Kui Jaak Joalale jäi Eesti väikeseks – katkend raamatust „Jaak Joala. Kuulsuse ahelad“

 (19)

Kui Jaak Joalale jäi Eesti väikeseks – katkend raamatust „Jaak Joala. Kuulsuse ahelad“
Unustamatu Jaak JoalaFoto: Rene Kirspuu kogust

Jaak Joala oli 1970ndatest alates Venemaal nii kuulus, et seda on praegu raske ette kujutada. Ivo Linna meenutab raamatus: „Olen tagantjärele mõelnud, et kuidas ta olekski saanud sellest päris terve nahaga pääseda..Kui sa oled olnud suurim! Nagu Jackson või Elvis! Et võid Tallinna- Moskva rongi ka kinni pidada ja minna teivasjaamast suitsu ostma, kui tuju tuleb.“ Mänedžer Raivo Sersant aga väidab, et Jaak laulis suurel kodumaal repertuaari, mis ei olnud tema südame järgi, kuid ta andis seda tehes endast parima.

1978. aasta vana-aastaõhtul näidati Kesktelevisiooni esimeses programmis Leonid Kvinihidze muusikafilmi „31. juuni“, milles Jaak Joala esitas neli Aleksandr Zatsepini laulu. Just nimelt esitas, sest tegelikult kõlas selles filmis ainult Jaagu hääl, pildis võis näha hoopis kuulsat vene balletitähte Aleksandr Godunovi. Tele-esilinastuse järel pandi film muide pikkadeks aastateks riiulile, sest Godunov hüppas ära ehk põgenes läände. „31. juuni“ laulud avasid aga omamoodi värava, kust Jaak astus tõelisele kuulsuse avenüüle, ning on arvatud, et just pärast selle filmi linastumist sai sarmikast eesti noormehest ülipopulaarne ning oodatud artist kõigil Nõukogude Liidu lavadel. Samas poleks Moskva päris tundmatut solisti 1975. aastal Sopoti lauluvõistlusele saatnud, nii et teine koolkond nihutab Jaagu üleliidulise tuntuse saavutamise piiri vähemalt kolm aastat ettepoole, viidates ka tele- ja muusikafilmidele, mida tol ajal tehti palju ja mille kaudu nunnu J aak oma võluva aktsendiga jõudis sadade tuhandete teadvusesse väljaspool Eestit.
Aga äkki veel varem? Mati Talvik pakub, et juba 1969. aastal Kesktelevisiooni tellimusel Eestis valminud telefilm „Tantsugalerii“ tõstis Jaagu platvormile ja andis talle hoogu kõrgeks lennuks. Igatahes, kuni puudub aparatuur kuulsuse mõõtmiseks ja valem tema algus- ning lõpp-punkti
koordinaatide kindlaksmääramiseks, tuleb leppida oletuste ja faktiga, et 1979. aastal jäi Eesti Jaagu ja Radari jaoks juba kitsaks.

Loe veel

Seotud lood:

1979. aasta viimasel päeval kirjutas Aliide oma päevikusse:
Sul läheb hästi Moskvas, kuulsin raadiost ja televisioonist, et oled seal estr.lauljatest (meestest) paremusjärjestuses esikohal. On hea meel, et sul seal hästi läheb! Peaks sul ka edaspidi hästi
minema! Hoia end, oma häält, on see ju ainus, mis sul on, millega võid hiilata ja millega ära elada!

Kõlab nagu ettekuulutus! Samal aastal kuulus Jaak nende äravalitute hulka, kes pääsesid toimetajate valikul saatesse „Aasta laul“, kus ta esines Raimonds Paulsi looga „Подберу музыку“ (tekst Andrei Voznessenski).
Sama lauluga oli ta hiilanud ka oma teisel Sopotil. Zatsepinile ja Paulsile lisaks hakkasid kuulsad vene heliloojad Vladimir Matetski, Vladimir Migulja jt talle ise oma laule pakkuma, aga need olid hoopis teistsuguse kõlapildiga lood kui need, mis olid vooderdanud Jaagu populaarsust Eestis.
Neile lugudele oli määratud saada ülimenukaks venekeelse kuulajaskonna hulgas, aga samas tuli leppida sellega, et need laulud ei lähe kunagi korda Eesti publikule.
Aare Põder, Jaagu sõber ja Radari klahvpillimängija, sõnastab Joala kodumaise fenomeni lihtsalt, aga täpselt: „Eestlased armastavad Jaaku ju tegelikult nende lugude pärast, mida ta laulis kuuekümnendate lõpust seitsmekümnendate keskpaigani. Edasi ei tulnud kodupubliku maitsele eriti midagi. Mõni Elton Johni või Billy Joeli kaver, 1980. aastatel Laineriga Steve Winwoodi „Valerie“, mida Jaak laulis vene keeles. Jah, eesti muusikat pole ta hiljem üldse eriti laulnud.“
Raadioajakirjanik ja muusik Ivan Makarov paigutab Joala veelgi dramaatilisemalt kahe maailma vahele, kirjeldades tema loomingulist kahestumist: „Venemaal käies esitas Jaak Joala laule, mis olid hoopis teisest maailmast kui Eesti oma. Ja need maailmad polnud vaatamata okupatsioonile kultuuriliselt üldsegi ühendatud anumad. /…/ Jaagu mujal NSV Liidus esitatav programm oli täiesti slaavilik ega läinud eestlastele peale mitte niivõrd keele, kuivõrd helikeele pärast. Need laulud – v.a David Tuhmanovi omad – olid magusad, paatoslikud, vene hinge pugevad. Eestis läks peale oidilikum, läänelikum tunnetus. Joala ei esindanud Venemaal eesti muusikat, mida tuntud eesti staaridest tegid Gunnar Graps ja Ruja, vaid oli silmapaistev eesti interpreet, kes kohanes suurepäraselt venelaste maitse ja tundelisusega ning oskas justkui võluväel panna oma ilusa hääle kõlama slaavilikult, lauldes samas kergelt lääneliku hääldusega.“
(Postimees, 17.01.2015)

Foto: Rene Kirspuu kogust

Paradoksaalsel kombel sai Jaak endale lõpuks bändi, kellega koos oleks ta võinud esitada just sellist muusikat, mida hing ihaldas. Ainult et seal, kus terendas kuulsus ja sissetulek, ei oodanud keerukamat helikeelt ega rockilikumaid lugusid mitte keegi. Radar nägi küll läänelik välja ja tegutses professionaalselt, aga kolmveerand või rohkemgi kontserdil esitatud lugudest olid poiste enestegi meelest lääged.
Trummar Paap Kõlar nimetab läilasid lugusid ohvriks, mis tuli tuua, et saaks mängida ja harjutada oma repertuaari. „Kogu Radari tegevus tähendas pillimehele suurepärast bänditegemise võimalust, mis lihtsalt tuli realiseerida,“ selgitab ta tuliselt. „Meil oli viimase peal esinemispraktika, me tegime kontsertidel alati mõned instrumentaallood ka – see oli muusika, mis meile tõeliselt meeldis. Ja see sütitas ka Jaaku. Tal oli suur sisemine soov teha kvaliteetmuusikat, sest massimaitse oli ikka jube. Aga eks talle dikteeriti ja suruti ülevalt- ja altpoolt peale teatud asju, nii et ta võttis ennast kokku ja tegi need ära. Kahjuks jäi siis terve kontserdi ulatuses hea muusika osakaal väga väikeseks.“
„Ikka tuli Jaaguga jutuks, et peaksime midagi eestipärast ka tegema,“ meenutab Radari mänedžer Raivo Sersant. „Et muidu on pärast väga raske Eestisse tagasi tulla. Aga Venemaa kavadesse läänelikke või eestikeelseid lugusid sisse viia polnud üldse lihtne. Laulda tuli ikka publikule arusaadavas keeles, nende hingele sobivaid lugusid. Minu hinnangul laulis Jaak suurel kodumaal repertuaari, mis ei olnud tema südame järgi, aga ta andis seda tehes endast parima.“
(---)

Nagu Michael Jackson või Elvis

Radar oli Eesti pillimeeste vedur Venemaale. Sinna tahtsid ju kõik, sest just seal oli raha, põnevus, kuulsus, naised ja palju muudki. Seitsmekümnendate teisel poolel hakkas koos ansambliga Apelsin Nõukogude Liidu avarustes rändama ka Ivo Linna, kes kirjeldab üht mällu sööbinud päeva: „Kontsert toimus Omski linna staadionil ja pealtvaatajaid võis olla 60 000 kindlasti. Kava oli mastaapne: Suure Teatri baleriinid tantsisid „Luikede järve“, orkester oli frakkides, sada mootorratturit tõid spaleeris lipud sisse, oli rahvakunstnikke siit ja sealt, aga ka ansambel Apelsin. Mängisime oma lookesed ära, Graps tegi oma pundiga ka midagi ja siis tuli Tema Ise. Lava oli staadioni keskel ja enne veel, kui Jaak ilmus, tõusis terve staadioni alumine ring püsti. Need olid rahvamalevlased, kes kõik üksteisel kätest kinni hoidsid, et kiljuvate tüdrukute hordid ei ulatuks staarini. Loobiti lilli ja mäsu oli suur. Kuna meil oli teine kontsert kohe otsa tulemas, asutasime ennast minekule. Kuigi ütleme ausalt: oli tõsine tegemine, et pääseda bussini. Miks? Sest seal seisis läikiv must Volga ja ootas Jaaku, aga tuhanded fännid olid auto juba ammu ümber piiranud. Kahjuks seisid nad seal asjatult. Ülevalt nägime, kuidas tühjale staadionile sõitis teine Volga ja viis Jaagu ära. Olen tagantjärele mõelnud, et kuidas ta olekski saanud sellest päris terve nahaga pääseda, sellest kõigest üldisemalt. Kui sa oled olnud suurim! Nagu Jackson või Elvis! Et võid Tallinna- Moskva rongi ka kinni pidada ja minna teivasjaamast suitsu ostma, kui tuju tuleb. Elvis ei julgenud ju ka lõpuks enam minna bensiinijaama, kui tahtis maapähklivõid. Pani mustad prillid ette ja tõmbas mütsi silmadeni, et keegi jumala pärast teda ära ei tunneks.“

Foto: Rene Kirspuu kogust

Õnneliku lõpuga äpardus

1980. aasta Moskva olümpiamängud ja Tallinnas toimunud purjeregatt tõid endaga kaasa eriprojekte ning kontserte, kuhu prooviti kaasata kõik toonase Nõukogude Liidu meelelahutusmaailma tipud. Tallinna Linnahallis korraldati näiteks suurejooneline kontsert, mille lavastajaks kutsuti Vaado Sarapuu, kes pani kokku staaride nimekirja. Loomulikult ei saanud ta üle ega ümber Jaak Joalast. Jaak nõustus ettepanekuga, aga ainult ühel tingimusel: kui ta saab laulda seda, mida tahab. „Kuna mulle öeldi, et kontsert on täiesti apoliitiline, siis andsin ka Jaagule vabad käed,“ meenutab Vaado Sarapuu. „Tema küsis: „Kas Procol Harumit võin teha?“ Ja mina vastasin, et miks mitte! Jaak valis siis oma lemmikbändi repertuaarist loo pealkirjaga „The Wreck of the Hesperus“ ja palus Tõnis Kõrvitsal seade kirjutada. Laval oli suur sümfooniaorkester ja lumivalge klaver. Aga meelde on see kontsert jäänud hoopis skandaalse äparduse pärast peaproovis.

Nimelt langes siis kõigile ootamatult ülevalt alla 40 tonni vett, täielik veekardin, mis uputas nii pillimehed, noodid kui ka aparatuuri.” „Mäletan, kuidas timpaneid kuivatati prožektorite juures, ja paanika oli tõesti suur, sest õhtul pidi ju olema päriskontsert,“ kirjeldab helilooja Tõnis Kõrvits. Kõik sai kuidagi ikkagi korda, juhtunus süüdistati tuletõrjujaid ja nende ebaõnnestunud õppust. Õhtuse kontserdi kroonijuveeliks kujunes aga imeilus Procol Harumi lugu Jaak Joala ja suure orkestri täiuslikus ettekandes.

Margit Kilumets „Jaak Joala.Kuulsuse ahelad“, kirjastus Hea Lugu 2015

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised