Katariina II elu: ta pani oma armukesele nimeks soup à la glace – Jääsupp

 (19)

Katariina II elu: ta pani oma armukesele nimeks <em>soup à la glace</em> – Jääsupp
Fjodor Rokotovi portreemaal Katariin II-st. Wikipedia

Simon Sebag Montefiore raamat „Romanovid” on lugu Venemaa tsaaridest ja tsaarinnadest. Katariina II (1729-1796) oli Venemaa mõjukamaid valitsejaid, kes tegi palju reforme ja pidas kogu elu armukesi, kellest siinses peatükis esinevad vürst Grigori Orlov, kindraladjutant Aleksandr Vassiltšikov ja vürst Grigori Potjomkin.

TEGELASED
KATARIINA II (KATARIINA SUUR), keisrinna 1762–1796 (sünnipäraselt Sophie von Anhalt-Zerbst), Peeter III lesk
PAUL I, keiser 1796–1801, Peeter III ja Katariina II poeg
Natalja Aleksejevna (sünnipäraselt Hessen-Darmstadti printsess Wilhelmina), Pauli esimene naine
Grigori Orlov, Generalfeldzeugmeister (suurtükiväekindral), krahv, hiljem vürst
Aleksandr Vassiltšikov, Jääsupp
Grigori Potjomkin-Tavritšeski, vürst, Alkibiades, Kükloop, Säravaim
Nikita Panin, suurvürst Pauli Oberhofmeister, välisasjade kolleegiumi liige, krahv
Pjotr Rumjantsev-Zadunaiski, krahv, feldmarssal
Aleksei Orlov-Tšesmenski, admiral, krahv, Grigori Orlovi vend, Arminägu
Krahvinna Praskovja Bruce, Katariina õuedaam

Sündmused toimuvad neljanda Vene-Türgi sõja (1768–1774) ajal.

Eraviisiliselt hakkas Katariina suhe Orloviga konarlikuks muutuma. Poliitiliselt oli Orlovide kavandis oluline viga: ajud, musklid, maitse ja sarm polnud kõik koos ühes mehes, vaid imetlusväärse õiglusega viie venna vahel ära jagatud: neist Arminägu oli armutu, Fjodor kultuurne, Grigori aga ainult vapper, võluv ja hea välimusega. „Kõiki tema häid omadusi varjutab ta liiderlikkus.” Diderot, kes kohtus Grigori Orloviga Pariisis, kirjeldas teda kui katelt, mis pidevalt keeb, aga midagi valmis ei keeda. Tema labane maitse oli kurikuulus. „Tema jaoks on kõik liiga hea,” märkis Prantsuse diplomaat Durand de Distroff. „Ta armastab samamoodi, nagu ta sööb – ta on kalmõkitari või soome taluneiu üle sama rõõmus nagu õukonna kõige ilusama õie üle. Selline tohman ta juba kord on.”

Loe veel

Seotud lood:

Katariina hakkas Orlovi piiratud intellektist ja kohmakatest maneeridest tüdinema, aga hiljem ütles ta Potjomkinile, et Orlov oleks jäänud alatiseks, kui mees ise poleks esimesena ära väsinud. Keisrinna oli salaja kirjavahetuses Potjomkiniga, kelle karjääri ta nii hoolikalt jälgis. Sõja alguses sai Potjomkin õukonna kojaülema tseremoniaalse võtme, mis oli suure soosingu märk. Samal ajal aga kirjutas ta rüütellikult Katariinale: „Ainus viis, kuidas ma saan väljendada oma tänulikkust Teie Majesteedile, on oma vere valamisega teie auks. Parim viis edu saavutamiseks on valitseja tulihingeline teenimine ja oma elu põlgamine.” Katariina saatis sõjakolleegiumi eesistujale Zahhar Tšernõševile teate: „Kojaülem Potjomkin tuleb määrata sõtta.” Ratsaväekindralina sai Potjomkin hiilgavalt hakkama. „Ta oli võidu kangelane,” teatas tema väejuht Rumjantsev pärast üht lahingut. Ei ole tõenäoline, et ta oleks naasnud õukonda ilma mõningase julgustuseta keisrinnalt, ning õukonna päevaraamatus on kirjas, et selle lühikese perioodi jooksul õhtustas Potjomkin Katariinaga üheteistkümnel korral. Seejärel läks Potjomkin tagasi rindele ja saavutas veel võite. Sel ajal kui Rumjantsev Silistriat piiras ja üks teine kindral Krimmi sisse tungis, laastas vägesid palavik; viljasaagid ikaldusid, ja siis saabus kohutav uudis.

Grigori Orlov. Foto Wikipedia

Moskvas oli puhkenud muhkkatk. 1770. aasta augustis suri juba viissada inimest päevas. Kui Moskva kuberner linnast põgenes, tekkis kaos ja rahvahulk mõrvas piiskopi. 21. septembril 1771 tõttas Grigori Orlov Moskvasse, astus vapralt vastu rahvamassidele ja taastas tõhusalt korra. Katariina ehitas talle Tsarskoje Selosse triumfikaare. „Krahv Orlov,” ütles ta oma lääne kirjavahetajatele, „on oma põlvkonna kõige nägusam mees.”

Orlovide positsioon näis olevat kindel, aga eraviisiliselt pidas Katariina Peterburis nõu Potjomkiniga. Hiljem kahetses keisrinna, et ta juba 1772. aastal ei olnud Potjomkiniga suhet alustanud. Samal ajal saatis Katariina Orlovi Fokšanõsse türklastega läbirääkimisi alustama. Orlov, keda jälgisid Rumjantsev ja Potjomkin, jooksis ummikusse ja tormas läbirääkimistelt minema. Katariina nõudis, et Osmanid tunnustaksid Krimmi iseseisvust, mis olnuks esimene samm Vene ülemvõimu suunas. Kuid Austria ja Preisimaa nõudsid oma nõusoleku eest kindlat hinda – Poola jagamist. Katariina nõustuski nõndanimetatud esimese jagamisega, mille käigus Venemaa, Preisimaa ja Austria annekteerisid Poola osasid. Aga just siis, kui rahu näis olevat nii lähedal, õhutas Rootsi Osmaneid võitlust jätkama.

30. augustil 1772 määras Katariina kena välimusega, kuid toeka kaardiväeohvitseri Aleksandr Vassiltšikovi oma uueks kindraladjutandiks ja pani ta elama Talvepalee apartementi oma eluruumide lähedusse. Sel ajal kui Orlov läbirääkimistel ebaõnnestus, oli Katariina võtnud endale uue armukese. Orlov ratsutas koju tagasi, aga linnaväravate juures ta peatati – „karantiini” pärast – ja tal kästi oodata oma lähedalasuvas mõisas. Katariina pidi Orlovidega ettevaatlikult ümber käima. Peenetundelistel läbirääkimistel lubas ta usaldada Grigori kätte „kõik, mis on vajunud unustusse”. Katariina ütles, et ta ei unusta kunagi, „kui palju ma teie suguvõsale võlgnen”. Keisrinna maksis nende lahkumineku kinni heldusega, millest sai tema uus tunnus. Orlov sai iga-aastaseks pensioniks 150 000 rubla, 100 000 rubla oma majapidamise sisseseadmiseks, 10 000 pärisorja, uusklassitsistliku marmorpalee, mida Katariina talle juba ehitas, ning õiguse kasutada Saksa-Rooma riigivürsti tiitlit. Vürst Orlov läks mõneks ajaks reisima ja tuli hiljem auavalduste saatel tagasi õukonda. Potjomkin ülendati kindralleitnandiks, Katariina aga püüdis elada rahulikult koos Vassiltšikoviga. Arvatavasti oli ta valinud Vassiltšikovi, teades, et Potjomkin oleks domineeriv, ekstsentriline ja kõikehaarav. Kuid Vassiltšikov osutus tema jaoks masendavalt igavaks. Hiljem tunnistas ta Potjomkinile, et „Vassiltšikovi hellitused ajasid mind nutma”. Keisrinna pani oma armukesele nimeks soup à la glace – Jääsupp.

Katariina soovis sõda lõpetada. Rumjantsevi armee, mida haigused laastasid, oli jäänud toppama Silistria piiramisele, kus Potjomkin paistis silma välkkiirete ratsaväerünnakutega. 1773. aasta juulis mainis Katariina esimest korda kirjas Voltaire’ile Potjomkini nime. Siis, 17. septembril hakkasid Venemaa kagupoolsetel äärealadel mässama Jaitski kasakad, tatarlased ja ärajooksnud pärisorjad eesotsas Doni kasakaga, kes väitis end olevat ime läbi ellu jäänud Peeter III. Trooninõudleja oli tegelikult desertöör Jemeljan Pugatšov, kes teatas, et tema skrofuloosiarmid on kuninglikkuse tunnused. Pugatšovi ülestõus süütas püssirohutünni. Linnad langesid, aadlikud raiuti tükkideks, naised vägistati ja lisati „keisri haaremisse”, samal ajal kui Pugatšovi armee üha paisus ja marssis põhja poole.

Nagu sellest veel küllalt poleks olnud, esitas Katariinale nüüd väljakutse ka tema oma poeg: 20. septembril 1772 sai Paul 18-aastaseks. Ta võiks oodata abiellumist, oma õukonda ja rolli poliitikas. Paul ja tema nõuandja Panin uskusid, et õiguspärane tsaar peaks ka tegelikult valitsema. Katariinale oleks see tähendanud aga katastroofi.

Paulile oli vaja naist. Katariina oli teda poisieas armastuse osas õrritanud, aga Orlov ja Panin viisid teda õuedaamide juurde külla. Kui poiss puberteediikka jõudis, tutvustas Katariina talle noort poolatarist lesknaist, kes sünnitas talle poja. Pole just üllatav, et sellises kahtlases atmosfääris kasvanud Paul kartis abielludes sarvekandjaks saamist. Kultuuriliselt oli ta läbi imbunud valgustusideedest ning Panin oli talle õpetanud, et head valitsemist ja korrapärast ühiskonda ohustavad tühja au jahtiv sõjapidamine, tõkestamata absolutism ja ebamoraalne naiste valitsus – mis kõik oli kaudselt kriitika tema ema aadressil. Ent nende ideedega oli täielikus vastuolus Pauli usk piiramatusse pühasse isevalitsusse, Preisi militarismi ja keskaegsesse rüütelikkusesse.
Katariina hakkas otsima Paulile naist Saksa-Rooma riigi väiksemat sorti printsesside seast, kust ta ka ise oli pärit. Ta valis välja Hessen-Darmstadti printsessi Wilhelmina ja kutsus ta Peterburisse. Tüdruk meeldis Paulile, aga just siis, kui Wilhelmina õigeusku astus ja Natalja nime võttis, kisti Paul intriigi, mida haudus auahne Holsteini diplomaat Caspar von Saldern ja mille eesmärk oli Paul kõrvuti Katariinaga tsaariks teha. Panin laitis selle mõtte maha, aga Katariina sattus ärevusse. Ta hoidus Paulile omaette õukonna loomisest.

29. septembril 1773 abiellus Paul pidustuste ja ilutulestike pillerkaaris Nataljaga. Aeg-ajalt olid ema ja poeg olnud lähedased, eriti kui Katariina oli kaks aastat varem teda haiguse ajal põetanud, aga juba enne Salderni afääri oli Katariina leidnud, et Paul on kitsarinnaline, morn ja sarmitu. Nüüd oli ta lisaks ka ohtlik. Rivaalitsemine hävitas järk-järgult nende niigi nõrgad perekondlikud sidemed.


Samal ajal kui Venemaa lõputusse sõtta takerdus ja lõuna pool Volga ääres Pugatšovi ülestõus puhkes, jälgisid Peterburi ja Euroopa põnevusega, kuidas vürst Orlov naasis rõõmsalt õukonda, kus Katariina end nüüd koos Jääsupiga sisse oli seadnud. Asjatundlik Venemaa-analüütik Friedrich Suur märkis, et Orlov täidab kõiki kohustusi, „välja arvatud keppimine”, aga Katariina maalähedane seksuaalsus äratas selles valivalt homoerootilises sõjapealikus tülgastust: „See on hirmus lugu, kui Euroopa huvide üle otsustavad m*** ja v***.” Kui Katariina troon juba ohus oli, haaras keisrinna sule ja kirjutas kirja ühele ohvitserile, kes oli kaugel üht Osmanite kindlust piiramas:

Härra!
Kindralleitnant ja rüütel, küllap olete nii hõivatud Silistria passimisega, et teil pole aega kirjugi lugeda … Aga kuna ma väga soovin alles hoida vapraid, arukaid ja andekaid inimesi, siis anun teil ennast väljaspool ohtu hoida. Kui te seda kirja loete, võib teil mõistagi tekkida küsimus, miks ma selle kirjutanud olen. Sellele vastan: selleks et teil oleks kinnitus selle kohta, kuidas ma teist mõtlen, sest olen alati olnud teie vastu väga heasoovlik.
Katariina

Niipea kui sõjavägi oli võideldes taas üle Doonau tulnud ja Potjomkin oli jõe viimasena ületanud, tehes katet vägede seljatagusele, kappas ta Peterburi poole, kus tõttas end õukonnas näitama. Talvepalee trepil põrkas ta kokku Orloviga.
„Kas on uudiseid?” küsis ta.
„Ei,” vastas Orlov, „ainult see, et mina lähen alla ja teie üles.” Aga mitte midagi ei juhtunud. Vassiltšikov jäi oma kohale. Katariina kõhkles. Alati püsimatu, munkluse ja elunautimise vahel kõikuv Potjomkin nõudis keisrinnalt silmast silma aru, tuiskas siis minema ja läks Nevski kloostrisse, kus teatas oma soovist mungaks hakata. Krahvinna Bruce pendeldas mungakongi ja keisripalee vahet ning tõi keisrinnale Potjomkini armastuslaulu sõnad – mees oli väga musikaalne: „Niipea kui ma sind nägin, mõtlesin vaid sinust. Aga, oh taevas, miks on mu saatus armastada teda ja ainult teda?”
Lõpuks andis Katariina järele – nagu ta meenutas ühes kirjas Potjomkinile:
Siis tuli teatud vägilane [bogatõr], kes oma vapruse ja käitumisviisi tõttu oli niigi juba meie südamele väga lähedal: tema saabumisest kuuldes hakkasid inimesed rääkima, teadmata, et olime talle juba salaja kirjutanud, püüdes saada teada, kas tal tõesti oli selline kavatsus, milles krahvinna Bruce teda kahtlustas, kalduvus, mida ma soovisin, et tal oleks.


Grigori Potjomkin. Foto Wikipedia

Potjomkin tuli Katariina juurde Tsarskoje Selosse, seejärel Talve­paleesse. Kui Potjomkinist sai tema armuke, kütkestas Katariinat see uhke loodusjõud: nende seksuaalne teineteisemõistmine oli võrreldav üksnes nende ühise intellektuaalse ja poliitilise entusiasmiga.

Simon Sebag Montefiore „ROMANOVID. 1613–1918“, kirjastus Varrak 2016

Ajaloolane ja kirjanik Simon Sebag Montefiore sündis 1965. aastal ning õppis Cambridge’is Conville & Caius College’is ajalugu. Montefiore teoseid on avaldatud 35 keeles. Tema raamat “Potjomkin” kandideeris Samuel Johnsoni, Duff Cooperi ja Marsh Biography auhinnale. “Stalin: Punase tsaari õukond” võitis 2004. aastal Briti raamatuauhinna ajalooraamatute kategoorias. Kuningliku Kirjandusühingu liige, romaanikirjanik ja teleesineja Simon Santa Montefiore elab koos abikaasa, romaanikirjaniku Santa Montefiore’i ja kahe lapsega Londonis.

http://www.varrak.ee/product/21143/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised