Poetess Koidula ehk proua Lydia Michelson elas 1878. aastal Viini linnas, kus ta abikaasa stažeeris Viini maineka ülikooli kliinikutes. Pere ootas last, kelle sünd oli kavandatud veebruari keskele. Ettenägelik Eduard Michelson ei jätnud midagi juhuse hooleks. Ta oli palganud ämmaemanda ja majutanud endaga samasse majja, et vajaduse korral oleks abi kindel ja käepärast.

Tundub, et lisaks teistele väärt omadustele oli doktor Michelsonil ka selgeltnägemisanne. Ämmaemand kolis hoolealuse juurde 20. jaanuaril. 23. jaanuari õhtul tundis Koidula äkki valuhoogu ja palus abikaasat kutsuda ülemiselt korruselt ämmaemand. Michelson haaras laualt küünla ja kiirustas ukse poole. Samas hüüdis Koidula, et laps hakkab juba sündima. Michelson keeras ukselt tagasi. Enam polnud aega isegi küünalt tagasi lauale panna. Niisiis andis mees valgusallika naise kätte hoida ja sirutas käed uue ilmakodaniku järele. Hetkega oli laps kohal. Enneaegsusest hoolimata oli väike tüdruk, kes varsti Annaks ristiti, terve ja tugev. Lisaks oli talle pähe jäänud „õnnetanu“, mille järgi sugulased ennustasid imetoredat tulevikku.

Anna Michelsoni elu ei kulgenud konarusteta. Kuid kogu 87aastase elu jooksul säilitas ta rõõmu, eneseusu ja optimismi. Ehk oli erakordsel sünnilool selles oma osa.

EINO BASKIN ESINES KAUG-IDA SAAREL KOGU SAARE ELANIKONNALE

Ühel eluperioodil tiirutas kuulus koomik Eino Baskin Vene filharmoonia estraaditruppidega mööda Nõukogudemaa avarusi. Hinnatud olid esinemised Kaug-Põhjas ja Kaug-Idas, sest nende tasu oli viiendiku võrra kõrgem.

Kord sõitis tosinkond artisti ühele Vaikse ookeani pisisaarele. Kultuurimaja juhataja võttis seltskonna lahkesti vastu, näitas uneasemed ja tutvustas saali.

Kell sai seitse. Etendus pidi algama, aga saalis istus ainult viis inimest.
„Kus siis ülejäänud on?“ küsis Baskin lava taga juhatajalt.
„Kogu saare rahvas on kohal!“ raporteeris küsitu rõõmsalt. „Meid ongi siin ainult kuus!“
Kaks tundi esines kaksteist estraadikunstnikku kuuele saarlasele. Etendus lõppes ovatsioonidega. Siis toodi saali pesukauss punase kalamarjaga, kuhu oli torgatud kuus alumiiniumlusikat. Nähtavasti polnud saarel ka rohkem söögiriistu.

Et kausi järel kanti hellalt sisse ka liitrine viinapudel, ei häirinud lusikate küsimus juba varsti enam kedagi. Nii publikule kui ka esinejaile jäid õhtust kõige meeldivamad mälestused.

ARVO KUKUMÄGI TÜÜTAB NAISTEARSTE

1989. aastal sündis Arvo ja Ülli Kukumäele esimene laps. Et kõik sujuks, pidi noorik enne tähtsat sündmust haiglasse valve alla jääma.

Tolle aja reeglite järgi mehi sünnitusmajja ei lastud. Värsked papad seisid akende all troppis, lootes, et vastsed emmed neile läbi klaasi kallist järeltulijat näitavad. Enne sünnitust niisama naisele külla minek ei tulnud kõne allagi.

„Teie abikaasa käis just siin. See arst, noh!“ ütlesid palatikaaslased Üllile, kui see analüüse andmast tuli.
„Minu mees ei ole arst,“ vastas kõnetatu.
Just siis avanes uks nagu näidendis ja sisse astus kiiskavalt valges kitlis Arvo Kukumägi, stetoskoop kaelas, arstimütsike peas. Teatrist laenatud kostüüm pettis kurjad valvurid kenasti ära ja perekond sai tunnikese ühist aega veeta.

Kui tegeliku aktsiooni aeg kätte jõudis, helistas Kukumägi haiglasse nii palju kordi, et arst teatas:
„Palun sünnitage rutem. Me oleme teie abikaasast kõrini tüdinud!“

Lõik raamatust: „KUULSAD JA NALJAKAD EESTLASED. 250 TÕESTISÜNDINUD LUGU“