Pea meeles, kullake, et oma valitsuse ja meie pärast vajad Sa meie sõbra tuge­vust, palveid ja nõuannet … Oo, Lemmik, ma palun Jumalat nii kõvasti, et sa tunneksid ja taipaksid, et tema on meie hoolitsus, et kui teda ei oleks siin, siis ma ei tea, mis oleks võinud juhtuda. Ta päästab meid oma palvete ja tarkade nõuannetega ja on meie usukalju ja abi.


Tsaar Nikolai II perekond, neli tütart ja poeg.

Rasputini surma lõplik kinnitus – kui see tuli – ei saanud olla päris ootamatu isegi Aleksandra jaoks, sest pealinna kuulujutud tema tähelennust usutervendajast riigiasjadesse sekkujaks ja nüüd morniks joodikuks olid juba ammu keemispunkti saavutanud. Demoraliseerituna Nikolai otsusest astuda sõtta, mille katastroofilisust Venemaale ta oli ette ennustanud, oli Rasputin lasknud oma elu kaosesse langeda. Sedamööda, kuidas sõda venis ja venis, ei näinud ta Venemaa kohal rippuvat mitte midagi peale hukatuse ning otsis pelgupaika peaaegu alalisest alkohoolse unustuse seisundist. Lugusid tema liiderlikest hilisõhtustest joomatuuridest Dononi restoranis ja mitmetes moekates hotellides – Astorias, Rossijas ja Jevropas – või Samarkandis Massalski mustlaskooriga olesklemisest oli ohtrasti. Viinasena oli Rasputin valjuhäälselt hoobelnud oma mõjuga tsaarinna üle. „Ma võin panna teda tegema mida iganes,” olevat ta aasta algupoolel kiidelnud. Vastuseks sellele oli Nikolai Rasputini Tsarskoje Selosse kutsunud ja teda noominud. Rasputin oli tunnistanud, et ta oli tõepoolest „patune” olnud, aga oli selge, et teda pole enam võimalik ohjeldada. Kuuldused „maagilistest tervendustest ja lõbusatest pummelungidest”, mis olid kunagi saatnud tema saabumist Peterburisse, paisusid nüüd „kuulujuttude tulelõõmaks”, milles teda ja keisrinnat kujutati Venemaad neelata ähvardavate „pimeduse jõudude” esindajatena. Aleksandrast räägiti kui „vahendajast reeturlikes salasepitsustes sakslastega” ja Rasputinit süüdistati, et ta on Saksa spioon, „kes on tsaarinna usaldusaluseks pugenud, et kätte saada sõjasaladusi”. Keisrinna vastu 1916. aasta lõpul keev pahameel oli nii suur, et isegi keiserliku perekonna liikmed soovitasid avalikult, et ta tuleks riigi ja tema enda vaimse tervise huvides kuhugi kaugele kloostrisse saata. Ennekõike aga tuli lahti saada Rasputinist.

Aleksandri palees uudiseid oodates kogunesid tüdrukud ja Aleksandra kaks kõige lähemat sõpra – Anna Võrubova ja Lili Dehn – meeltheitva keisrinna ümber. Järgmisel ööl magasid Tatjana ja Olga oma ema toas. Ja siis, 19ndal, said nad „kinnituse, et isa Grigori on mõrvatud, kõige tõenäosemalt Dmitri käe läbi, ja Krestovski sillalt alla heidetud”, nagu Olga oma päevikusse kirjutas. „Nad leidsid ta veest. See on nii kohutav, et ma ei suuda sellest kirjutada. Istusime teed juues koos Lili ja Annaga ja tundsime kogu aeg, et isa Grigori on meie keskel.”
Üks sel ajal teenistuskohustusi täitnud adjutante meenutas, millist mõju avaldas see uudis suurvürstinnadele:

Ülakorrusel, ühes oma tagasihoidlikus magamistoas, istusid nad neljakesi, tihedasti kokkusurutuna sohval. Nad külmetasid ja olid nähtavasti kohutavalt endast väljas, aga kogu selle pika õhtu ei nimetatud Rasputini nime minu juuresolekul kordagi …
Nad tundsid valu, sest seda meest ei olnud enam elavate hulgas, aga ka sellepärast, et nad tundsid, justkui oleks selle mõrvaga alguse saanud midagi kohutavat ja ärateenimatut nende ema, isa ja nende enda jaoks, ning et see lähenes neile halastamatult.

19. detsembri õhtul kell kuus saabus Nikolai kiirustades Stavkast koos Alekseiga, kannustatuna kiirtelegrammist, mille ta oli oma naiselt saanud ja milles seisis: „On oht, et need kaks poissi korraldavad midagi veel hullemat” – riigipöörde, millest teised Romanovite perekonna liikmed on teadlikud ja millele aitavad kaasa duuma parempoolsed monarhistid. Juba mõnda aega olid levinud kuuldused, et asjasse on segatud Dmitri Pavlovitš ja tema klubisemu Feliks Jussupov. Inglise-Vene haiglas töötav inglannast õde Dorothy Seymour oli Dmitriga seltskondlikult mitmel korral kohtunud ja mäletas teda kui „ilusa väljanägemisega, ääretult ennast täis, aga noorusliku sära ja bravuuri poolest võrratut”. 13. detsembri õhtul oli Dmitri Dorothyle õhtusöögilauas „paljudest intriigidest” rääkinud ja too oli järeldanud, et „midagi on toimumas”.

Peagi ilmusid päevavalgele detailid, et Dmitri, Jussupov ja nende kaasvandenõulane Puriškevitš olid meelitanud Rasputini reedel, 16. detsembril, südaöö paiku Moikale Feliksi paleesse. Jussupov oli võtnud Rasputini peale tema korterist Gorohhovaja tänaval ja sõidutanud kohale. Keldris olevas söögitoas oli ta töödelnud Rasputinit alkoholi ning tsüaniidiga piserdatud kreemikookidega. Suutmata uskuda, et mürk ei toimi, ja üha rohkem närvis selle pärast, et nende atentaat nurjub, oli Jussupov tulistanud Rasputinit selga Dmitri Pavlovitši revolvrist Browning. Kuid Rasputin ei tahtnud ikka veel surra. Puriškevitš pidi laskma veel kaks kuuli (esimene läks mööda, teine tabas rindkeresse), enne kui neljas kuul pähe Rasputini lõpuks tappis. Seejärel mässiti Rasputini keha riidepalakasse, seoti köiega kinni ja viidi Dmitri Pavlovitši autoga Petrovski saarele ja lasti seal läbi jääaugu Väike-Nevkasse. Dorothy Seymour meenutas, et kell kuus sellel hommikul oli Dmitri Pavlovitš „hullunult” koos Jussupoviga Inglise-Vene haiglasse tormanud, et siduda haava Jussupovi kaelas.

Kui külmunud ja moondunud laip jõest välja tõmmati ja lahkamine läbi viidi, võtsid Romanovid selle oma hoole alla. Surnukeha viidi matmiseks salaja Aleksandri parki, uue Püha Serafimi kiriku osaliselt valmisehitatud põhjamüüri lähedale (Anna Võrubova toetas selle ehitust oma õnnetuse hüvitisrahadest). Kui Nikolai, Aleksandra ja nende tütred 21. detsembri hommikul kell üheksa matusele saabusid, oli Rasputini tsingitud metallkirst juba suletud ja hauda lastud. Langetanud pea palveks koos matusetalitust läbiviiva preestriga, heitis igaüks neist kirstule valgeid lilli ja seejärel lahkus vaikselt. Samal ajal juubeldasid Petrogradis inimesed tänavatel. „Koerale koera surm!” hüüdsid nad ja – tervitades Dmitri Pavlovitši rahvuskangelasena – süütasid kõigis kirikutes Püha Dmitri ikoonide ees küünlaid tänutundes tema vapra ja patriootliku teo eest. Veel enne, kui Nikolai oli Stavkast tagasi jõudnud, laskis Aleksandra Dmitri ebaseaduslikult koduaresti panna; samasugust karmi liini jätkas ka tema abikaasa, lükates tagasi kõik oma kuninglike sugulaste palved. „Kellelgi pole mõrvamise õigust,” vastas ta neile raevukalt. „Ma tean, et see jääb paljude südametunnistusele, sest Dmitri Pavlovitš ei ole ainsana asjasse segatud. Olen teie palvest minule hämmastunud.” Ta andis otsekohe Dmitrile korralduse minna tagasi armeeteenistusse – Pärsia rindele Qazvini. Feliks Jussupov pagendati oma mõisa, Petrogradist 1300 kilomeetrit lõuna pool asuvasse Kurski kubermangu.

Aleksandra reaktsioon oma targa nõuandja mõrvamisele oli kõigile silmaga näha. „Tema valulikult krampis näojooned reetsid kõigist tema pingutustest hoolimata, kui kohutavalt ta kannatas,” mäletas Pierre Gilliard ­­­. „Tema lein oli lohutamatu. Tema ebajumal oli hävitatud. Tema, kes ainsana suutis päästa ta poega, oli tapetud. Nüüd, kus teda enam polnud, oli iga õnnetus, iga katastroof võimalik.” Anna Võrubova ütles hiljem, et keisrinna meeleseisund oli sel ajal „lähemal hullumeelsusele, milles teda süüdistati, kui see oli olnud kunagi varem”. „Mu süda on murtud,” ütles Aleksandra Lili Dehnile. „Mind hoiab püsti Veronaal. Olen sellest sõna otseses mõttes küllastunud.”

Olga: „Võib-olla oli vaja ta tappa, aga mitte sellisel hirmsal viisil.”

Rasputini surm laotas oma õudse surilina üle kogu keiserliku perekonna. Olga oli sellest tõsiselt endast väljas, nagu ta mõni aeg hiljem Valentina Tšebotarjovale rääkis. „Võib-olla oli vaja ta tappa, aga mitte sellisel hirmsal viisil” – märkus, mis lubab arvata, et ta oli aru saanud, millist kahjulikku mõju Rasputin oli tema emale avaldanud. Olgat kohutas, et sellesse olid segatud kaks tema enda lähisugulaste ringi kuuluvat isikut: „… on häbi tunnistada, et nad on sugulased”, ütles ta. Dmitri roll selles pidi neile kõigile eriti valus olema. Kindral Spiridovitš väitis hiljem, et Olga oli alati „vaistlikult tajunud, et Rasputinis on midagi halba”. Aga see, mis teda veelgi rohkem vaevas oli see: „… miks on meeleolu riigis minu isa vastu pöördunud?” Mitte keegi ei osanud talle adekvaatset selgitust anda ja ta oli jätkuvalt „täis kasvavat ärevust”.
(Veronaal on populaarne ja kättesaadav rahusti, mida kasutati unetuse korral.)

Ka Tatjana võttis Rasputini surma väga südamesse, aga ta hoidis oma tunded enda teada ning hoidis kalli aardena alles märkmikku, millesse oli kirjutanud katkendeid Rasputini kirjadest ja telegrammidest ning tema ütlustest mitmesugustel usuteemadel. Tema ema keeldus lahti laskmast vereplekkidega helesinisest satiintuunikast, mida tema armastatud Grigori oli kandnud oma „märtrisurma” ööl, „säilitades seda hardalt otsekui reliikviat, „pallaadioni” , millest sõltub tema dünastia saatus”. Doktor Botkini osaks jäi öelda välja see, mida paljud omaette mõtlesid. „Surnud Rasputiniga läheb veel hullemaks kui elusa Rasputiniga,” ütles ta oma lastele; lisades prohvetlikult, et see, mida Dmitri Pavlovitš ja Feliks Jussupov olid teinud, oli „revolutsiooni esimese lasu tulistamine”.„Issand, halasta ja päästa meid sellel uuel, 1917. aastal!” oli kõik, mida Olga suutis mõelda selle raske aasta lõppedes.

Helen Rappaport „Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud”, kirjastus Varrak 2016