„Jah, muidugi,“ nõustus Mark. „Nasdaqil noteeritud ettevõtted…“
„Halloo, tule maa peale tagasi,“ hõikas Sirje naerdes. „Unusta see Ameerika aktsiabörs nüüd korraks ära ja räägime parem oma koduturust, kus on ka võimalusi, ja mitte vähe.“
„Tõesti?“ Raske oli oma pettumust varjata, aga Margi protestile ei pööratud tähelepanu.
„Tegelikult on siin võimalusi hoopis rohkem,“ sekkus Malleus.
„Kohalikud investorid on krahhi läbi põdenud ja tundub, et sügisel saab pulliturg ehk juba hoo üles.“
„Aga ikkagi… nii pisike turg,“ üritas Mark vastu vaielda.
„Unusta ära!“ Sirje kudrutavas rinnahääles kõlas naer, kuigi see jutt polnud naljakas. „Muidugi ei ole sel väikesel turul suurt sügavust, aga praeguste märkide järgi läheb siin peagi ralli lahti ja uute sabatähtede tõusu ei tohi me teps mitte maha magada.“
Malleus silmitses mõne hetke tumma arvutiekraani, ümises korraks üht viisijupikest ja trummeldas sõrmedega vastu lauda.
„Mis aga rakettidesse ja muusse ilutulestikku puutub, siis mul tuli veel üks mõte,“ ütles ta üle laua Marki silmitsedes. „Jänkide väärtpaberiturul on tõesti üks kauplemiskoht, millel sa võiksid silma peal hoida.“
„Ja see on?“
„Tehnoloogiabörs. Seal sünnib praegu imeasju.“
Mark võidutses: ikkagi Ameerika, tuttav ja omane Ameerika, mille turule ta oli juba raja sisse tallanud. Ja pealegi tehnoloogiabörs – hetke kuumim koht, kus mõni rahapall paisus päevadega ja tühjusest tõusid meeletud edulood, mis mitmekordistasid oma loojate varanduse uskumatult lühikese ajaga. Börsimaaklerid olid hakanud mõne tundmatu nimega aktsia ootamatut tähelendu ja hetkelist sära kapitaliturgude taevas naljatamisi raketiks kutsuma ja see nimi neile külge jäigi. Nende tõusu ja langust oli Mark juba Chicagos huviga jälginud ja nüüd … nüüd saab ta võimaluse oma meelistegevust jätkata. Tehnoloogiabörs ja raketid – sellest saab suhkrutükk, mis teeb tüütu analüütikuameti talutavaks. Braavo!
„Hakkame nüüd otsi kokku võtma,“ teatas Malleus ja tõusis toolilt.
„Leppisime siis kokku nii, et alustad OMX Tallinna põhinimekirjaga. Hiljem… jah, hiljem tuleks ka Balkani turud vaatluse alla võtta. Sirje käest saad vajalike ettevõtete nimekirja, kauplemiskeskkonna juurdepääsukoodid ja paroolid.“
Ülemused lahkusid ja Mark hakkas end oma esimesel töökohal sisse seadma, kuid kahtlus hinges kasvas: on ta ikka õiges kohas? Kas ta poleks pidanud pisut rohkem pingutama ja jääma Ameerikasse, suure raha ja suurte võimaluste linna Chicagosse, kus tema stardipositsioon oleks kindlasti parem olnud? Samas meenus talle vana Kenny Evans Metropolitani õigusosakonnast, kes tavatses vidukil silmadega oma noori kolleege vaadata ja aeg-ajalt pead raputada, otsekui mõistaks ta teiste inimeste mõtteid. See komme oli talle toonud tabava hüüdnime Sokrates ja raske oli mõista, kui palju kõlas selles irooniat, kui palju tarkuse tunnustust, aga filosofeerida sellele mehele meeldis ning paaril korral oli ka Mark tema vaatevälja sattunud. Sügavam arusaam suurte süsteemide toimimisest sai selgemaks paljuski tänu Sokratese targutustele, nagu Kenny jutu kohta tavatseti öelda.
„Väike vindike suure masina sees on muidugi tähtis,“ seletas vana mees oma vaikse häälega, mis kohati kahanes sosinaks. „Aga sa võiksid mõelda ka vastupidisele võimalusele.“
„Millisele?“
„Näiteks olulisele hammasrattale väikese masina sees,“ muigas Kenny ja vaatas noormeest pikalt oma raskete laugude alt. „Kas sulle ei tundu, et sel juhul oleks su võimalused hoopis etemad?“

Avo Kull „Must klaasmaja“, kirjastus Pilgrim 2016