Kas rasket vestlust on võimalik meeldivaks ja kergeks teha?
Palgatõusu küsimine. Suhte lõpetamine. Tegevuse kriitiline ülevaade. Hädasolijale äraütlemine. Lugupidamatule või haavavale käitumisele vastu astumine. Grupi enamuse seisukohaga mittenõustumine. Vabandamine.
Iga päev, nii tööl, kodus kui naabritega, üritavad inimesed alustada või vältida raskeid vestlusi.
Neid teemasid uurivad raamatu „Rasked kõnelused“ autorid Harvardi ülikoolist.
Raske kõneluse võib kaasa tuua iga raske teema
Rasketele teemadele mõeldes tulevad kohe pähe seksuaalsus, rass, sugu, poliitika ja usk, ning paljudele meie seast need teemad rasked ongi. Kuid ebamugavustunne ja põiklemine ei piirdu vaid kaalukate teemadega. Iga kord, kui tunneme end haavatuna või mängus on meie eneseväärikus, kui arutlusalused küsimused on olulised või tulemus pole teada, kui hoolime väga sellest, mille üle arutleme, või inimestest, kellega seda teeme, ei tundu eesootav kõnelus sugugi kerge.
Kõigil meist on jututeemad, mida me pelgame või mille suhtes tunneme ebamugavust, millest püüame hoiduda või millesse suhtume nagu kibedasse ravimisse.
Te kuulsite pealt, kui teie ämm rääkis naabrile, et teie pojad on ära hellitatud ja kasvatamatud. Te plaanitsesite pühad veeta tema juures ja kahtlete nüüd, kas suudate nädal aega ilma tülideta vastu pidada.
Projekt, mille kallal töötasite, võttis kaks korda nii kaua aega, kui te kliendile teatasite. Te ei saa endale lubada ületöö tundide eest raha mitte küsida, kuid kardate klienti informeerida.
Tahate oma isale öelda, et armastate teda, kuid kardate, et intiimne lähedus võiks teis mõlemas ebamugavust tekitada.
Ja lõpuks igapäevaelu tavalised seigad, mis samamoodi ärevust tekitavad: kviitungita ostu poodi tagasiviimine; sekretäri palumine, et ta mõned fotokoopiad teeks; palve maalritele majas mitte suitsetada. Need on seda tüüpi kõnelused, millest võimaluse korral püüame hoiduda ja mille hädaga ära teeme kui teisiti ei saa, mida me peas korduvalt harjutame, püüdes ette valmis mõelda, mida öelda, ja tagantjärele pead murrame, mida me oleksime pidanud ütlema.
Mis teeb nende situatsioonidega silmitsi seismise nii raskeks? See on meie hirm tagajärgede ees – võtame me siis asja ette või püüame seda vältida.
Dilemma: vältida või vastu astuda, kuldset keskteed ei näi olevat
See dilemma on meile kõigile tuttav. Oleme pidevalt ametis samade küsimustega: kas peaksin selle asja käsile võtma või peaksin selle enda teada jätma?
Võimalik, et naabrite koer ei lase teil öösiti magada. Küsite endalt: „Kas peaksin nendega rääkima?“ Alguses otsustate seda mitte teha: „Vahest jääb haukumine järele. Võib-olla harjun ma sellega.“ Kuid koer haugub jälle ja te võtate nõuks järgmisel päeval naabritega otsustav jutuajamine maha pidada.
Nüüd hoiab teid ärkvel hoopis teine põhjus. Mõte koera pärast naabritega tülli minna muudab teid närviliseks. Te tahate naabritele meeldida; võib-olla olete ikkagi üle reageerinud? Lõpuks jõuate jälle mõtteni, et parem on mitte midagi öelda, ja see rahustab teid. Kuid just siis, kui olete uinumas, hakkab neetud koer jälle ulguma ja teie vaevlete taas otsustamatuse käes.
Ei näi olevat mingit varianti, mis laseks teil magada. Miks on nii raske otsustada, kas midagi vältida või sellele vastu astuda? Sest mingil tasandil teame me tõde: kui probleemi väldime, tunneme end ärakasutatuna, me hoiame neid tundeid endas ja paneme imeks, miks me enda eest välja ei astu, ning sellega võtame ka teiselt võimaluse olukorda parandada. Kui me aga probleemile vastu astume, võivad asjad veel halvemaks minna. Meid võidakse tagasi tõrjuda või rünnata, me võime teisele soovimatult haiget teha ja selle all võib kannatada suhe.
Käsigranaat ei ole diplomaatia relv
Püüdes meeleheitlikult väljapääsu leida, murrame pead, kas oleks võimalik olla nii taktitundeline ja vastupandamatult meeldiv, et kõik siiski hästi lõpeks.
Taktitunne on hea, kuid sellest raskete kõneluste puhul ei piisa. See ei muuda jutuajamist isaga vähem intiimseks ega vähenda kliendi pahameelt suurenenud arve pärast. Ei ole ka lihtsat diplomaatilist viisi, kuidas sõpra vallandada; kuidas ämmale teada anda, et ta ajab teid hulluks; ning kuidas kolleegide haavavat eelarvamust vaidlustada.
Keerulise sõnumi edastamine on nagu käsigranaadi heitmine. Pealt kas või suhkurdatud, suure või väikese hooga visatud, on see granaat ja teeb ikkagi kahju. Võite katsetada, kuid pole mingit moodust granaati taktitundeliselt heita või tagajärgedest üle astuda. Endas hoidmine ei ole põrmugi parem. Keerulise sõnumi endateadajätmine on nagu granaadi peoshoidmine pärast seda, kui oled splindi juba ära tõmmanud.
Nii tunneme, et oleme justkui lõksus. Vajame abi, mis oleks mõjukam kui pelk „ole diplomaat“ või „püüa rahulikuks jääda“. Probleemid on tõsised ja seda peavad olema ka soovitused.
Tulemus on pingutust väärt
Mõistagi nõuab rääkimisharjumuste muutmine tööd. Nagu oma golfilöögi täiustamine, auto juhtimine vastassuunalises liikluses või uue keele õppimine, võib seegi muutus algul tunduda võõrastav. See võib näida ka ohtlik: oma mugavast pesast väljatulek ei ole sugugi kerge ega riskivaba.
Inimsuhete kohta saab õppida teatud piirides. Me ei tunne teie olukorda, ei tea, mis on teie jaoks kaalul või millised on teie tugevad ja nõrgad küljed. Kuid oleme avastanud, et tegurid, mis muudavad rasked jutuajamised keeruliseks, ning mõtlemis- ja käitumisvead, mis nende raskustega segunevad, on samad, sõltumata olukorrast. Meil kõigil on ühesugused hirmud ja me satume samadesse lõksudesse.
Kuitahes osav te ka poleks, rasketesse kõnelustesse satute ikka. Teame, mis tunne on karta kedagi haavata või ise haiget saada. Teame, mida tähendab tunda end süüdi selles, et meie teod on mõjutanud teisi või et me ennast alt oleme vedanud. Teame, et isegi kõige paremate kavatsuste puhul kipuvad inimsuhted roostetama või sõlme minema, ja olgem ausad, meie kavatsused ei ole alati kõige paremad. Teame, kuivõrd õrnad on süda ja hing.
Seega on parem taotleda realistlikke eesmärke. Hirmu ja ärevuse kaotamine ei ole võimalik. Hirmu ja ärevuse vähendamine ja õppimine, kuidas allesjäävaga toime tulla, on aga saavutatav.
Douglas Stone, Bruce M. Patton, Sheila Heen „Rasked kõnelused“, Maalehe ja Varraku raamatusari „Tarkusepuu“
