„Kes kardab Aafrikat“ 2: brittide üle ei tohi mitte keegi naerda
Mõni tund hiljem istume Sheratoni akendeta konverentsisaalis pikkade laudade ja nimesiltide taga ning 56 lühivaatleja ees seisavad kaheksa põhitiimi liiget. See on üks otsatu kallite prilliraamide, siledate triiksärkide, tumesiniste pintsakute ja hallide pükskostüümide paraad, mille sees peituvad informatiivsete kohvilauajuttude põhjal surfar, flöödimängija ning isegi aktimodell. Nad tänavad meid missioonil osalemise eest ning räägivad ükshaaval, kuivõrd tähtis on meie tagasiside valimispäeval ja kuidas nad on just meie töö hõlbustamise nimel viimased paar kuud väsimatult, lausa palavikuliselt infot kogunud, maad kuulanud, aruandeid koostanud. Et teaksime, kes on kes Ugandas ja miks on asjalood täna nii, nagu nad on, et mõistaksime pisut rohkem kõike seda, mida me pealinnas ning pealinnast väljas nägema ja kuulma hakkame. Sest oleme nende silmad ja kõrvad, nende käed ja jalad.
Põhitiimi liikmed mõjuvad niivõrd veenvalt, et sel hetkel on raske nende öeldus ja oma tähtsuses kahelda. Minul aga tuksuvad peas Pedro Silva sarkasmist nõretavad sõnad. Nemad väidavad, et oleme nende silmad ja kõrvad, ent mina kuulen, et „te olete turistid, aga me siiski pühendame teid riigi ajaloosse, ohtudesse ja poliitilise olukorra saladustesse, sest nõnda on missiooni projekti eessõnas, mille autoritest pole meil õrna aimugi, ette nähtud“. Nad ütlevad, et meieta poleks missioon võimalik, aga pildi all jookseb: „Me ei tea päris täpselt, miks peaks see mõnda turisti huvitama, aga me siiski tutvustame teile Uganda valimiskampaania finantseerimise eripärasid, meediamaastikku ning valimisi puudutavast seadusandlust.“ Nad räägivad meie panuse tähtsusest, aga subtiiter väidab, et „samuti räägime pisut, nii-öelda kirsina tordil ka statistikast ja turvaprobleemidest, teeme näo, et olete sama asjatundlikud ja targad nagu meie ainult sellepärast, et nõnda käsib Brüssel“.
Mõne minuti vältel on mul iseendaga äärmiselt lõbus.
„Nagu teame, on kolonisaatorite hüperaktiivsuse tulemusena Aafrika üks segane geopoliitiline tulem.“
Vaevu kolmekümnene rumeenlannast missiooni poliitikaanalüütik osutab seinale kuvatud kaardile. Ta ootamatu vaimukus teenib saalist heakskiitva naerupahvaku. Musta mandri verine ajalugu hõljub nüüd sulgkergelt me peade kohal, muutes sügavad haavad, põhjustatud hälbed, sandistused lihtsalt selle paiga ja siin elavate inimeste esteetiliseks ning psühholoogiliseks eripäraks. Ja see tekitab meis tõelist antropoloogilist huvi.
„Ka need Suurbritannia poolt Ugandaks nimetatava maa-ala piirid hõlmasid suure hulga väga erineva poliitilise süsteemi ja kultuuritaustaga etnilisi gruppe, kelle ühte patta panek näib loogilisena vaid vaimust pimedatele. Minu kaastundeavaldus kõigile siin saalis viibivatele brittidele...“
Uus naerupahvak. Mu vasakul käel istuv Charles, punetavate põskede ja villase vestiga noormees Manchesterist, värvub seepeale veelgi roosamaks. Sest brittide üle ei tohi mitte keegi naerda. Brittide üle naeravad ainult britid ise. Ja Charles naeratab rumeenlannale vaid nii palju, kui antud olukorras viisakuseks vajalik, ei grammigi rohkem.
Anna-Maria Penu „Kes kardab Aafrikat?“ 2. osa, kirjastus Petrone Print
