Konstantin Pätsi ja 31aastasena surnud Helma Pätsi abielu lugu

 (25)

Konstantin Pätsi ja 31aastasena surnud Helma Pätsi abielu lugu
Konstantin Päts (tagareas vasakult 1.) koos abikaasa Helma (esireas vasakult 1.) poegade Leo ja Viktoriga, ema Olga ning vendade Nikolai, Voldemari ja Peetriga.Riigiarhiivi Filmiarhiiv

1901. aastal toimus Konstantin Pätsi elus pöördeline sündmus – ta abiellus juba Pärnu päevilt tuttava Helma Wilhelmine Peediga, kelle õetütar Nadežda Peedi-Hoffman krooniti 1932. aastal Eesti missiks. Mart Laar pani raamatus „Eesti suured armastuslood“ kirja Pätside abielu loo.

„Helma Päts oli ainukene naine, keda Konstantin Päts võttis tõsiselt ja kelle arvamusega ta arvestas. Muidu polnud naisi tema jaoks üldse olemas, ta oli nende vastu viisakas, kuid ei mänginud kunagi kavaleri, talle ei tulnud ettegi lükata neile lähemale mõni puuviljavaagen või šokolaadikarp, veel vähem ütelda mingi meelitus,” on kirjutanud Elfriede Lender.

Helma ja Konstantin Päts: Foto Vikipeedia

Konstantin Päts on Eesti Vabariigi olulisemaid riigimehi, tema perekonnaelust on aga vähe teada. Vahest seetõttu, et see jäi Pätsi elu esimesse poolde, millest iseseisvas Eestis nii palju ei räägitud. Konstantin Päts sündis 1874. aastal Tahkuranna vallas „tsaari usku” läinud maaharija perekonnas. Õppis kohalikus õigeusu kihelkonnakoolis, seejärel Riia seminaris, mille katkestas, et lõpetada Pärnus gümnaasium ning jätkata õpinguid Tartu ülikoolis õigusteaduse alal. Ülikooli lõpetamise järel teenis Päts lühemat aega Venemaal, seejärel asus advokaadina tööle Tallinnas. 1901. aastal asutas ta uue radikaalse lehe Teataja.

Seotud lood:

1901. aastal toimus Pätsi elus teinegi pöördeline sündmus – ta abiellus juba Pärnu päevilt tuttava Helma Wilhelmine Peediga. 1878. aastal sündinud Helma pärines paljulapselisest Pärnumaa perest. Tema isa oli Pärnus koolmeister, olles õhutuse selleks saanud lapsena Johann Voldemar Jannseni peres kasvades. Helma sai korraliku saksa hariduse ja oma sarnase tausta tõttu sobisid nad suurepäraselt tulevase tütarlaste eragümnaasiumi rajaja Elfriede Lenderiga, kes Helma kujunevasse eesti seltskonda kaasa võttis. Elfriede Lenderi mälestuste kohaselt olnud Helma üldiselt tagasihoidlik, kuid vahel vägagi lõbus ja naeruhimuline. Ta võis näiteks väga naljakalt jutustada. Helma välimuse kohta on raske midagi kindlat öelda, sest fotosid pole temast palju säilinud, kuid ta olevat olnud väga ilus. Habras ja armas oli ka tema õetütar Nadežda Peedi-Hoffman, kes krooniti 1932. aastal Eesti missiks.

Oma kodust kujundas proua Päts hubase ja sõbraliku koha. Elfriede Lender meenutab, kuidas nad esimest korda Pätside juures visiidil käisid. Kui teenija oli nad sisse lasknud, nägid nad rahvast täis salongi, kus millegi üle kirglikult vaieldi. Uks läks lahti ja sisse astus lühemat kasvu, veidi tüse mees, väike poiss kukil istumas. Tema järel jooksis vabandades sisse pereproua, nõudes: „Kostja, anna laps siia!” Päts oli poja üle lapselikult uhke, pidades seda maailma targimaks. Poeg näis talle tunduvalt tähtsam olevat kui poliitika või ajalehe toimetamine. Ka oma naist ta hoidis ja hellitas. Kui kellelgi oli tarvis Pätsilt midagi saada, oli kõige targem Helma poole pöörduda.

Oma meeste tegemistele elasid mõlemad naised täiel rinnal kaasa. Kui mehed said 1904. aastal mõlemad linnanõunikeks, tippisid noored prouad raekotta, et meeste esinemist kuulata, lastes raeteenritel endale ajaloolise raekoja uksed lahti tõmmata, mida need suurima rõõmuga tegid. See oli loomulikult pisiasi. Sootuks olulisem oli eesti keele läbisurumine seltskondliku läbikäimise vahendina. Just naised hakkasid mitte lihtsalt avalikult, vaid lausa demonstratiivselt kõikjal valjuhäälselt eesti keelt kasutama. Esialgu see jahmatas, siis pani imestama, lõpuks aga harjuti. Koos Elfriede Lenderiga oli Helma Päts tegev eesti seltskonna organiseerimisel. Naised arutasid käsitööringi, mis pidi ette valmistama näitusmüüki Estonia teatri ehituse toetuseks. Tuli ette ka koomilisi olukordi. Kuna Teataja kassasse kogunes ohtralt vaskraha, otsustati see anda proua Helma Pätsile majapidamisrahaks. Ta õmmelnud koolilaste kalossipauna meenutava pika riidekoti, pannud selle vaskraha täis ja läinud turule. Kõik turunaised tundsid teda nägupidi ja hõikasid juba kaugelt, et vahetusraha saada.

1905. aasta sündmused lõid Tallinna elu põhjalikult segamini. Maal märatsesid karistussalgad, kes parunite näpunäidete järgi isegi tühiste süüdistuste peale rahvuslikke tegelasi surma saatsid. Surma mõisteti ka Konstantin Päts, kuid teda hoiatati ja Päts jõudis kiiruga kodunt lahkuda. Helma ei teadnud mehe saatusest midagi, kuigi provokaatorid käisid teda kodus külastamas ja sandarmid ähvardamas. Üleelatust vapustatud Helma otsustas sõita koos lastega Pärnumaale vanemate juurde. Võimalik, et just nende üleelamiste tõttu lõi välja perekonna naisliinis leviv haigus ning Helmal diagnoositi tuberkuloos. Ta pidas targemaks lapsed Eestisse jätta ja sõitis ise mehele Šveitsi pagulusse järele. Oli aga juba hilja, tuberkuloos enam ei taandunud. Siis saabus Konstantin Pätsile teade, et kui ta ise Eestis kohtu ette ilmub, on tal lootust pääseda lühema vanglakaristusega. Seda võimalust ei saanud mööda lasta. Päts sõitis kodumaale tagasi ja asus Krestõ vanglas oma aega istuma. Helma oli nüüd täiesti üksi, mehest ja lastest äralõigatud, ning haigus edenes eriti kiiresti. 1910. aastal Helma suri. Tema matused Tallinnas Kaarli kirikus olid rahvarohked ja äärmiselt kurvad. Konstantin Pätsi naise matustele ei lubatud, kui siis, ainult valve all. Nii Päts aga ei tahtnud. Helma maeti Kaarli, praegusele Siselinna kalmistule. Surres oli Helma võtnud oma õelt Johannalt lubaduse, et see kasvatab tema lapsed üles.

Johanna pidas lubadust, ei abiellunud ja pühendus Helma lastele. Näinud ära Helma lastelaste sünni, suri ta 1939. aastal.

Helgi Päts, Johanna Peedi ja Konstantin Päts Kloostrimetsa talu juures istumas. 1930ndate lõpp. Foto: Rahvusarhiiv

Pätsi vangistus jäigi lühikeseks, peagi oli ta avalikus elus tagasi, et kanda juhtivat osa Eesti riigi loomisel. Ta ei abiellunud enam kunagi ning kuigi oli valmis naiste arvamust rohkem kuulama, ei sõlminud ühegi naisega lähemaid sidemeid. Helma kalm Kaarli kalmistul vajus aga aegamisi unustusse. Polnud seal korralikumat kivi ega piiret. Paljud panid seda Pätsile pahaks või vähemalt imestasid, sest üldiselt oli teada, kuidas Päts oli oma naist hoidnud. Kui Elfriede Lender söandas seda Pätsi käest küsida, sai ta aru, et Päts oli teema peale põhjalikult mõtelnud. Ta oli oma Kloostrimetsa talu lähedale Metsa­kalmistule valinud matusekoha, kuhu saaks ise sängitatud ja kuhu saaks Kaarli koguduse kalmistult ka Helma ümber matta. Tulevane hauaplats korrastati ja ümbritseti madala paemüüriga ning esimesena sängitati sinna 1939. aastal Johanna Peedi.
Kõik läks paraku teisiti, kui Päts oli planeerinud.

Algas uus maailmasõda, Hitler ja Stalin leppisid kokku ning jaotasid Kesk- ja Ida-Euroopa omavahel mõjusfäärideks. Eesti jäi Nõukogude mõjusfääri. Nõukogude Liit nõudis Eestilt oma sõjaväebaaside maale laskmist, lubades selle eest Eesti iseseisvust austada. Päts oli juba väsinud. Seades eesmärgiks Eesti tervelt läbi suure sõja viia, ei hakanud ta sõjaga riskima ja lasi võõra väe püssilasuta maale. Nõukogude Liit rikkus aga kõiki varasemaid lubadusi ja okupeeris 1940. aastal Eesti täielikult. Pätsi sunniti ametisse seadma Nõukogude Liidu ette­kirjutusel koostatud valitsuse, mis iseseisva Eesti riigi täielikult likvideeris. 6. augustil 1940 liitus Eesti ametlikult Nõukogude Liiduga. Juba enne seda oli NKVD Konstantin Pätsi koos perekonnaga Eestist välja saatnud.

Konstantin Päts peaminstrina riigivanema ülesannetes 1934. aastal Foto: Vikipeedia

Kuni sõja puhkemiseni Saksamaaga lasid Nõukogude võimud presidendil perega asumisel suhteliselt rahulikult elada, kuid siis muutus kõik. Kes arreteeriti, kes saadeti vanglasse, kes vangi­laagrisse, lapselapsed pandi vene lastekodudesse. Konstantin Päts istus aastaid üksikkongis Kirovi vanglas, tema poeg suri vangilaagris. Stalini surma järel paigutati president Venemaal närvihaiglasse, minia vabanes ja suutis ellujäänud poja Vene lastekodust üles leida ja kodumaale tuua. 1954. aastal toodi valenime all Eestisse Jämejala haiglasse ka Konstantin Päts, kuid kuuldus sellest levis sedavõrd laialdaselt, et president viidi kiiresti Venemaale tagasi. Ta paigutati Kalinini rajooni Buraševo vaimuhaiglasse, kus ta 1956. aastal suri ja nimeta hauda maeti.

Konstantin Päts oli teadmatusse kadunud, tema matmisplats püsis Metsakalmistul aga alles. Madal müür selle ümber küll lammu­tati, kuid erinevalt Metsakalmistu teistest osadest sealt uuteks matusteks kohta ei antud. Aeg-ajalt võimud küll pahandasid ning mõni kalmistutöötaja lasti ka lahti, kuid siis löödi käega, et küll aeg kõik probleemid lahendab. Presidendi rahula püsis nõukogude tegelikkust ignoreerides endiselt alles, kujunedes omalaadseks sümboliks Eesti Vabariigi püsimisest. Kui Nõukogude impeerium kokku varises ja Eestis hakkasid puhuma muutuste tuuled, selgus, et presi­dendi saatust ei katagi täielik saladuseloor. Välja selgitati tema arvatav matmiskoht Venemaal ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi saadetud meeskond tõi presidendi säilmed koju. 1990. aasta oktoobris maeti president Konstantin Pätsi säilmed suurte auavaldustega perekonna rahulasse Metsakalmistul. President oli koju jõudnud.

Mart Laar „Eesti suured armastuslood“, kirjastus Varrak 2017

http://www.varrak.ee/product/21767/

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised