Kristel Rumessen langevarjuhüppest: Kui surma saad, on hüpe tasuta
Asi, mida tahtsin juba ammu teha, oli langevarjuhüpe. Hawaiil pakutakse sellist võimalust mitmes erinevas kohas, meie suundusime põhjarannikul asuvasse Skydive Hawaiisse. Nii kirjutab Kristel Rumessen raamatus “Aloha Hawaii!”.
Saabusime Dillingham Airfieldile, kus pisikeses putkas näidati meile esimese asjana lühikest õppefilmi, mis tutvustas võimalikke ohte ja näitas kaadreid paarist „viltu läinud üritusest“. Seejärel lükati ette paks paberipatakas lepingu näol, mille iga lehe pidime allkirjastama, kinnitades, et vabastame nad igasugusest vastutusest. Küll aga pidi surma korral raha tagasi saama. Hea teada.
Edasi sõidutati meid kastiautoga väikelennukini. Möödusime langevarjude kokkupakkijatest – varjud vedelesid pikuti maas ja nägid kujult välja nagu hiiglaslikud magamiskotid, mida pakkijad siis otstest kokku hakkasid rullima. Mängima pandi War’i „Low rider“ ja samal ajal, kui meile rakmeid selga aidati, seletas instruktor Jonny valju lennukimootori müra taustal, mida õhus teha ja kuidas käituda. Lennukist hüpates tuleb pea kuklasse suruda, vastasel korral võib tugev õhuvool kaela murda, jalad enda taha lükata ning saades koputuse õlale, käed laiali ajada. Seega oli koolitus „väga“ informatiivne.
Mu sõbranna rääkis, et kui tema hüppamas käis, nägi nende salk vahetult enne lennukisse astumist, kuidas üks langevarjur lennuraja kõrval asuva maja katusele maandus. Julgustav, kas pole?
Teine instruktor tuli mu rakmeid üle kontrollima ja küsis: „Kas see rihm peabki nii lõdvalt olema?“ Minu ehmunud nägu nähes sai ta kõva kõhutäie naeru ja käskis vabalt võtta – ta tegi vaid nalja. Hea nali küll, maksis mulle 5 atakki.
Enne lennukisse minekut tuleb otsustada, kes esimesena hüppab. Üleval ei taha ju keegi esimesena uksest väljuda ja kogu protsess veniks pikale. Kuna mul oli Waimea Bay’s juba kümne meetri kõrguselt hüppamisega suuri raskusi, otsustasin, et lähen esimesena – saab asjaga kiiremini ühele poole.
Pakkisime end üheksakesi (4 tüdrukut, 4 instruktorit ja üks kaameramees juhuks, kui keegi soovib pilte või videot) minilennukisse, mis meenutas plekkpurki ja ka kolises vastavalt. Juba õhus olles panin tähele, et lennuki parempoolne tiib oli MacGyveri teibiga kokku tõmmatud, aga küsida ma selle kohta ei söandanud – lihtsam siis juba teadmatuses surra … Istusime krigisevas ja logisevas lendavas plekihunnikus, mille puuduva ukse kohal kõõlus kaameramees ja tundsin heameelt olemasolevate turvavööde pärast – see lisas veidigi turvatunnet. Ühel hetkel libises kaameramees sujuvalt selg ees seinas olevast avausest välja ja teadsin, et mina olen järgmine.
Mul valgusid pisarad silma ja mõistuseraas karjus, et ära lase turvavööd avada. Instruktor küsis, kas kõik on korras, ja kuigi tundsin sel hetkel surmahirmu ning süda peksis meeletult, ei lubanud uhkus mul ei öelda – noogutasin kinnituseks peaga.
Seepeale tõusis Jonny püsti, ütles kõigile, just nagu viimast korda: „I love you all!“ ja lisas mulle otsa vaadates: „Don’t worry. I’ll make it quick!“ lükates mu selsamal hetkel uksest välja. Hea strateegia, sest muidu oleks ma ukseavas käed-jalad-küüned laiali ajanud ja hüppamisest keeldunud.
Kõige hullem tunne valdaski mind lennuki uksel, kui ootasin hetke, mil hüpata 14 000 jala kõrguselt, ega osanud ettegi kujutada, mis ees ootab. Veres möllas meeletu adrenaliin, seest tõmbas kõik õõnsaks ja kananahk oli ihul. Tunnet, mis lennukist väljumise hetkel valdab, on võimatu kirjeldada. 4,3 km kõrguselt hüpates saab vabalangemist nautida veidi alla minuti ja see oli meeletult vabastav tunne. Kõrgelt paistsid isegi naabersaared kätte, pakkudes imelise vaatepildi ja minu all laius ookean kogu oma ilus. Mitte kunagi varem ei olnud ma näinud nii palju erinevaid siniseid ja rohelisi toone kui seal üleval. Pilvede kohal hõljumine ja terve maastik, mis avaneb ... See pilt sööbis igaveseks mu mällu.
Varju avamisel tõmbusid rakmed inertsist tagasi ja kõik jäi vaikseks, sest tuul ei vihisenud enam kõrvus ja seejärel liuglesime rahulikult maapinnale lähemale. Pisikesed täpikesed maapinnal hakkasid üha suuremaks muutuma ja suutsin juba hooneid eristada.
Maandumine käis nii kiiresti, et ma ei saanud arugi, millal instruktori jalad maad puudutasid. Ellu jäin!
Kristel Rumessen “Aloha Hawaii!”, Ajakirjade Kirjastus 2015
Mida on raamatust arvatud?
Eva-Lottaliku õhinaga jutustab autor värvikirevast elust Hawaiil – konkureerimisest tööturul, salajasest ronimisest ülikõrge mäe tippu (see oli rangelt keelatud), koerasuurusest prussakast köögiseinal ja õõnsast enesetundest enne langevarjuhüpet. Aga eelkõige muidugi imekaunitest randadest, kapsaussirohelistest palmidest, soojast suvetuulest ja sellest, kui mahlased peavad olema mangod.
Jutt jookseb pingutamata ja mõnusalt justnagu kirjutaks autor heale sõbrannale.
Väärtust lisab raamatule Hawaiid puudutav faktoloogia ja praktiline elamisõpetus – kes loeb, saab targemaks. Üks on selge: pärast sellist raamatut tahaks Hawaiile.
Madis Jürgen, Eesti Ekspressi ajakirjanik
Kristeli raamat ühendab endas seikluse ja rikkaliku informatsiooni Hawaii saarte kohta. See võib anda sulle reisiks ideesid või olla lihtsalt mõnus lugemine. Talle omase otsekohesuse ja huumoriga on Kristel oskuslikult esile toonud ka saarte varjuküljed, mida koged alles kohapeal elades. Põnev lugemine igatahes.
Harry Liimal ja Janno Joona, StudentTouri omanikud
Kristel Rumesseni Hawaii raamatut lugedes tabasin end korduvalt n-ö minemise mõttelt. Tahan sinna! Kohe!
Raul Ranne, ajakirjanik
