Kolleegid meenutavad: Sulev Nõmmik oskas teistele sümpaatselt naha vahele pugeda, aga endale ligi ei lasknud

Vaatamata tohutule populaarsusele ja rahvamehe mainele oli inimesi, kes Sulev Nõmmikule lähedaseks said, vähe. Tal oli tohutult tuttavaid ja kolleege, aga lähedasi sõpru peaaegu polnudki. Gerda Kordemets ja Anne Tuuling avavad raamatus „Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!““ Eesti ühe legendaarsema näitleja ja lavastaja suhtlemist kolleegide ja tuttavatega.

Ago-Endrik Kerge: „See on kummaline. Olen mõelnud Sulevi peale tagasi, et me olime noorpõlves nii väga lähedased. Olen isata kasvanud ja ega ma ei ütle, et ta minust vanemana kompenseeris mulle isa, jumala pärast, mitte seda, aga tema mind ikka paljudes asjades „õppas“, nagu mulgid ütlevad. Aeg läheb edasi ja täiskasvanuna tekkis meil ilmselt kunstiliste arusaamade erinevus. Ma ei ütle, et me konfliktis olime, absoluutselt mitte, aga me ei lävinud enam, sest meil olid erinevad arusaamad lõpptoodangust, ütleme nii. Meil polnud mingeid kohtumisi, mingeid rääkimisi. Kui tuli välja „Savoy ball“, siis – ma ei ütle seda enda kiituseks – see oli teistlaadi muusikateater, värske nähtus Estonia operetis. Ma ei tea, kuidas Sulev sellesse võis suhtuda, me ei sattunud kokku, aga teades teatriinimesi, võin oletada, et ega selle lavastuse edu talle meeldiv ei olnud. Pika elutee jooksul muutub iga inimene ja see Sulev, keda mina tundsin 50-ndate aastate keskel koos balletikoolis õppides, oli hoopis teine Sulev, kui see, kes ta oli 70–80-ndatel.“

Nõmmikut meenutavad veel Väino Aren, Väino ja Sirje Puura, Aarne Valmis, Helgi Sallo jt.