Katariina II armuelu: kindraladjutant Vassiltšikov kolis välja ja vürst Potjomkin kolis sisse

 (19)

Katariina II armuelu: kindraladjutant Vassiltšikov kolis välja ja vürst Potjomkin kolis sisse
Vladimir Borovikovski maalitud Katariina IIFoto: Wikipedia

Katariina II (1729-1796) oli Venemaa mõjukamaid valitsejaid, kes pidas sõdu, surus maha Jemeljan Pugatšovi ülestõusu, tegi palju reforme ja pidas kogu elu armukesi. Simon Montefiore raamat „Romanovid” kirjeldab arhiivimaterjalide põhjal detailselt tsaarinna õukonna elu. Katariina II armuke oli vürst Grigori Orlov, kelle ta vahetas kindraladjutant Aleksandr Vassiltšikovi vastu. Erilist tõmmet tundis keisrinna aga vürst Grigori Potjomkini vastu, keda ta nimetas oma hingekaksikuks.

TEGELASED

KATARIINA II (KATARIINA SUUR), keisrinna 1762–1796 (sünnipäraselt Sophie von Anhalt-Zerbst), Peeter III lesk
PAUL I, keiser 1796–1801, Peeter III ja Katariina II poeg
Natalja Aleksejevna (sünnipäraselt Hessen-Darmstadti printsess Wilhelmina), Pauli esimene naine
Grigori Orlov, Generalfeldzeugmeister (suurtükiväekindral), krahv, hiljem vürst
Aleksandr Vassiltšikov, Jääsupp
Grigori Potjomkin-Tavritšeski, vürst, Alkibiades, Kükloop, Säravaim
Nikita Panin, suurvürst Pauli Oberhofmeister, välisasjade kolleegiumi liige, krahv
Pjotr Rumjantsev-Zadunaiski, krahv, feldmarssal
Aleksei Orlov-Tšesmenski, admiral, krahv, Grigori Orlovi vend, Arminägu
Krahvinna Praskovja Bruce, Katariina õuedaam

Sündmused toimuvad neljanda Vene - Türgi sõja (1768–1774) ajal.

Grigori Potjomkin tuli Katariina juurde Tsarskoje Selosse, seejärel Talvepaleesse. Kui Potjomkinist sai tema armuke, kütkestas Katariinat see uhke loodus­jõud: nende seksuaalne teineteisemõistmine oli võrreldav üksnes nende ühise intellektuaalse ja poliitilise entusiasmiga.
„Kallis,” kirjutas keisrinna Potjomkinile, „aeg, mille ma sinuga veedan, on nii õnnelik. Me olime koos neli tundi, tüdimus kaob ja ma ei taha lahku minna. Mu kallis, mu sõber, ma armastan sind nii väga: sa oled nii nägus, nii arukas, nii mänguline, nii vaimukas. Kui olen koos sinuga, ei pea ma maailma üldse oluliseks. Ma pole iial olnud nii õnnelik.” Nende kohtingud toimusid palee banja’s, saunas.
„Jah või ei?” küsis krahv Aleksei Orlov-Tšesmenski.
„Mille kohta?” küsis keisrinna.
„On see armastus?” küsis Arminägu.
„Ma ei saa valetada.”
„Jah või ei?”
„Jah!”
Arminägu puhkes naerma. „Te kohtute banja’s?”
„Miks te nii arvate?”
„Sest me oleme neli päeva näinud saunaaknas valgust hiljem kui tavaliselt. Eile oli selge, et määrasite kokkusaamisaja hilisemaks, niisiis olete kokku leppinud, et ei näita tundeid välja – et teised jälile ei saaks. Hea käik!” Ainult Arminägu võis keisrinnaga niimoodi rääkida, aga tema vestlus, mida Katariina Potjomkinile kordas, näitas, millise särina see kõik õukonnas tekitas. Saunamaja kajas vastu nende kahe meelast naerust ja armatsemisest. „Mu kallis sõber,” kritseldas Katariina ühte kirjakesse, „kardan, et oled võib-olla minu peale vihane. Kui mitte, siis seda parem. Tule ruttu mu magamistuppa ja tõesta seda.”

Seotud lood:

Vürst Grigori Potjomkin.

Vaene Jääsupp oli õnnetu. „Mina olin pelgalt mingisugune salanaine,” meenutas ta hiljem. „Mul vaevalt lubati väljas käia või kellegagi kohtuda. Kui ma Püha Anna ordenit tahtsin, mainisin seda keisrinnale ja järgmisel päeval leidsin oma taskust 30 000 rubla. Potjomkin aga saab, mida ta tahab. Tema on peremees.” Vassiltšikov kolis paleest välja, Potjomkin kolis sisse.
Katariina oli endiselt keset kriisi, aga nüüd oli tal kartmatu ja intelligentne partner. „Olen tõmbunud eemale teatud healoomulisest, kuid äärmiselt igavast tegelasest,” kirjutas ta, „kelle asemele on otsekohe asunud üks selle raudse sajandi suurimaid, vaimukaimaid ja originaalseimaid ekstsentrikuid.”

„Naine jääb alati naiseks,” kirjutas õudust tundev Friedrich Suur, kes sõnastas oma filosoofilise misogüünia vaginaalprintsiibi. „Naiselikus valitsuses on vitul rohkem mõju kui mõistusest juhitud kindlal poliitikal.”

Sellest kujunes Katariina elu suur armulugu ja poliitiline partnerlus. Oma elustiili poolest olid Potjomkin ja Katariina vastandid: keisrinna oli saksapäraselt korralik, kaalutlev ja külmavereline; Potjomkin oli pöörane, impulsiivne slaavlane, ülisuurte tunnetega, teatraalsuse kehastus. Katariina oli kümme aastat vanem, kuninglikust soost, Potjomkin oli Smolenski väikeaadliku poeg, kes oli viie õe keskel hellitatuna üles kasvanud. Religiooni osas oli Katariina ratsionalist, peaaegu ateist. Potjomkinis aga olid ühendatud õigeusu müstika ja haruldane valgustatud sallivus. Potjomkin oli teravmeelitseja, Katariinale meeldis naerda. Potjomkin laulis ja kirjutas muusikat, Katariinale oli küll elevant kõrva peale astunud, aga talle meeldis muusikat kuulata. Potjomkin oli öise eluviisiga, Katariina läks igal õhtul kell üksteist magama. Katariina oli välispoliitikas praktiline, Potjomkin oli fantaasiarikas visionäär. Kui Katariina oli alati armunud vaid ühte inimesse, siis Potjomkin oli hundiisuga animalistlik entusiast, kes ei suutnud mitte võrgutada ja armastada oma aja kõige kaunimaid aristokraatlikke naisi ja Euroopa seiklejannasid – ning ka vähemalt kolme oma võrratut õetütart.

Samas oli neil palju ühiseid kirgi – mõlemad olid seksilembesed, taltsutamatud ja raskesti ehmatatavad. Nad jumaldasid kirjandust, uusklassitsistlikku arhitektuuri ja Inglise aedu (Potjomkin reisis alati koos aiaga, mida pärisorjad kandsid ja mis istutati maha alati, kui ta kusagil ööbis). Mõlemad olid fanaatilised kunsti ja vääriskivide kollektsionäärid ja hindasid kõrgelt hiilgust – ehkki Potjomkini maitse oli pigem sultanile või vaaraole kohane. Aga eelkõige elasid nad võimu nimel. Potjomkin oli Katariina armastatud meestest ainus, kes oli sama intelligentne kui ta ise – Grigori Orlovi sõnul oli Potjomkin kuratlikult kaval. Kõigist oma luuleloomelendudest hoolimata oli temagi võimalikkuste meister. „Meie kohus on sündmusi parandada,” määratles ta poliitiku ülesannet. „Ta on Potjomkini järele hull,” ütles keisrinna sõber Ivan Jelagin. „Nad võivad vabalt olla armunud sellepärast, et nad on täpselt ühesugused.” Seepärast nimetaski Katariina Potjomkinit oma hingekaksikuks.

Juba õpetas Katariina Potjomkinile, kelle ta, nagu keisrinna hiljem kiitles, oli „seersandist marssaliks” kasvatanud, poliitika näitelava tõdesid: „Käitu avalikkuses targasti, nii ei tea keegi, mida sa tegelikult mõtled.” Isegi nende varajastes kirjades vaheldub seksuaalmäng võimumänguga. „Uksed on avatud,” on Katariina kirjutanud ühele sedelile. „Ma lähen voodisse. Kallis, ma teen kõik, mida sa iganes käsid. Kas ma tulen sinu juurde või tuled sina minu juurde?”
Katariina kutsus teda oma kasakaks ja kalliskiviks, aga ka kuldseks kukekeseks, džunglilõviks ja tiigriks; Potjomkin kutsus teda alati matuška’ks. Ermitaaži kaardimängupidudele, millel käisid soositud suursaadikud, vajus Potjomkin sageli ette teatamata sisse, seljas Türgi hommikumantel, või isegi sukkpükste väel, näksis rõigast ja kõndis tujukalt ruumist läbi – slaavi vägilase kehastus idamaises kastmes, mõnikord vaimukas seltskonna hing, siis aga mõttesse vajunud ja vaikiv. Katariina pidi oma Ermitaaži reeglid ümber kirjutama: „Reegel number kolm: teil palutakse olla rõõmsad, aga ilma midagi hävitamata, lõhkumata või närimata.”
Nagu kõigil Potjomkini iseärasustel, oli ka sellel oma mõte: ta oli ainulaadne nähtus, kes ei sõltunud tavainimeste reeglitest. Ehkki tema jonnihood ja hüpohondria keisrinnat kurnasid, hämmastas Katariinat ennastki tema iha mehe järele:

Ärkasin kell viis … Olen andnud kogu oma ihule kuni viimse karvakeseni käsu loobuda sulle vähimagi armastuse märgi osutamisest … Oo, monsieur Potjomkin! Mis kavalaid võtteid oled sa küll kasutanud selleks, et lüüa tasakaalust välja mõistus, mida varem peeti üheks parimaks Euroopas … Milline häbi! Katariina II selle hullumeelse kire ohver … veel üks tõestus sinu ülimast võimust minu üle. Nojah, sõge kiri, mine sinna, kus mu vägilane elab …

Kesrinna oli mehesse nii armunud, et hiilis tema toa juurde ja ootas väljas külma käes, kuni tolle abid lahkusid. Nende kirjad meenutavad tänapäeva e-kirju ning me võime ette kujutada, kuidas sõnumiviijad nende kahe apartemendi vahel edasi-tagasi lippasid.

Potjomkin: „Armas matuška, jõudsin äsja tagasi, aga olen läbi külmunud … Kõigepealt tahan teada, kuidas sa ennast tunned.”

Katariina: „Ma rõõmustan, et oled tagasi. Tunnen ennast hästi. Et sooja saada, mine sauna.”

Potjomkin vastab, et nüüd tuli ta juba saunast välja.

Katariina: „Mu iludus, mu kallis, kellele pole sarnast, olen täis soojust ja õrnust sinu vastu ja mu kaitse kuulub sulle niikaua, kui ma elan. Oletan, et pärast sauna oled sa veel nägusam kui iial varem.”

Ent Katariina vajas Potjomkinit ka oma võimukriisi lahendamiseks: „Mul on sulle tohutult palju asju rääkida ning eriti sel teemal, millest rääkisime eile.” 5. märtsil 1774 kasutas Katariina Potjomkinit, et anda Tšernõševile edasi korraldused sõjalistes küsimustes, ning Potjomkin ülendati Preobraženski kaardiväe alampolkovnikuks, aga esmalt keskendus ta Pugatšovi purukslöömisele. Mis puutub sõjasse, siis kompis Potjomkin juba Osmanitega rahu sõlmimise tingimusi, aga tema arvamus oli, et vaja on veel üht pealetungi. Potjomkin veenis Katariinat „andma Rumjantsevile volitused, ja seega saavutati rahu”, nagu keisrinna hiljem üles tähendas. 31. märtsil nimetati Potjomkin Uus-Venemaa, äsjavallutatud lõunapoolsete Ukraina alade kindralkuberneriks. Katariina tegi talle regulaarselt 100 000-rublaseid kingitusi, aga tegelikult huvitas Potjomkinit võim. Ta nõudis, et ta saaks liituda Katariina sõjanõukoguga. „Armsam, kuna sa palusid, et ma saadaksin sind täna koos millegagi nõukogusse, kirjutasin ühe sedeli … nii et kui tahad minna, ole keskpäevaks valmis.” 30. mail ülendati Potjomkin kindraliks ja sõjakolleegiumi eesistuja asetäitjaks. See lõi Katariina vana kaaskonna tasakaalu paigast: Tšernõšev astus tagasi, armunud paar aga tundis rõõmu oma partnerlusest. „Kindral armastab mind?” kirjutas keisrinna talle. „Mind armastab kindral.”

9. juunil ületas Rumjantsev Doonau ja tungis Osmanite territooriumile – aga 21. juunil saabusid teated, et Pugatšov oli kogunud uue armee ja jookseb tormi Kaasanile. Volga ümbrus lõõmas, seal möllas metsik klassisõda: talupoegade ülestõus ja maaomanike tapatalgud. Kas Pugatšov marsib edasi Moskva peale? Ärevil Katariina kutsus Peterhofis kokku erakorralise nõukogu. Orlovid, Tšernõševid ja Razumovski, kes kõik olid Potjomkini tõusust pahased ja Pugatšovist kohkunud, tegid vaevalt suud lahti, kuni Panin tegi hiljem Potjomkinile ettepaneku, et nad saadaksid tema agressiivse venna kindral Pjotr Panini mässu maha suruma. Katariina põlastas Pjotr Paninit kui „esmaklassilist valetajat”, aga ta jäi nõusse ja ka Potjomkin toetas seda otsust.

Pinget leevendas kaks päeva hiljem tulnud teade, et Rumjantsevil, kes oli varustatud Katariina lepinguga, mida Potjomkin oli parandanud, oli õnnestunud Küçük Kaynarca rahulepingule alla kirjutada. „Arvan, et täna on minu elu kõige õnnelikum päev,” rõõmustas Katariina, sest ta oli võitnud endale toetuspunkti Musta mere ääres, maa-ala Lõuna-Ukrainas, Krimmi khaaniriigi iseseisvuse, õiguse rajada Mustale merele laevastik – ja ebamäärase õiguse kaitsta Osmanite riigis elavaid kristlasi, rolli, mis osutus oluliseks järgmisel sajandil.

13. juulil õnnestus Katariina kindralitel lõpuks alistada Jemeljan Pugatšov, kes põgenes tagasi oma kodukanti Doni äärde, kus ta aga reedeti. Kindral korraldas külades massihukkamisi, riputas tuhandeid roideid pidi üles ja ujutas võllapuid mööda Volgat. Pugatšovile mõisteti surmaotsus – esmalt neljaks kiskumine, siis pea maharaiumine, aga Katariina andis humaanselt käsu, et tal esmalt pea maha raiutaks.

Nii see Peeter III viirastus suri. Peaaegu. Pugatšov polnud ainus Peeter III, kes ringi luusis. Esimene sarnane petis oli Stepan Väike, Montenegro vürstiriigi salapärane pisikaubitseja, kes 1767. aastal teatas, et ta on Peeter III, ja võimu enda kätte haaras. Likvideerinud kõik oponendid, reformis see pisike türann Montenegro valitsust ning lõi sõjas nii Osmaneid kui ka veneetslasi. Katariina, kes ka ise Osmanite vastu sõdis, saatis montenegrolaste juurde saadiku, kes pakkus Vene abil tingimusel, et Stepan võimult kõrvaldatakse. 1773. aastal, just siis, kui Katariina oli viimaks Pugatšovi hävitanud, mõrvas Stepani tema oma habemeajaja.

Simon Sebag Montefiore „ROMANOVID. 1613–1918“, kirjastus Varrak 2016

http://www.varrak.ee/product/21143/

Ajaloolane ja kirjanik Simon Sebag Montefiore sündis 1965. aastal ning õppis Cambridge’is Conville & Caius College’is ajalugu. Montefiore teoseid on avaldatud 35 keeles. Tema raamat “Potjomkin” kandideeris Samuel Johnsoni, Duff Cooperi ja Marsh Biography auhinnale. “Stalin: Punase tsaari õukond” võitis 2004. aastal Briti raamatuauhinna ajalooraamatute kategoorias. Kuningliku Kirjandusühingu liige, romaanikirjanik ja teleesineja Simon Santa Montefiore elab koos abikaasa, romaanikirjaniku Santa Montefiore’i ja kahe lapsega Londonis.

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised