Kui satute elus lävepakule, kas tõmbute tagasi või astute üle?
Derek Rydall kirjutab raamatus „Ärkamine“ künnistest, mis võivad igaühe elus ette tulla ning mis sunnivad peatuma ja plaanidest loobuma.
Mõtisklege veidi eelmise aasta või paari viimase aasta üle ja vaadake, kas te märkate mingit mustrit. Kas te olete selliseid inimesi, kes hüppab ühest suhtest teise, vahetab pidevalt töökohti ja projekte, ent ei koge seejuures lõpetatuse tunnet ega rahulolu? Võib-olla seisneb muster loobumises vahetult enne, kui suhe tõsiseks areneb, alla andmises veidi enne seda, kui saate unelmate töö, või olete te tüdinud, hirmul või meeleheitel enne projektiga alustamist (või lõpetamist). Võib ka nii juhtuda, et olles takerdunud töösse või suhtesse, millest olete tahtnud juba aastaid eemalduda, põrkate iga kord selleni jõudes vastu oma lävepakku ning veenate ennast servalt tagasi tõmbuma ja leidma õnnevõimalusi seal, kus olete. Võib-olla ei olegi tegu mingi ühe valdkonnaga, vaid üldisema lõpetatuse puudumisega – projekt katkeb, parandustöö jääb poolikuks, vestlus lõpetamata, suhet õõnestavad lahendamata probleemid. Ärge mängige kohtumõistjat, lihtsalt teadvustage mustreid.
Pange tähele tundeid, mis on nende mittetäielike elualadega seotud. Kui hakkate mustreid ja neid ühendavaid võimalikke lülisid määratlema, otsige piiravat tuumik-uskumust, mis kogu teie elu mõjutab. Võtke aega selle üle mõtisklemiseks, mediteerige sellest ja pange vastused kirja.
Esitage küsimusi:
Kus mu künnised end näitavad?
Millised on tuumikmõtted ja emotsioonid, mis mul tekivad vahetult enne aeglustumist, tagasi põrkamist või peatumist?
Millised on praegu mu tuumikmõtted ja tunded seoses nende elualadega?
Mida see minu kohta ütleb, kui ma mingit asja lõpuni ei vii või kui põgenen katsumuse eest, mis ometi minu jaoks tähtis on? Mida sisimas arvan? Et olen luuser, hädavares, küündimatu jms?
Mida ma pelgan juhtuvat, kui ma selle projekti lõpetan, selle eesmärgi saavutan, sel teemal vestlen? Kukun läbi, teen end lolliks, mind praagitakse välja, kaotan töö jms?
Milliseid teiste arvamusi ma kardan, kui ma selle projekti lõpetan, selle eesmärgi saavutan, sel teemal vestlen? Olen ülbe, isekas, ahne, liigselt kontrolliv jms?
Näiteks te lõpetasite eelmise suhte, sest hakkasite end tundma küündimatu, silmapaistmatu ja tühisena, kuid märkate ka praeguses suhtes, et heitlete samade probleemidega ja tahate seetõttu taas lahku minna. Siis meenub teile, et läksite eelmisest töökohast ära või loobusite loomingulises ettevõttes osalemisest, sest tundsite midagi samalaadset. Oma elule pilku heites märkate, et sama muster on põhjustanud lahkhelisid perekonnas, tööl, lähedastes suhetes või sügavamate igatsuste püüdlemisel. Alati sama tuttav kaebus: „Nad ei hinda mind. Nad ei märka ega tunnusta mind. Nad ei pea minust lugu.” Loominguliste või äriliste ettevõtmiste korral võib see kõlada nii: „Keegi ei hinda seda iial. See on vilets. Minust pole asja. Kõik on vaid aja raiskamine!” Teisisõnu, te hakkate ennast ise maha tegema, kuna keegi teine seda teie eest ära ei tee.
Aga see on ikka veel sama käitumine – sest see on ikka veel sama lugu.
Alguses võib niisugune avastus tasakaalust välja viia. Kuid julgust! See on vabanemise algus.
Korduvat mustrit märgates hakkate aru saama, et probleem pole kunagi olnud teist väljaspool. Just need alateadlikud mustrid on probleem. Nüüdseks te juba teate, et ei saa muuta teisi inimesi, ükskõik kui väga te ka püüaksite. On suur kergendus teada, et te ei pea seda tegema. Teil tuleb vaid muuta iseenda sisemist mustrit või oma suhet sellega. Ja seda te saate teha. Tegelikult oletegi te ainuke inimene, kes sellega hakkama saab. Esialgu on küll valus mõista, et teie ise olete kõikide kogetud ebaõnnestumiste ühine nimetaja, ent see on ka tõelise jõu algus.
Kõik välised impulsid on tähtsusetud. Ainus, mis loeb, on see, mis on teie sees. Kui te märkate väärtusetuse tunde mustrit, siis seetõttu, et te pole seda tunnet – pidada end väärtuslikuks – iseendas aktiveerinud. Kui see sünnib, siis te käitute sedavõrd teistmoodi, et teised kas hakkavad teid hindama või siis ei tõmba te ligi neid inimesi, kes seda ei tee. Te vibreerite sagedusel, mis tõukab teid mittetunnustavad inimesed eemale, või tunnete nii tugevat seespoolset toetust, et ei hooli üldse, mida inimesed teist arvavad.
Künnis on sageli arengu katalüsaator ja et paljud probleemid loovad tegelikult tingimusi palvele vastamise jaoks. Töö, mida teete künnisest üle saamiseks, annab teile suurema enesearmastuse, eneseväärtustamise või muu näiliselt puuduva väärtuse tunnetuse. Teisel pool künnist te olete uus inimene. Te olete võidelnud oma inglitega, muutnud oma loomust ja tõusnud teadvuseredelil kõrgemale. Sellest lähtuvalt tõstetakse suhe järgmisse etappi, töökeskkond paraneb või avardub ning kõnealune projekt jõuab edukalt lõpule. Või kui see isik või koht ei suuda või ei taha teiega koos kasvada, liigutatakse teid suhtesse või keskkonda, mis suudab sellel uuel tasandil kaasa mängida.
See on tõeline muutus. Tõeline revolutsioon. Jätkuvalt kasvades võite ka edaspidi sel alal raskusi kogeda, aga te ei ületa kunagi sama künnist uuesti.
Täpselt samamoodi, kui lennuk võib 90% ajast inertsjõu mõjul kursist kõrvale kalduda, ja ikkagi õigel ajal sihtpunkti jõuda, kallutatakse ka teid rahutul transformatsioonirajal kursilt kõrvale. Ka teil on sihtpunkt nagu lennukil – teie visioon –, mis annab teile eesmärgi, ja plaan, mida ette võtta. Aga see veel ei garanteeri, et te eesmärgi poole liigute. Nii nagu lennuk, vajate ka teie süsteemi, mis märkaks kõrvalekaldeid, täpsustaks marsruuti ja tooks teid rivvi tagasi – vastasel juhul kannab looduslik triiv teid kaugele ära.
Kui te järgite kurssi kõigele vaatamata, siis jõuate eesmärgile.
Vahel võime iseendaga pahuksisse sattuda ning oleme valmis peatuma või loobuma. Oleme suure künnisega kokku põrganud, ise seda teadmata. Või me teame seda, aga hirm või valu ei lase meid oma haardest lahti. Just siis vajamegi tugisüsteemi, strateegiat. See võib tähendada vaimuinimeste rühmas või ühises treeninguprogrammis osalemist, toetavate partnerite leidmist või koguni isikliku treeneri, õpetaja või vaimse juhi saamist. Enamikul suurtest õpetajatest, juhtidest, kunstnikest, sportlastest ja ettevõtjatest on midagi sarnast olemas. Me kõik vajame abi.
Tugisüsteemil võib olla mitu nägu. Kui soovite end vormi viia, aitab see teil leida treeningupartnerit ja on tõenäolisem, et te ilmute välja ka siis, kui eriti ei viitsi. Kui te püüate kirjutada või midagi muud loomingulist ette võtta, leidke endale loominguline partner, kellega korra nädalas kohtuda – kas isiklikult või internetis – ja koos töötada. Kui teil on keegi, kellele aru anda, aitab see rajal püsida ja te ei tunne end nii üksi.
Valerie tahtis iga nädal kirjutada teatud arvu lehekülgi, aga leidis pidevalt põhjendusi, miks seda teha ei saa. Niisiis leppis ta sõbraga kokku, et kui ta eesmärki ei täida, viib ta sõbra uhkesse restorani lõunatama. Et tal aga mitme kuluka eine jaoks raha polnud, sai ta planeeritud hulga lehekülgi valmis. Olen soovitanud vanematel lastega kokkuleppeid sõlmida. Lapsevanem jõuab teatud konkreetsele eesmärgile või peab ühe nädala jooksul lapse tuba koristama (või midagi muud vajalikku tegema). Uskuge, lapsed jälgisid aruandlust teraselt!
Vahel võite iseennastki kavala vembuga sisse vedada. Näiteks nii.
Kui te tahate hakata trenni tegema, võite endale öelda: „Ma pean ainult jõusaali kohale minema. Ma ei pruugi isegi soojendust teha. Ilmun lihtsalt välja.” Siis lähete kohale, jõlgute masinate vahel ringi, vaatate, kes kohal on, ja juba hakkategi treeninguga pihta.
Kui tahate midagi kirjutada või luua, siis võite endale öelda: „Ma ei pea tegema muud, kui vaid arvuti ette istuma, tekstitöötlusprogrammi avama ja trükkima, ükskõik mis pähe tuleb. See ei pea mingi supertekst olema, peaasi et ma midagi kirjutatud saan.” Siis hakkate juhumõtteid sisse tippima ja – voilà – juba kirjutategi.
Nagu Henry David Thoreau ütles raamatus „Walden”: „Kui inimene liigub enesekindlalt oma unistuste suunas ja püüab elada elu, mida on ette kujutanud, siis kohtab ta ootamatut edu.”
Derek Rydall „Ärkamine“, kirjastus Varrak
