Kõige rohkem kurdavad kooselupaarid kommunikatsiooni puudumise üle
Kõige levinum nõustamisele tulnud paaride kaebus on kommunikatsiooni puudumine. Tavaliselt on mõlemal partneril oma seisukoha toetamiseks veenvad argumendid ja mõlemad tunnevad tugevat soovi vaidluses peale jääda. Hääle tõstmine siin ei aita ja oma seisukoha pidev korrutamine ei aita samuti, kirjutab psühholoogiadoktor Robert Augustus Masters raamatus „Mina olen mees“.
Üpris sageli on mõlema osapoole vahel ka sundimatu ja üha suurenev lugupidamatus üksteise vastu, mis sageli väljendub kas sarkasmi või põlgusena. Vaenulikkus on väga sagedane, nagu ka emotsionaalne kaugenemine. Mõlemad on unustanud, et prioriteediks tuleks teha ühenduse loomine oma partneriga.
Sellise mittetoimiva ja ebakõlasid täis suhte lahendamiseks pole vaja välja mõelda uusi veenvaid argumente, vaid hoopis lõpetada intellektuaalne mõõduvõtmine ja paika panna ühine emotsionaalne alus – ning end selle külge võimalikult kauaks kinnitada, mil jõuab kätte aeg käesoleva probleemiga tegelemiseks.
See ei tähenda tingimata emotsionaalset harmooniat või kooskõla, sest õhus võib endiselt olla mingi tõsine lahendamata konflikt, vaid pigem vastastikust emotsionaalset tunnustamist ning üksteise emotsionaalse seisundi mittekognitiivset tajumist ja selle lainele häälestumist. Seega hoitakse vaidluse sisu eraldi ja eemal paari emotsionaalsest hetkeseisundist. Lahkarvamused ja riiakus seatakse kõrvale ning nende mõlema emotsionaalne seisund tuuakse esiplaanile ja sellele pühendatakse kogu tähelepanu, kuni mõlemad suudavad tunda ja tunnistada ka oma partneri emotsioone.
Seega tuleb alustuseks mõlemal partneril öelda mitte seda, mida nad mõtlevad või tajuvad, vaid seda, milliseid emotsioone nad tunnevad, ei midagi enamat – ükskõik kui suurt kiusatust nad ka ei tunneks täpsustamiseks, et oma seisukohta õigustada või toimuva eest vastutust teistele lükata jne.
Mina ja mu abikaasa Diane teeme tööd paaridega sel moel, et laseme neil istuda, näod vastamisi, üksteisega pidevat silmsidet hoides, ning käsime neil öelda üksnes seda, mida nad tegelikult tunnevad. Kui öelda: „Tunnen, et sa pole kunagi kohal“ või „Tunnen, et sa ei kuula mind,“ siis pole päriselt tegemist tunnetega, vaid ettekujutuse või arvamusega, ning seetõttu on võimalik nende väidete üle vaielda. Kui öelda: „Tunnen end kurvana“ või „Tunnen end vihasena,“ siis on tegemist oma tunnete kinnitusega, millele vastu vaielda ei saa. Need väited tähendavad lihtsalt andmete edastamist, mida ei saa kuidagi teisiti tõlgendada ega vaieldavaks pidada. Kui meil on raskusi oma emotsioonide tuvastamisega, võime kuulutada, mida tunneme lihtsate aistingute tasandil: „Tunnen, et mu kõhus pitsitab“ või „Tunnen, et mu kuklas on mingi valu“ või „Tunnen, et mul on pisut raske hingata.“
Sedasi avameelselt oma tundeseisundi jagamine kutsub meie partneris esile empaatia. Võime kergesti vastu vaielda ettekujutusele või arvamusele, aga mitte puhastele andmetele. Kui lihtsalt väidame, et oleme vihased, siis sellele vastu vaielda pole võimalik, ükskõik kui palju meie viha partnerile ka meelehärmi ei valmistaks või kui palju ta seda eitada tahaks.
JASON on paaride nõustamise sessioonil pahane oma partneri Mary peale, korrutades naisele pidevalt, et viimane lõpetaks tänitamise. Naine vaatab ilmetu näoga mehele otsa ega ütle midagi. Palun mehel kirjeldada oma tundeid ja tema vastab: „Tunnen, nagu ta elaks mul pidevalt seljas ja tahaks kogu aeg midagi öelda.“ Selgitan talle, et see pole tunne, vaid ettekujutus, ning pühendan pisut aega nende mõistetevahelise erinevuse selgitamisele. Tema vastab seepeale: „Sel juhul olen ma vist vihane.“ Ta tahab veel midagi lisada, aga ma ütlen talle, et ta püsiks vaid oma viha juures, hingaks pisut sügavamalt ja laseks kõhu lõdvemaks. Samal ajal muutub Mary näoilme rõõmsamaks. „Sellest pole midagi, aga mul on tunne, nagu ta poleks kunagi päriselt kohal.“ Küsin temalt, mida ta tegelikult tunneb, ning naise silma tulevad pisarad. „Kurvana, lüüasaanuna, nagu tahaksin alla anda.“ Palun tal lühendada see „kurbuseks“ ja selle tunde juures püsida. Hiljem on meil võimalus põhjalikumalt lahata naise kurbust, milles on näha depressiooni märke. Lasen mehel lihtsalt kinnitada oma viha ja naisel oma kurbust, juhtides nad mõlemad tundeliselt ühele lainele oma partneri emotsionaalse seisundiga, täielikumalt seda endasse lastes; aitan neil emotsionaalselt praeguses hetkes kohal olla. Möödub mitu minutit.
Nendevaheline pinge on vähenenud. Naine hakkab nutma ja mehe näoilme muutub kurvaks. Nüüd on võimalik edukalt tegeleda nende suhtes esinevate takistustega.
Meil kui vastuvõtjal palutakse emotsionaalselt kuulata ja lasta oma partneri emotsionaalse seisundi puhtal reaalsusel ja otsekohesel emotsionaalse seisundi tunnistamisel endani jõuda – hoolimata oma peas ringi keerlevatest märkustest. Me ei pea endani jõudvate väidetega nõustuma või neid ümber lükkama, sest polegi millegi üle vaielda. Kui mõlemad partnerid on selgelt ja avalikult oma tundeid väljendanud – ilma midagi juurde lisamata või ründavat hääletooni kasutamata –, siis peavad nad umbes minuti jagu vaikima, et teha endas rohkem ruumi oma partneri emotsionaalse seisundi jaoks.
Alles siis, kui rajatud on mingil määral vastastikkust emotsionaalset hoolivust, peaks hakkama käsitlema algset probleemi – teemat, mille üle vaieldi. Ilma emotsionaalse üksteise kuulamiseta ja ühise empaatilise aluseta satuks kõnealune probleem lihtsalt samade vanade edasi-tagasi loobitud argumentide lõksu.
Eesmärgiks on muuta emotsioonikeskne suhtlus tähtsamaks kui mõistuskeskne suhtlus. Mõistagi on mõlemad väga tähtsad, aga suhtlusalane voolavus ja vestlus lihtsalt toimivad paremini siis, kui luuakse vähemalt mingisugunegi emotsionaalne kõlapind. Kui see on paigas, ei suuda erinevate seisukohtade põrkumine haarata võimust parajasti toimuva suhtluse üle.
WILLIAM ja tema elukaaslane FRANK on vaidlemisega ametis ning mõlemad on täielikult haaratud vastastikusest reaktiivsest käitumisest, korrutades rõhutatult samu argumente, mida nad tavaliselt selliste vaidluste ajal kordavad. Mida kauem nad sedasi jätkavad, seda rohkem kalduvad nad vaenulikkuse ja pahatahtlikkuse poole. Emotsionaalsust on vaidluses küll kõvasti, aga emotsionaalsest sidet mitte – ei mingit empaatilisust ega tõelist kuulamist. William ütleb lõpuks ärritunult: „Siin me jälle oleme, muudkui sama lugu!“ ja on valmis vaidluse alustamise eest Franki süüdistama, aga siis meenub talle nendevaheline kokkulepe, mille kohaselt nad pidid „prioriteediks tegema omavahelise ühenduse loomise“. Ta katkestab oma sõnavalingu ja ka Frank jääb vait. „Ma olen nii kuradi vihane!“ ütleb William. Frank, kes on viidud pisarate ääreni, lisab ruttu: „Mina ka!“ Mõlemad mehed istuvad maha, vaatavad üksteisele otsa ega ütle midagi, kuni tunnevad mingi emotsionaalse taasühenduse või resonantsi saabumist.
Selline suur muutus ei pruugi alati nii kähku juhtuda – reaktiivsusega tegelemiseks võib omajagu aega kuluda.
Meie tunnete väljendamise protsess – ja hoidumine midagi enamat ütlemast – on tavaliselt naiste jaoks loomulikum kui meeste jaoks, ükskõik kui raske neil ka poleks end tagasi hoida midagi rohkemat ütlemast. Kuid harjutamise teel võib see ka meeste jaoks sama loomulikuna tunduda. Võin oma kogemuse põhjal öelda, et enamik mehi näib tundvat kergendust pärast seda, kui on protsessiga harjunud, eriti siis, kui nad on muutunud emotsionaalselt haritumaks. Ainuüksi selle välja ütlemine, millised emotsioonid ja tunded neid peamiselt valdavad, vabastab nad kiiret lahendust otsivate strateegiate lõksu sattumast. See annab neile piisavalt ruumi ja aega end sisse seada ning tõeliselt kindel jalgealune leida, enne kui nad probleeme lahendama asuvad.
Suhtlemine ei toimi eriti hästi, kui selle emotsionaalseid mõõtmeid selgelt ei tunnistata ega teistega jagata. Vaidlus võib ühtlasi olla väga emotsionaalne, aga samas käia ainult ringiratast, meid kurnata või meile põhjuseta haiget teha. Neil puhkudel kasutame oma emotsionaalset energiat vaid oma argumentide rõhutamiseks. Võime teiste öeldut alaväärtustada sellega, et kutsume neid liialt emotsionaalseteks või palume neil maha rahuneda selleks, et neid vaikima sundida, või siis kasutame oma emotsionaalset intensiivsust neist üle rääkimiseks.
Tõeliselt tõhus suhtlus on ühtmoodi häälestatud emotsionaalselt toimuva lainele nagu ka vaimse tegevuse lainele – empaatiliselt praeguses hetkes olemisele ning öeldu ja ütlemata jäetu kuulamisele. Selline suhtlus seisneb jäägitus tähelepanus, avatuses, kaastundes ja siiras huvis, mis kõik üheskoos töötavad.
Kuigi kuulamine võib tunduda passiivse tegevusena, võib see ühtlasi olla ka üpris dünaamiline tegevus, mis nõuab nii ärksust kui kergust. See on vitaalse vastuvõtlikkuse väljendumine, mis ei võta vastu üksnes kõneleja sõnu, vaid ka tema emotsionaalset seisundit, kehakeelt ja kohaloleku kvaliteeti.
Kuulates muutume teadlikuks sellest, mida küll sõnadega välja ei öelda, aga sellest hoolimata siiski väljendatakse. Me süvendame oma kõlapinda partneriga ning muutume ise teatud mõttes hoolivaks pinnaks selle täieliku väljenduse vastuvõtmiseks, mida partner meiega jagab. Selline sõnatu häälestamine on eriti tähtis siis, kui partner on niivõrd endast väljas, et ütleb selliseid asju, mida võib kergesti liigitada ebaratsionaalseteks või isegi absurdseteks.
Neil hetkedel on parim öeldut mitte sõnasõnaliselt võtta ning lihtsalt oma partneri jaoks kohal olla. Sellest hoolimata ei tähenda sügav kuulamine seda, et peaksid välja kannatama sõimu või lugupidamatust.
Kui suudame endas luua kaastundlikult ruumi oma kaaslase eneseväljenduse jaoks, ei ole tema ebaratsionaalsus ja vigane loogika meile enam nii tähtsad ning taanduvad tavaliselt üpris kiiresti, kui saab selgeks, et oleme emotsionaalselt sellele inimesele toeks. Kui oleme tuttavad oma partneri isikliku minevikuga, muutub selline vastutulelikkus veelgi lihtsamaks.
Lihtsalt kohalolek – sealhulgas ka emotsionaalselt – teise inimese juures, kui nad tunnevad meelehärmi või ülekoormatust, võib nende jaoks olla tohutult kasulik. Kui sa nõnda „hoiad ruumi“ kellegi teise jaoks mittesuunaval viisil, siis aitad nõnda tunnistada nende läbielamisi ning tekitad soodsa keskkonna, kus nad saaksid olla koos oma valuga ja sellest läbi minna.
Robert Augustus Masters „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“, kirjastus Pilgrim 2017
