Kahe inimese vahelist suhet võib vaadata meeskonnatööna. Alguses moodustavad meeskonna ainult kaks inimest (hiljem võib kamp nooremaid meeskonnaliikmeid selle üle ujutada), kes mõlemad toovad koosellu kaasa oma anded, oskused ja kõik muu, mis neil on. Igal meeskonnal on oma eesmärkide saavutamiseks ja projekti korralikuks õnnestumiseks vaja erinevate omadustega inimesi. Kui mõlemad on tugevad liidrid, kiired otsustajad, impulsiivsed tuisupead, kes siis süveneb detailidesse ja projektid korralikult lõpetab? Kes ideede genereerimise asemel tegeliku töö ära teeb? Ainuüksi erinevustega leppimisest võib samuti jääda väheks. Vaadake parem, mis neist kasu on! Proovige suhtuda erinevustesse kui erilistesse annetesse, mida saab efektiivselt ära kasutada meeskonna paremaks funktsioneerimiseks!

Ja see, mis teis ühist on? See võib olla väga tore (ühised arvamused, ühised maitsed), aga see ei tee asju alati lihtsamaks (ühine soov olla see, kellel on alati õigus, ühine vajadus olla domineerivam pool). Kui te mõlemad olete oma loomult sündinud juhid, võitegi jääda vaidlema, kelle käes peaks olema rool. Selle asemel võiksite kokku leppida, et juhite kordamööda. Peaksite rõõmu tundma sellest, mis teil on ühist, ja kasutama seda – kas koos või kordamööda – et üksteist innustada ja muuta oma kooselu eriliseks ja edukaks.

Vaadake, te olete selles koos – mis see ka ei oleks – ja peate tegema koostööd, et tagada edu. Kui te ühendate oma ühised anded, jõuate palju kergemini palju kaugemale kui kumbki oma joru ajades. Pealiskihti pisut kergitades leiame, et oleme kõik inimesed, igaüks oma hirmudega, ühtviisi haavatavad, kõik üritavad oma eluga midagi peale hakata. Kui me keskendume erinevustele ja teeme sellest suurt kära, riskime kaotada selle inimese panuse, kes võib meie koormat kergendada ja meie elu lõbusamaks teha. Kõik need tobedad naljad – kui naine oleks arvuti, oleks ta selline ja selline ja kui mees oleks auto, oleks ta selline ja selline – ei aita. Tegelik elu on hoopis midagi muud.

Jäta oma partnerile mänguruumi

See on veider teada-tuntud fakt, et me armurne kellessegi sellepärast, et ta on iseseisev, jõuline, võimukas, sündinud liider ja hoopis teistsugune kui teised. Ja niipea, kui oleme selle inimese, nii-öelda, kätte saanud, üritame hakata teda muutma. Me muutume meeletult armukadedaks, kui ta on endiselt iseseisev, nagu peaks kooselu meiega teda kuidagi piirama, limiteerima või tema tiibu kärpima.
Enne meiega kohtumist said meie kaaslased päris hästi ise endaga hakkama. Niipea kui meie nende ellu astume, hakkame andma neile nõu, piirama nende valikuid, kontrollima nende arvamusi ja unistusi ja kärpima nende vabadust. Meil tuleb end tagasi hoida ja jätta neile vabadus olla nemad ise.
Paljud inimesed ütlevad, et nende suhtest on kadunud võlu, ei ole enam seda õiget sädet ja nad on kasvanud lahku. Aga kui asja pisut lähemalt uurida, leiame me kaks inimest, kes on mässinud end usaldamatuse, ängistuse ja väiklase piiride seadmise sasipuntrasse. Nad ei jäta teineteisele üldse ruumi, rääkimata ruumist jääda iseendaks.

Mida me teha saame, et nii ei juhtuks? Kõigepealt tasub hoogu maha võtta ja üritada näha oma kaaslast sellisena, nagu ta oli siis, kui me kohtusime. Mis teid paelus? Mis oli temas erilist? Mis teid erutas?
Ja seejärel vaadake, milline ta on nüüd. Mis on teistmoodi? Mis on kadunud ja mis on selle asemele tulnud? Kas ta on endiselt iseseisev inimene või olete teie uuristanud tema enesekindlust, iseseisvust, elujõudu või piiranud tema mänguruumi? Võib-olla mitte. See on kõik väga karmilt öeldud, aga enesele teadvustamata kipume me teist siiski ohjes hoidma ja tahes-tahtmata kaotab ta sära.
Te peate oma kaaslasi hoopis ergutama, et nad julgeksid hüljata mõneks ajaks kooselu mugavuse ja leida uuesti üles oma energia ja elujõu. Võib-olla tuleb neil oma andeid ja oskusi hakata uuesti iseseisvalt avas¬tama. Ja teil tuleb end tugevasti tagasi hoida, et neid mitte uuesti ohjama hakata. Peate neidjulgustama, end tagasi hoidma, end ohjes hoidma, neid tagant utsitama ja aitama. Tundub võimatu. Kõige edukamate suhete üheks tugevamaks alustalaks on iseseisvus. Inimesed veedavad aega ka lahus ja toovad lahusveedetud ajast midagi uut oma koosellu kaasa. See on eluterve. See on hea. See on täiskasvanulik.

Ole lahke

Tänapäeva kiire elutempo juures ja igapäevaelu virrvarris on lihtne unustada, et meil on tegemist lihast ja luust inimeste, mitte hüpiknukkudega. Väga kerge on hakata teist inimest pidama enesestmõistetavaks, arvata, et oleme teda tänanud ja kiitnud ja öelnud “palun”, kui me tegelikult oleme teda ainult ignoreerinud, olnud ebaviisakas, jätnud ta kõrvale, ei ole temast hoolinud, kokkuvõttes oleme käitunud nii, nagu teda ei oleks olemaski.
Et koosellu tekiks jälle särtsu, peame alustama otsast peale ja muutuma lahkeks ning viisakaks – ja seda sõna kõige otsesemas ja vanamoelisemas tähenduses. Teil tuleb end uuesti teineteisele tutvustada kui lugupidavaid ja takti tundelisi isiksusi, kes on veel kord valmis olema meeldivad, lahked, tsiviliseeritud ja viisakad. Sellest hetkest peale tuleb teil täpselt nii mitu korda päevas öelda “palun” ja “tänan”, kui seda vaja läheb. Teil tuleb oma paarilisega arvestada. Teil tuleb teda kiita. Tehke kingitusi, ilma et selleks oleks mingit erilist põhjust. Näidake üles huvi selle vastu, mida teie kaaslane räägib.

Tundke huvi tema tervise ja heaolu, tema unistuste ja lootuste, töökoorma, huvide ja naudingute vastu. Leidke aega, et teda aidata. Võtke aega ja keskenduge tema soovideleja vajadustele. Olge temajaoks lihtsalt olemas, te ei pea midagi erilist tegema, lihtsalt kuulake, pange tähele, näidake, et te teda ikka veel armastate. Te ei tohi lasta muretul hooletusel oma kooselu ära rikkuda.
Tavaliselt käitume me võõraste inimestega viisakalt ja oleme oma töökaaslaste suhtes hästi tähelepanelikud. Meie paariline kaob kogu muu sagina keskele ära. Tegelikult peaksime just temaga käituma paremini kui kellegi teisega. Lõppude lõpuks on ta ju meie jaoks kõige tähtsam inimene maailmas. Ja tasub välja näidata, et see nii on.
Kunagi lugesin ühest mehest, kes ostis oma naisele ühtepuhku käekotte – need ei sobinud kunagi, ei olnud piisavalt suured ega piisavalt vastupidavad ega vastanud üldse naise nõudmistele. Naine üritas selgitada, et ta ostab endale hea meelega ise käekotte nagu täiskasvanud naine ikka, aga mees oli endale pähe võtnud, et tal on naisest palju parem stiilitun netus. Lõpuks ei osanud naine teha muud, kui ostis mehele ka ühe koti ja see pani mehe mõtlema. Minu arvates on see suurepärane lahendus. Naine ei saanud mehe peale pahaseks ega hakanud kaijuma, vaid tegi lihtsalt tema kulul natuke nalja.

Mida sa tahtsidki teha?

See, et me kohtume ja otsustame jumal teab kui kauaks ajaks kokku jääda, ei tähenda veel, et me oleme üksteise külge aheldatud ja peame ühtmoodi mõtlema, tundma ja reageerima. Ma olen märganud, et kõige tugevamad suhted tekivad nende paaride vahel, kes on sama tugevad nii lahus kui koos. Kõige parem suhe valitseb seal, kus paarilised toetavad üksteise huvisid ka siis, kui need erinevad nende enda huvidest.
Toetada oma kaasat ja tema tahtmisi tähendab seda, et te kontrollite end ega muutu kadedaks ega usaldamatuks ega lase pahameelel tekkida. Peate olema valmis selleks, et teie kaasa on iseseisev ja tugev ning saab ka ilma teieta elus hakkama. See võib olla päris raske. See võib nõuda teilt suurt jõupingutust. See võib osutuda tõeliseks proovikiviks, mis näitab, kui palju te temast tegelikult hoolite või kui suur kipub olema teie omandiinstinkt.
Mida rohkem vabadust te talle annate, mida rohkem lubate, julgustate, tema iseseisvusega lepite, seda suurema tõenäosusega vastab ta samaga ja seda parema meelega tuleb ta teie juurde tagasi. Mida rohkem teie kaasa tunneb, et te teda julgustate ja usaldate, seda väiksema tõenäosusega tekib tal tahtmine “minna hulkuma” või võidelda end vabadusse sellepärast, et puurilinnu või ketikoera tunne teda lämmatab.

Richard Templari „Elu mängureeglid“ ilmus Maalehe ja Varraku raamatuserjas „Tarkusepuu