Kuidas ja millal tekkis Astrid Lindgrenil Pipi Pikksuka kuju

 (2)

Pipi Pikksukk Estonias
Pipi Pikksukk Rahvusooperis Estonia Nele-Liis Vaiksso kehastuses. Foto: Ilmar Saabas

Kui Pipi Pikksukk 1944. aasta mais alustas oma teekonda suurde maailma, siis perekond Lindgreni kodu seinte vahel oli see tugev tüdruk juba ammu olulist rolli mänginud. Kirjanik nimelt kinkis selle iseköidetud raamatuna oma tütrele Karin Nymanile 10. sünnipäevaks 1944. aasta mais. Ema oli tütrele hakanud Pipi Pikksukast lugusid jutustama juba 1941. aasta kevadtalvel. Sellest on juttu äsja eesti keeles ilmunud raamatus “Astrid Lindgren. Päev nagu elu”.

Pipi Pikksukk kui tegelaskuju tekkis 1941. aasta kevadel, kuid kulus veel kolm aastat, enne kui tema nime sõjapäevikus nimetati. 20. märtsil 1944 kirjutab Astrid Lindgren:
„Kodurindel on sellised uudised, et Karinil olid leetrid, ta oli päris haige ja peab veel voodis lamama. – Mina lõbustan end praegusel ajal üsna hästi Pipi Pikksukaga.”

Järgmine kord kuuleme tollest Pipist neljateistkümne päeva pärast, nüüd lamab voodis hoopis Karini ema. Tihedas lumesajus libises Astrid Vasaparkeni jäisel teerajal ja kukkus. Valu oli nii tugev, et ise ta enam jalule ei saanud ja kaks meest pidid kandma ta läbi pargi, üle Dalagatani ja üles teisele korrusele. Siin teatas arst Astridile samal õhtul, et midagi pole küll murdunud, kuid järgmised neli nädalat tuleb tal rahulikult voodis lamada ja oma tõsiselt välja väänatud pahkluud ravida. 4. aprillil 1944 – paar päeva pärast seda, kui Astrid ja Sture olid ühel 40. sünnipäeval poole ööni tantsinud – kirjutas ta päevikusse:

Loe veel

Seotud lood:

„Tänaseks olen ma abielus olnud 13 aastat. Võluv pruut lamab aga voodis, mis muutub ajapikku üsna üksluiseks. Hommikuti, kui mulle tuuakse voodisse teed ja suitsulõhesaia, kui voodi üles tehakse ja minu ümber patju korrastatakse, siis ma naudin seda. Kuid ma vihkan seda õhtul, kui mulle on pandud jala ümber soe mähis ja see hirmsasti sügeleb, Sture magab ja mina ise magada ei saa. Ma loen Somerset Maughami „Inimorjusest” ja kirjutan „Pipi Pikksukka”. Ei paista, et Soomes rahu saabuks. Nüüd tuleb raadiost lastesaade, nii et praegu ei saa ma rohkem kirjutada.”

Kuid päevasel ajal, kui Sture oli tööl ja Lasse-Karin koolis, nautis Astrid oma ootamatult tekkinud puhkust. Neil päevil otsustaski Astrid kirjutada Pipi Pikksuka lugudest raamatu ja kinkida selle Karinile tema kümnendaks sünnipäevaks, mis oli 21. mail 1944. Karin armastas ka ise väikseid raamatud teha ja mängis mõttega kirjanikuks saamisest, just nagu ta emagi.

Suuliste Pipi-lugude üleskirjutamine aprillis 1944 ei toimunud mitte tavalisel viisil käsitsi ega ka mitte kirjutusmasinal. Astrid Lindgren tegi seda hoopis kiirkirjas, kasutades Melini stenograafiameetodit, mida ta oli õppinud 1926–27 Stockholmis Bar-Locki instituudis ja hiljem praktiseerinud erinevate firmade ja äride kontorites, advokaatide, dotsentide ja osakonnajuhatajate juures. Eriskummaliste stenograafiamärkide abil, mida iga stenograaf sageli oma käe järgi edasi arendas, oli võimalik mõtteid lausa õhust püüda ja laused välkkiirelt paberile panna. Ja stenograafial oli veel ka see eelis, et kirjutamiseks polnud vaja muud kui pliiatsit ja kirjaplokki, mis tähendas, et soovi korral võis kirjutada kas või voodis lamades. Varsti selgus, et see oli voodihaige amatöörkirjaniku jaoks äärmiselt praktiline meetod. Stenograafia oli lausa nii tõhus kõige selle paberile püüdmiseks, mis kirjanikul peas liikus ja mida ta üles tähendada soovis, et Astrid Lindgren jätkas terve oma kirjanikukarjääri jooksul uute raamatute kirjutamist kiirkirjas stenogrammiplokkidesse. Sageli tegi ta seda voodis lamades. Nii seisab sõjapäevikus luutsinapäeval 1947, kui Melini meetodist oli saanud osa kirjaniku töörutiinist ja lasteraamatutega oli täidetud esimesed seitse-kaheksa stenogrammiplokki: „Nüüd lähen voodisse ja kirjutan mõned read Pipi III osa.” Ja kui Stockholms-Tidningeni ajakirjanik soovis 1952. aasta aprillis kuulda, kas Astrid Lindgrenil on mingi lemmikriietus, siis vastas ta naerdes:

„Jah, see peaks siis olema pidžaama. Terve Rootsi teab juba, et ma olen nii laisk, et kirjutan voodis lamades.”

Stockholmi Kuningliku Raamatukogu Astrid Lindgreni arhiivi registrist võib leida vaid üksikuid lahtistele paberilehtedele käsitsi kirjutatud vanamoodsaid raamatukäsikirju, täis mahakriipsutamisi ja parandusi. Selleasemel võib seal näha tohutut nimekirja kirjutusmasinal korralikult puhtalt ümber kirjutatud käsikirjadest, milles parandusi peaaegu ei olegi. Vastavalt on arhiivis ka terve virn stenogrammiplokke – tervelt 660 – milles sisalduvad Astrid Lindgreni raamatute tegelikud mustandid läbi 50 aasta. Need jäävad alatiseks loetamatuks kõikidele teistele peale kogenud, väljaõppinud stenograafide. Ja isegi asjatundjal on raske välja lugeda kõiki kriksadulle kiirkirjas, mida kogenud kontoriametnik Astrid Lindgren suurepäraselt valdas ja mille taha ta end kunstnikuna alates kõige esimesest Pipi-käsikirjast 1944. aasta aprillis peitis. See käsikiri ei olnud siiski päris identne 1945. aastal ilmunud „Pipi Pikksukaga”. Alles 2007 anti teos välja oma esialgsel kujul, pealkirjaga „Alg-Pipi” (Ur-Pippi).

Karin Nyman mäletab selgelt, et need üksteist peatükki „Alg-Pipit”, mille ta emalt kümnendal sünnipäeval kingituseks sai, olid kirjutatud ühte niisugusesse spiraalköites stenogrammiplokki, milletaolisi Astrid Lindgrenil alati kodus varuks oli. Sel ajal elasid nad Dalagatanil, räägib tütar, ja Astridil ei olnud veel korteris omaette töötuba. Selles elutoa kõrval asuvas toas, kust avanes vaade Vasaparkenile ja kus Astrid hilisemas elus oma stenogramme puhtalt ümber kirjutas ja austajate kirjadele vastas, elas 1944. aastal Lasse. Niisiis istus Astrid suures Dalagatani-poolses elutoas raamaturiiuli kõrval seisva söögilaua taga. Siin klõbistas ta vanal Halda kirjutusmasinal, mis aja jooksul vahetati välja käepärasema Faciti vastu, kuid mitte kunagi elektrilise või elektroonilise masina vastu. Enne, kui ema kirjutama hakkas, mäletab Karin, pani ta alati kopeerpaberi kahe paberilehe vahele, mille ta kirjutusmasina võlli vahele torkas, ja edasi läks töö nobedalt:
„Puhtalt ümberkirjutamine ise oli paari tunni töö, see toimus vilunud kontoristi kiirusega ja kõik viimased parandused olid stenogrammkäsikirjas juba tehtud.”

Selle kirjandusteose puhtalt ümberkirjutatud käsikiri, mida me praegu kutsume „ Alg-Pipiks”, sai valmis aprilli lõpus 1944. See andis tunnistust 36-aastase Astrid Lindgreni peatselt täielikult õide puhkeva ande kolmest olulisest küljest: ta oli ühekorraga kunstnik, kontorist ja ärinaine. Nimelt oli Astridil tulnud haigevoodis lamades suurepärane mõte saata koopia Karini sünnipäevakingitusest Bonnieri kirjastusele. Seda ta 27. aprillil tegigi. Mõni nädal hiljem ilutses A4-formaadis isetehtud raamat, kaanel kirjaniku enda joonistatud kõhn pikakoivaline Pipi Pikksukk, sünnipäevalapse laual. 21. mail 1944 ei unustanud Astrid lugeda sõjapäevikus üles kingitusi ja õnnitlejaid, nagu tavaliselt. Kõigepealt väljendas ta siiski muret selle üle, et „neutraalne” Rootsi on nähtavasti hakanud Adolf Hitleriga tehinguid tegema:

„Täna saab Karin kümneaastaseks, viiendat korda tähistasime tema sünnipäeva sõja ajal [...] Meie maal valitseb, jumal tänatud, rahu, kuigi nüüd kevadel on olukord olnud kriitiline. Liitlased on olnud meiega väga rahulolematud ja küllap on nad seda siiamaani, sest me oleme eksportinud Saksamaale kuullaagreid. [...] Tulles tagasi Karini sünnipäeva juurde, siis seda tähistasime nii nagu ikka. Ta sai kingiks kolmeosalise „Rahvakooli lugemise raamatu”, „Pelle Tömpsaba” ja „Pipi Pikksuka” käsikirja uhkesti mustade kaante vahele köidetuna. Peale selle veel sinise ujumistrikoo, valged puutaldadega riidest kingad, pluusiriide, raamatuid Viridénidelt ja Gullanderidelt ning raha emapoolsete vanavanemate ja isapoolse vanaema käest.”

Kui Pipi Pikksukk 1944. aasta mais alles alustas oma teekonda välja suurde maailma, siis perekond Lindgreni kodu seinte vahel oli see tugev tüdruk juba ammu olulist rolli mänginud. Pipi-lugudest ei pidanud lugu mitte ainult Karin. Need olid hitt ka sõbrannade Matte ja Elsa-Lena ning Smålandi sugulaste Gunvori, Barbro ja Eivori silmis. Kui perekonnad Lindgren, Ericsson ja Lindström kohtusid Stockholmis, Furusundis ja Näsis, armastasid kõik lapsed kuulata tädi Astridi jutte Pipi Pikksukast. Alguse oli see kõik saanud kodus tütre voodi ääres, jutustab Karin Nyman:

„Ema hakkas Pipi Pikksukast jutustama 1941. aasta kevadtalvel, kui mul oli mingi kopsupõletiku-taoline haigus ja ma pidin väga pikalt voodis lamama. Tookord ei tohtinud lapsed nimelt mitte mingil tingimusel voodist üles tõusta, kui neil oli kas või õige pisut palavikku, ja ka mitme päeva jooksul pärast palaviku kadumist. Nii et voodis igavledes vajasin ma hirmsasti meelelahutust, kas ettelugemist või jutustamist – hea, kui jutt oli sealsamas välja mõeldud.”

Sageli on väidetud, et Pipi Pikksukast ei oleks kunagi saanud sellist Pipit, keda meie tunneme, kui Rootsis ei oleks 1930. aastatel toimunud avalikku arutelu kasvatuse teemal, mille käigus tutvustati üldsusele nii palju uusi psühholoogia- ja pedagoogikateooriaid. See on küll tõsi, kuid inspiratsiooni Pipi tegelaskuju jaoks ei andnud siiski mitte ainult A. S. Neilli vabaduspedagoogika ja Bertrand Russelli laste võimuiha teooria. Inspiratsiooni allikaks olid ka muinasjutud, müüdid ja legendid, sõdadevahelise aja popkultuur ning lastekirjanduse klassikud nagu E.T.A. Hoffmanni „Võõras laps”, Lewis Carrolli „Alice imedemaal”, Jean Websteri „Pikakoivaline isa” ja L.M. Montgomery „Roheliste viilkatuste Anne”. Ka inspireerisid Astrid Lindgreni 1930. aastate lastefilmid ja koomiksid, milles astusid üles üleloomulikult tugevad tegelased nagu Tarzan ja Superman.

Ameerika Superman maandus Rootsi pinnale 1940. aastate alguses, esialgu kandis koomiks nime „Titaan Kryptonilt” (Titanen från Krypton). Hiljem sai tegelane tuntumaks nime all Terasmees (Stålmannen). Seda üleloomulike võimetega üsnagi patsifistlikku kangelast võib trehvata ka 1944. aasta aprillikuust pärit Alg-Pipi käsikirja lehtedel. Müstiliste stenograafiamärkidega lehekülgede vahel, mis peidavad esimesi paberile jõudnud lugusid maailma tugevaimast tüdrukust, on järsku pliiatsijoonistusena platsis tuntud koomiksikangelase erakordselt muskliline ja hirmuäratav portree. Karin Nyman ei eita, et see on joonistatud tema ema käega. Mis oli Supermanil küll sinna asja? Seda me ei tea, kuid Supermanist kui võimalikust inspiratsiooniallikast Pipi tegelaskuju jaoks rääkis Astrid Lindgren 24. detsembril 1967 intervjuus Svenska Dagbladetile:

„Pipi sündis mõttevälgatuse ajel, mitte algusest peale läbimõeldud tegelaskujuna. Kuid ta oli algusest peale tõesti väike Superman – tugev, rikas, vaba ja sõltumatu.”

Aga ükskõik kui palju erinevaid inspiratsiooniallikaid Pipi Pikksuka välimuse, jõu, iseloomu ja käitumise eeskujuna ka välja ei toodaks, siis vaevalt moodustas miski muu Pipi-lugude tekkimise jaoks niisama olulise vundamendi kui see inimvaenulik, julm aeg, millest need välja kasvasid ja mille taustal need arenesid. Alg-Pipi, mida praegu hoitakse Kuninglikus Raamatukogus kenasti turvalises arhiivikapslis – stenograafiamärkidesse palsameerituna – ei olnud mitte teatavate lastepsühholoogiliste ja -pedagoogiliste mõttevoolude käpiknukk, vaid pigem reibas patsifist, kes vastas sõja kurjusele ja brutaalsusele headuse, helduse ja rõõmsa tujuga.

Jens Andresen “Astrid Lindgren. Päev nagu elu”, tõlkinud Tiina Toomet, kirjastus Koolibri 2017

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised