Kolleegid meenutavad: Sulev Nõmmik oskas teistele sümpaatselt naha vahele pugeda, aga endale ligi ei lasknud

 (10)

Kolleegid meenutavad: Sulev Nõmmik oskas teistele sümpaatselt naha vahele pugeda, aga endale ligi ei lasknud
Sulev Nõmmik 1970. aastal, seega ligi kaks aastat pärast "Mehed ei nuta" tegemistOskar Juhani/Riigiarhiivi Filmiarhiiv

Vaatamata tohutule populaarsusele ja rahvamehe mainele oli inimesi, kes Sulev Nõmmikule lähedaseks said, vähe. Tal oli tohutult tuttavaid ja kolleege, aga lähedasi sõpru peaaegu polnudki. Gerda Kordemets ja Anne Tuuling avavad raamatus „Sulev Nõmmik: “Kui näeme, siis teretame!““ Eesti ühe legendaarsema näitleja ja lavastaja suhtlemist kolleegide ja tuttavatega.

Ago-Endrik Kerge: “See on kummaline. Olen mõelnud Sulevi peale tagasi, et me olime noorpõlves nii väga lähedased. Olen isata kasvanud ja ega ma ei ütle, et ta minust vanemana kompenseeris mulle isa, jumala pärast, mitte seda, aga tema mind ikka paljudes asjades “õppas”, nagu mulgid ütlevad. Aeg läheb edasi ja täiskasvanuna tekkis meil ilmselt kunstiliste arusaamade erinevus. Ma ei ütle, et me konfliktis olime, absoluutselt mitte, aga me ei lävinud enam, sest meil olid erinevad arusaamad lõpptoodangust, ütleme nii. Meil polnud mingeid kohtumisi, mingeid rääkimisi. Kui tuli välja “Savoy ball”, siis – ma ei ütle seda enda kiituseks – see oli teistlaadi muusikateater, värske nähtus Estonia operetis. Ma ei tea, kuidas Sulev sellesse võis suhtuda, me ei sattunud kokku, aga teades teatriinimesi, võin oletada, et ega selle lavastuse edu talle meeldiv ei olnud. Pika elutee jooksul muutub iga inimene ja see Sulev, keda mina tundsin 50-ndate aastate keskel koos balletikoolis õppides, oli hoopis teine Sulev, kui see, kes ta oli 70–80-ndatel.”

Seotud lood:

Ago-Endrik Kerge. Foto Priit Simson

Ka Väino Aren on Nõmmikuga pikki aastaid lävinud – esiotsa oldi koolikaaslased, hiljem töötati koos teatris ja estraadil. Pikkadel sõitudel kaugetesse esinemiskohtadesse kutsus Nõmmik Areni enesele vahel autojuhiks.
Sõidu ajal räägiti maast ja ilmast: poliitikast, elust, tööst. Väino sõnul polnud Nõmmik kunagi “kärts-mürts”, vaid rahuliku ja aruka jutuga.
Töö juures oli Nõmmik konkreetne, teadis täpselt, mida tahab ja kuidas seda saavutada, aga eraelus oli ta sageli uje. Tihtipeale läinud Väino juurde, viis lipsu näpus: “Väints, tee mulle lipsusõlmed, mina ei oska!”

Väino Puura: “Sulevi sünnipäeval oli traditsiooniks öine laulmine. Täpselt kell 12, siis kui kell kukkus, kogunesime tema akna alla ja laulsime “Hele täht, sa vaikselt vilgud”. Terve kamp tuli kokku, isegi Hendrik Krumm oli väljas. Samas, ega meil hingelist või lähedast juttu ei olnud, alati jäi väike distantseerumine.”
Sirje Puura: “Hea distantseerumine.”
Väino Puura: “Ja mulle see meeldis.”
Sirje Puura: “Neile, kes ei olnud temaga tihedalt seotud, võis jääda mulje, et ta oli ainult nalja- ja pullimees, aga hingelt oli ta väga soe inimene. Ta oli lahe. Ta oli lahe inimene kolleegina.”

Sirje ja Väino Puura. Foto Raivo Tasso

Kolleegid mäletavad Sulevit väga tundliku ja suure südamega inimesena, kel oli silma inimestele ja kes oli hea suhtleja. Ta oskas teistele naha vahele pugeda ja tegi seda väga sümpaatselt. Aga endale ligi ei lasknud.
Seda on paljud tunnistama pidanud.

1975. aasta septembrikuus läheb üleliiduline teatrirahva turismigrupp Egiptuse reisile. Odessast laevaga Aleksandriasse.
Väino Uibo: “Reis kestis kolm nädalat. Eelnevalt lihtsalt teadsime Nõmmikuga teineteise olemasolust. Loomulikult mina temast rohkem. Et me temaga suurteks sõpradeks saime, seda ei saa ma küll kuidagi öelda. Olime head “kaverid”, kui kasutada soome sõnavara, mis oleks siinkohal üsna täpne. Ta ei rääkinud kunagi endast. Ei kurtnud ka oma muresid ega rääkinud kolleegidest pahasti. Olen hiljem mõelnud, et mis siis, kui ma oleksin ise uudishimulikum olnud? Kas ta oleks avanenud? Ei usu. See on selge, et ta oli üsna kinnine inimene. Mulle tundus, et midagi isiklikku ei tohikski temalt küsida. Isegi neis vestlustes, mis puudutasid teatritegemisi, oli ta üsna lakooniline. Ühel korral oli meil käsil ka päris tõsine vaidlus. Mäletan, et see oli Aleksandrias hotellis. Puudutas traditsioonilise ja n-ö modernse teatri (Tooming, Hermaküla) vastandamist. Ta oli selgelt Toominga ja Hermaküla “tembutamiste” vastane. Vaidlus peetud, ei meenutanud me seda enam kunagi. Alati oli tunne, et ta jätab midagi olulist enda teada. See oli hästi tajutav. Ta ei rääkinud isegi oma perest midagi. Aga kui jutt pööras näiteks naljakatele lugudele elust enesest, siis oli neid tal varnast võtta ja siin oli ta ka väga hea kuulaja, sest ega mulgi neid lugusid vähe polnud. Arvan, et meid ühendas just nimelt huumorimeel. Egiptuses olles jõudsime rongiga Luxorisse. Kell võis olla umbes kaks öösel. Õues täielik pimedus. Läksime hotellituppa. Mingi lõhn häiris Sulevit nõnda, et ta otsustas akna lahti lükata. Nagu ta akna mõlemad pooled lahti lükkas, nii sai banaanikobaraga otse vastu nägu. Mina nägin seda kõrvalt ja sain kohe aru, milles asi. Banaanipuu kasvas otse meie akna all.
Üks oks koos kobaraga oli pingul vastu akent. Sulev ei teinud muud, kui vabastas oksa pingest ning sellel ei jäänud muud üle, kui avajat nuhelda. Sulevile oli see aga paras šokk, sest tema ei taibanud esialgu midagi.
Seda tema reaktsiooni ja nägu ei suuda ma kirjeldada, seda võib igaüks ise ette kujutada. On öö! Aafrika! Tundmatud kohalikud kombed ja järsku selline ootamatu pauk! Naljale lisas veel hoogu meie Nõukogude päritolu. Palju neid õnnelikke inimesi siin Nõukogudemaal ikka oli, kes elusat banaani olid näinud, veel vähem söönud?! Ja nüüd, siin Aafrikas jätkub seda isegi vastu nägu lajatamiseks. Uni oli hoobilt läinud ja nalja jätkus kauemaks.
Ja veel üks lugu, mille eest mul jäigi Sulevilt vabandust palumata. Istusime Kairo vaksalis rongis, restoranvagunis ja ootasime kelnerit, kes ka meid märkaks. Meeletu palavus. Õhupuudus. Lõpuks ta tuli, käes kaks suurt taldrikut praega. Üks mulle, teine Sulevile. Kelner, pikk Nuubia süsimust neeger higistas nii, et lõua otsast kukkus tilk higi ühe prae sisse, mida Sulev ei märganud ja just selle lükkas kelner minu ette. Sulevi tähelepanu oli aga õnneks kusagil mujal, nii et mul õnnestus praed ära vahetada. Sigadus, eks ole? Muidugi, aga vastasel juhul oleksin mina nälga jäänud, sest mina teadsin, mida toit sisaldas, Sulev aga mitte. See oli aastaid hiljem, ühe väikese napsitamise käigus, kui ma küsisin temalt, kas ta neegri higi on söönud. Ta vastas, et lausa kahe suupoolega! “Liialdad,” vastasin mina ja nii see asi jäigi, kuigi oli kange tahtmine oma sigadus üles tunnistada. Palun vabandust!”

Kaheksakümnendate keskel hakkas estraadiesinemisi korraldama Aarne Valmis. Ja kui Nõmmik väsis iseendale impressaario olemisest, sai Valmisest ka tema produtsent, kuigi tolleaegsete tavade järgi kutsuti teda ikka “direktoriks”. Valmis ja Nõmmik olid lähedased kolleegid Sulevi surmani, kuid Aarnegi kinnitab, et vaevalt Sulev teda suureks sõbraks pidas. Jutud olid ikka rohkem tööalased.

Aarne Valmis. Foto Sven Arbet

Küll aga olnud Nõmmikul komme helistada Valmisele hommikul ülivara, nii poole seitsme, seitsme paiku. “Ja siis oli kaks võimalust, kas ta ütles, et tule siia, mul tuli kohutavalt hea idee, või oli tal hing haige ja ma kahtlustan, et ta tahtis napsu võtta. Ma ei läinud kunagi kohale. Ma lihtsalt kuulasin ta jutu ära ja tihtipeale oli tal tõesti metsik kogus ideid. Ta helistas normaalsel ajal ka, aga alati, kui telefon helises hommikul vara ja ma kuulsin Sulevi häält, siis mõtlesin: nüüd on jama. Mingitel hetkedel oli ta üksinda ja lihtsalt kurb. Siis ta helistas selle pärast. Meil oli ju suur vanusevahe – mina 25–30, tema 61, kui oli viimane tuur, aga hoolimata
sellest sain ma temaga suhteliselt hästi läbi.”

Helgi Sallo: “Me ei olnud perekonnasõbrad või -tuttavad. Kui suhtlesime väljaspool tööd, siis ainult reisidel – need operetiõhtud, mida ta lõpututes kogustes tegi. Seal kujunesid ka välja kaardimängijate seltskonnad ja teised inimesed. Igal õhtul pärast kontserti istuti koos ja joodi teed. Kes jõi teed ja kes jõi jutumärkides “teed”. Aga ma ei mäleta, et meil oleks mingisugust ütlemist teineteisele olnud. Suhe oli sõbralik, aga ikka rohkem tööalane.”

Helgi Sallo. Foto Karli Saul

Estraadipartner Vello Viisimaa oli vist üks neid imeharvu inimesi, keda Sulev sõbraks pidas, kellega ta paljude meelest oli siiski üsna lähedane. Teineteise pool saunas käidi üle nädala, üks kord Viisimaa, teine Nõmmiku juures. Oli õlut ja juttu ja nalja ja …
Kuid isegi Vello abikaasa Teesi Viisimaa kinnitab veendunult: “Ei-ei, nad ei olnud suured sõbrad, nad said kolleegidena väga hästi läbi.” Teesi lisab veel, et läbi ei käidud isegi perekonniti, ei käidud vastastikku külas
pühade ajal ega sünnipäevadelgi. Teesi usub, et võib-olla pidas Sulev Vellot rohkem oma sõbraks kui Vello teda. Kindel oli aga see, et Vellot usaldas Sulev rohkem kui kedagi teist.

Väino Puura: “Sulev armastas väga Estoniat, ta nautis teatris olemist. Istus puhvetis ja kirjutas – ta oli palju majas. See oli tema teine kodu. Viisimaaga kahekesi olid nad teatrimajas nagu maskotid ja see tekitas alati hea tunde, kui neid koos nägid.”

Laval ühes helistikus ja ühevõrra vaimukad, olid Viisimaa ja Nõmmik elus üpriski erinevad.

Tütar Tiia-Mai: “Viisimaade peres tegi Vello süüa. Tema hommik algas väga vara, ta läks turule, tõi vajaliku kauba ära ja kuna nad elasid meie kandis, siis nagu möödaminnes tuli Nõmmiku juurest läbi. Nõmmik muidugi magas. Mina ärkasin selle peale, et kuulsin läbi ukse Viisimaa vaimukusi ja kalambuure. Puksusin omaette naerda, enne kui ma üldse viitsisin voodist välja tulla, isa ei viitsinudki vahel tulla, ütles: “Mina Viisimaa pärast küll tõusma ei hakka.””
Vello Viisimaa surma 1991. aastal elas Nõmmik rängalt üle ega toibunudki sellest päriselt. Mäletatakse, et ta olevat kaotanud eluisu, olnud masenduses pikka aega.

Sulev Nõmmik on meenutanud: “Oli televisiooni 25. aastapäev. Väga pidulik bankett, kõrgel tasemel, minister ja komitee esimees. Ma istun nurgas, tulevad kaks militsionääri, korrektselt, viisakalt minu juurde, panevad käe õlale, arreteerivad minu. Telenaised hakkavad seletama, et see on mingi eksitus, see on meie näitleja … Miilitsad viivad minu üle tantsupõranda demonstratiivselt ära … baari. Baaris istub üksinda sõber Viisimaa, kes ütleb – anna andeks, mul hakkas igav!”

“Sulevi olek on mul kogu aeg silmade ees,” sõnab Väino Puura kurvalt. “Kuna ta oli kõva suitsumees, siis tema köha on mul kõrvus. Tema laulda püütud fraasid on kõik mul meeles… “Uinu, mu väsinud lind!”
Põhiline oli see, et kui poisid olid napsu võtnud ja jäid bussis magama, siis tema lõi kõvasti õla peale ja ütles: “Maga, poja!” Kõik laulud olid tal omal viisil … Ikka võttis lauluotsa üles: “Noh, Väike Poiss, hakkame laulma!” Väike Poiss olin mina, nii ta mind millegipärast kutsus. Kui ma hommikul tööle tulin, istus Sulev juba trupijuhi Ly Jaansoo juures ja tervitas mind küsimusega: “Noh, Väike Poiss, värsket ka oled saanud või?” See oli selline hea nali tema poolt. Mida aastad edasi lähevad, seda erksamaks ta muutub. Meie kõrvades, meie silmis.”

Raamat ilmus kordusena sarjas “Armastatud elulood”

Gerda Kordemets, Anne Tuuling „Sulev Nõmmik: “Kui näeme, siis teretame!““, kirjastus Tänapäev 2017

http://www.tnp.ee/raamat/sulev-nommik-kui-naeme-siis-teretame-2/

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised