Kuidas 1960ndatel ilmusid meie ellu hitid kamašokolaad, Vana Tallinn ja Tallinna kilud

 (35)

Tallinna kilu
Tallinna kiluFoto: Andres Putting

1960ndatel aastatel ilmusid Nõukogude Eesti poodidesse paljud kaubad, mida me tänaseni väga hästi tunneme. Nõukogude aja toitudest ja toidukohtadest kirjutab Maire Suitsu raamatus „Eks elati ju ennegi. Sotsialismiaja söögimälestusi". Siin katkendis tuleb juttu kamašokolaadist, kuulsast liköörist ja Tallinna kiludest.

Kamašokolaad ja selle ootamatu edulugu

Loe veel

Selle ainulaadse maiuse mõtles välja eestlane Peeter Paul Papp, kes töötas end sõjaeelse EV ajal Brandmanni kompvekifirmas abitöölisest meistriks. Pärast tehase natsionaliseerimist sattus ta tööle kompvekitehasesse Karamell ja sealt edasi Uude Kalevisse, kus tegeles uute toodete arendamisega. Keskvõimud nõudsid tol ajal pidevalt toodangu sortimendi laiendamist ja ka see toode sündis algselt plaanimajanduse sunnil, nii nagu palju muudki sellel ajajärgul. Hilisem suur menukus aga sõltus juba päris ootamatutest asjaoludest. Kalev tõi Kamašokolaadi turule 1960-ndate alguses. Mingit ažiotaaži uue toote ümber muidugi polnud, aga lapsed märkasid seda varsti just odavuse pärast. Väiksem, 50 grammi kaaluv tahvel maksis ju 16 kopikat, 254 Eks elati ju ennegi 100 grammi kaaluv aga 25 kopikat. Nii et hind oli vägagi vastuvõetav, samuti nagu maitsegi – korraga nii kama kui ka šokolaad. Lastele meeldis seda süüa nagu leiba ning korraga terve suure tahvli ärasöömine ei tekitanud mingit probleemi, eriti tühja kõhuga. Eriti suureks kasvas Kamašokolaadi tootmine 70-ndate lõpus maailmas valitsenud kakaopuuduse ajal, kuna Nõukogude Liidul ei jätkunud tugevasti kallinenud kakaoubade ostmiseks välisvaluutat. Ilma kakaoubadeta aga šokolaadi teatavasti ju toota ei saa. Suur hulk tehaseid Nõukogude Liidus suleti, meie Kalev aga tegutses edasi, tootes ülisuurtes kogustes Kamašokolaadi ning juurutades lisaks veel kamabatoonid ja kamaglasuuri. Tehas oli päästetud, töötajaid tuli juurdegi võtta, et rahaline plaan odavama toodanguga täis saaks. Mõned aastat pärast buumi vaibumist ja tavalise šokolaadi naasmist turule jäi aga Kamašokolaadi valmistamine pea kahekümneks aastaks soiku. Kuidagi ei saa jätta rääkimata Kamašokolaadi edasisest saatusest. Augustis 2001 alustas Kalev taas legendaarse šokolaadiasendaja tootmist, nüüd juba Kamatahvli nime all. Nimelt ei saa tänapäevaste euronõuete järgi nii vähese kakaoubade sisaldusega toodet šokolaadiks nimetada. Kamatahvel aga osutus ka uue nimega üle ootuste populaarseks, kuna vanemaid generatsioone valdas suur ja tõeline äratundmisrõõm ning lapsepõlvenostalgia. Lisaks sellele on Kamatahvel ka tervisele hea, kuna ei sisalda hüdrogeenitud taimset rasva ega säilitusaineid. Ning rahvasuus jääb see maius ikka Kamašokolaadiks, nii nagu seda vanast ajast mäletatakse. Ja tegelikult võiks tänapäevast Kamatahvlit pidada lausa Eesti rahvusmaiustuseks – on see ju ainulaadne terves maailmas.

Seotud lood:

Vana Tallinn

Kuigi siinsed mälestused peaksid hõlmama vaid toidupoolist, tahaksin siiski rääkida ka ühest joogist. Nimelt oli Vana Tallinna liköör sotsialismiajal mitte ainult kohaliku rahva üks meelisnapse, vaid ka kõrgelt hinnatud suveniir ja väga tugev kohalik valuuta. Suuresti just tänu pudeli omapärasele välimusele tunti seda jooki kogu Nõukogude Liidus ja isegi raja taga. Tootma hakati seda 1962. aasta septembris Tallinna Likööri- ja Viinatehases, praeguse nimega Liviko. Põliselanikud võtsid selle erilise, kõikvõimalikesse kokteilidesse kenasti passiva joogi hästi vastu. Oma sünnilinnas läks Vana Tallinn eriti kõrgesse hinda aga siis, kui 1965. aastal taasavati Helsingi-Tallinna laevaliin ning soomlased hakkasid Eestit väisama. 45-kraadine, imepärase lõhna ja maitsega jook sai kiiresti põhjanaabrite tähelepanu objektiks.

Siiski polnudki see kõige olulisem. Peagi hakati Vana Tallinna viima väga mitmeid erinevaid kanaleid pidi ka ida poole. Toonaste pikamaavedude autojuhtide sõnul oli Vana Tallinn Eesti tuntuim esindusartikkel, mille ees avanesid takistamatult kõigi Nõukogude Liidu ametiasutuste väravad. Moskva ministeeriumites asjatavad varustajad aga saavutasid portfellitäie pudelite eest kõik, mis oli üldse võimalik saavutada. Ning last but not least ‒ Vana Tallinn oli kogu Nõukogude Liidus esimene liköör, millele omistati tollal väga suurt tähtsust omanud kvaliteedimärk. Pikemalt saate sellest imepärasest joogist lugeda aga blogis avanevate linkide kaudu.

Tallinna kilu

Kogu Euroopas juba ammu kuulsaks saanud Tallinna kiludega juhtus sama mis mitmete teiste nõutud toidukaupadega. Vürtsikilu toodeti meil just sellisel määral, kui palju kroonilises välisvaluutapuuduses vaevlev riik suutis eraldada vahendeid idamaiste vürtside sisseostmiseks. Ja sellestki jõudis kohalike elanikeni vaid osake, sest suurem osa läks ekspordiks. Kui palju seda oli ja kuhu see suunati, seda teavad muidugi vaid asjaga kursis olnud organid. Avalikuks saladuseks oli aga tõik, et kõikvõimalikes üleliidulistes majandusmängudes „mina-sulle-sina-mulle“ olid kilud tähtsaks trumpkaardiks. Ning ka ENSV ametimeestele olid Tallinna kilud (alates 1960. aastatest koos likööriga Vana Tallinn) garanteeritud teesillutajaks, kui oli vaja mõnest Moskva võimuasutusest hankida mingile ettevõtmisele luba või toetust tavapärasest kiiremini. Seepärast sõideti ida poole asju ajama ikka vaid suurte ja raskete portfellidega.

Maire Suitsu "Eks elati ju ennegi. Sotsialismiaja söögimäletusi", kirjastus Hea Lugu 2017

https://www.rahvaraamat.ee/p/eks-elati-ju-ennegi-sotsialismiaja-s%C3%B6%C3%B6gim%C3%A4lestusi/1018409/et?isbn=9789949589852

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised