Kuidas Kaljo Kiisk „Kevade“ Lible rollist algul ära ütles ja siis ikkagi nõustus

 (1)

Kuidas Kaljo Kiisk „Kevade“ Lible rollist algul ära ütles ja siis ikkagi nõustus
Arno (Arno Liiver) ja Lible (Kaljo Kiisk) meeldejääv stseen "Kevades". Rahvusarhiivi filmiarhiiv

„Kevade“ stsenaariumi kirjutasid Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk ning lavastama pidi Kiisk, kuid see lükkus aastaid edasi muude tegemiste tõttu. Režissöör Arvo Kruusement on meenutanud: „Äkki tuleb uksest sisse Lembit Remmelgas ja ütleb: „Siin kapis vedeleb juba kümme aastat „Kevade” stsenaarium. Võtke see sealt välja ja tehke ära“.“ Nii „Kevade“ kui Lible kuju sündi kirjeldab Andres Laasik raamatus „Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast“, mis nüüd Maalehe sarjas taas ilmus.

„Me jäime ammuli sui vaatama: mis see tähendab – võtke „Kevade” ja tehke ära. Nii nagu üks saapapaar, lapi see ära. Mina jäin täiesti nõutuks, aga Mats Traat tõusis püsti. Tema tundis seda kappi, ta oli toimetaja Tallinnfilmis. Seal oli palju pahna. Tema otsis selle stsenaariumi välja ja lõi vastu lauda. Tolmupilv kerkis. Mis sellest saab teha, tolmu täis kõik…”
Millal ja miks „Kevade” filmiks tegemine Kaljo Kiisalt Arvo Kruusemendi peale ringi mängiti – ajalugu vaikib. Paistab, et stuudio kunstinõukogus ega toimetajate vahel seda teemat ei arutatud. Selline otsus sai sündida kas direktor Danilovitši või peatoimetaja Remmelga kabinetis. Tagantjärele on asjaosalised sellega leppinud. Arvo Kruusemendi sõnade kohaselt koolivendade vahel mingit vimma polnud, et üks napsas töö, mida teine oli pikki aastaid teha mõlgutanud: „Kaljol olid sel ajal teised tööd ees.”
Kaljo Kiisk: „Ta oli nagu läbitud etapp. Ja ma kartsin ka seda, kuna ma teatris tegin, mingisugune odav kordamine võib-olla hakkab tulema, mis ei kõlba. Kuigi Panso Volliga oli huvitav koos tööd teha. Temaga arutada neid asju. Tegime kümneid variante.”
Ja kuigi „Kevade” tiitritesse jäid käsikirja autoriteks endiselt Kaljo Kiisk ja Voldemar Panso, läks käiku hoopis teine stsenaarium. Arvo Kruusement: „No kuidas ma oleks läinud sõprade Kaljo Kiisa ja Voldemar Panso juurde jutuga, et teie stsenaarium ei kõlba.”
Ent muudatused, mis stsenaarium läbi tegi, olid olulised. Silvia Kiik: „Kõik stseenid, kõik episoodid kirjutati uuesti läbi. Remmelgas ja Kruusement arutasid filmi visuaalset rida ja mina toimetajana panin nende arutlused kirja. Mäletan, et nii ühes arutelus kerkis suur pajupuu, mis filmis endale visuaalse kujundina koha leidis.”
Voldemar Panso ja Kaljo Kiisa poolt kirja pandu astus sammukese edasi Hans Luige tehtud Tootsi-keskse „Kevade” dramatiseeringust.
See, kuhu Arvo Kruusement oma stsenaariumiparandustega tüüris, andis omal moel hea võimaluse Kaljo Kiisale. Arvo Kruusement: „Kristjan Lible roll kasvas selliseks, nagu ta filmis on, tänu Arnole. Mina arendasin filmis Arno lüürilist liini ja siia juurde käis ka lüüriline Kristjan Lible. Siiamaani oli teatris Liblet mängitud kui naljakat vanameest. Draamateatri lavastuseski mängis Hugo Laur seda rolli mõnusa koomikaga.”
Lavastaja sõnul nägi ta Kaljo Kiiska Kristjan Lible rollis kohe algusest peale. Kui Kruusement esitab Tallinnfilmi kunstinõukogule näitlejate kandidaadid, siis nende hulgas Kaljo Kiiska Kristjan Liblena pole. Aga et kinnitamisele kuulusid peaosad, võis Kruusement Lible ülemuste eest varju jätta. Kuigi praegu ei saa Kristjan Liblet „Kevade” filmis kuidagi vähetähtsaks tegelaseks pidada.
Arvo Kruusement: „Kaljol olid just sel ajal jamad „Hullumeelsuse” pärast. Ta oli üldse tujust ära ja käis minu juures korra rääkimas, et ei saa Liblet mängida. Ma siiski ei hakanud kedagi tema asemele otsima. Ja siis ühel hetkel, kui meil käisid juba paviljonivõtted, tuli Kiisk ka meid vaatama. Nägi, kuidas poisid seal innuga mängisid. Siis ta ütles, et ma käin ka kostüümist ja grimmist läbi. Talle kleebiti vuntsid ette, pandi kasukas selga ja läkiläki pähe ja Lible oligi valmis.”
Kaljo Kiisk: „Niisugust natuke vintis meest, see ei olnud mulle raske mängida. Isegi see tekst, mis oli Oskar Luts talle suhu pannud, tundus mulle orgaaniline. Sellepärast ei olnud ta mulle mitte võõras, päris omaseks sai.”
Arvo Kruusement on korduvalt rääkinud, et Lutsu-ekraniseeringutes on ta hoidnud võimalikult palju autori ligi, pidades siin silmas autori mõtet ja vaimu, mida ta siiski omal moel filmi pildikeelde tõlkis. Ent oma koht on ka kirjatähel ja see ütleb Lible kohta, et ta on „kolmekümne kuue aastane mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane…”.
Kaljo Kiisk oli sel 1969. aastal, mil „Kevadet” filmiti, 44-aastane ehk siis veidi vanem kui Lutsul kirjas. Kuid võrreldes Lible esitamise teatritraditsiooniga ometi noor mees, sest näiteks Hugo Laur mängis oma Lible-rolli 61-aastasena. Kaljo Kiisa jaoks polnud asi kunagi siiski välises sarnasuses. „Ümberkehastumise kunst ei ole tõepärasuse sünnitamine. Sest just tõepärasus tapab niisuguse kunsti: ümberkehastumine on kõrge poeetilise tõe saavutamine. Karakteri vastuolude avamine. Traagilise leidmine koomilises. Just see on karakteri alus ja vastupidi. Ümberkehastumine on eelkõige hinge dialektika avamine. Tähendab, inimese mitmekülgsuse esiletoomine.”
Ehk siis välise joonise asemel inimese sisemisest loomusest sündivad teemad. Ja siin on võimalik näha Kiisa kui näitleja isiklikke ja isikupäraseid teemasid, mis paistavad suurepäraselt välja ka Lible rollis, tegelaskujus, kes on võimeline aja kulgu justkui kõrvalt jälgima ja sinna juurde inimeseks olemisest suure südamega filosofeerima. Kiiska on peetud Hugo Lauri mantlipärijaks ja võib-olla need isiklikud teemad ongi Kiisk Laurilt korjanud. On ju ka näiteks Hugo Lauri vana Raageni rollis maalähedust ja elutarkust, mida kohtab Kiisa mängitud meestes kuni kingsepp Johanneseni välja.
„Kevade” tähelepanelik lugeja märkab, et jutustuse esimene osa on suuresti Arnole pühendatud ja teises osas on keskmes rohkem Joosep Toots. Ja ka Kristjan Lible kerkib enam esile just „Kevade” esimeses osas, kus on Arno purjujootmise, parve põhjalaskmise ja kellalöömise episoodid, mis leiavad omal kombel koha filmi tervikus.
Arvo Kruusemendi „Kevade” on paljuski üks koolipoiste lugu, mis on nähtud läbi Arno silmade erilise poeetilise maailmana. Ja oma kindel koht on siin Liblel, kes on peale õpetaja filmis kõige tähtsam täskasvanute maailma esindaja. Lihtne töömees, kelle südamlikkuses ja ka purjus praalimistes võib näha rahva võrdkuju. Pole juhus, et just koos Liblega tõuseb jõulukellade löömisel kaadrisse panoraam Paunverest, sellest müütilisest kirjanduslikust paigast, mis on kui Eesti kvintessents.
Vahest ainult Tammsaare Vargamäe küünib oma üldistuse tasemelt Paunvere tähendusteni. Eesti filmikunsti pärlite hulka kuuluv teine stseen Arno ja Liblega kellatornis avab aga Lible inimliku sügavuse. Sealsamas müütilise Paunvere kohal kellatornis arutab kellamees paunverelaste elu üle: „Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale. Tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud. Kes meist teab, palju keegi kellelegi võlgu on? Aga üks on kindel. Parem ise siit kurvalt ära minna kui teisi kurvastada. Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb meile käe õla peale ja ütleb, lähme siit ära. Sest see aeg, mis sulle anti, on möödas.” See pikk monoloog maise ja taevaliku Paunveres elamise teemadel on miski, mis Arnot ja küllap ka vaatajat liigutab. „Möödas. Ja ei tule enam kunagi, kunagi tagasi,” konstateerib filmi peakangelane Arno Lible jutu peale. Lible kodukootud, ent ausal filosoofial on filmis oma koht. Just selle kaudu avaneb Lutsu proosa lüüriline pool. Ja Kaljo Kiisa näitlejaisiksus tõstab need poeetilised teemad suureks kunstiks.
Kaljo Kiisk: „Ma püüdsin hästi lihtsalt seda teha. Et ma ei hakkaks paatosega seda rääkima: Kas sa tead, see inimese elu on niisugune! Vastupidi: Ta on niisugune… Tõmbasin suitsu, mis sa teed…”
Tulemuseks on stseen, mis oli mõjus nii vaatajatele kui ka tegijatele.
Arno Liiveri (Arno osatäitja) arvates oli Kaljo Kiisk ere kuju, eriti jäid meelde Torma kirikus tehtud kellatornistseenid. Kristjan Lible roll on Kaljo Kiisa elutöös erilisel kohal – siin avab ta näitlejana ühe suurde kirjandusse kuuluva krestomaatilise tegelas kuju, luues uue Lible-etaloni, millest ei saa ka tulevased põlved üle ega ümber. Ja ega teisiti kui suure klassika tegemist ei käsitlenud seda tööd ka Kruusement ja Kiisk. Kaljo Kiisk: „Luts on sügaval elus eneses, aga ta on osanud elust välja võtta huvitavad, väga täpsed ja kontrastsed karakterid ja situatsioonid.”
Kui „Kevade” valmis sai ja kunstinõukogus läbi vaadati, jagas võidurõõmu ka Lible osatäitja: „Mul on hea meel, et see raske laadungiga laev on jõudnud sadamasse. Põhiline on see sajandite vältel olnud ja igavesti kestev elukevad, milles on rõõmu, optimismi, kuid natuke ka nukravõitu noote.”
Enesekehtestamine näitlejana võis pakkuda Kaljo Kiisale lohutust sel raskel ajal, mil ta parim lavastus oli sattunud põlu alla. Näitlejatöös, sealhulgas ka Lible rollis kogetud õndsad hetked olid need, mis lubasid Kaljo Kiisal tagantjärele väita: „Ma olen rohkem näitleja kui režissöör.”
Muidugi ei kahanda see ta saavutusi filmilavastajana. Küllap tõi Kaljo Kiisale rõõmu ka „Kevade” triumf kinodes, oli ju filmis kindel osa ka tema mängitud rollil. Selle loomine paljastab ühe Kaljo Kiisa loojanatuuri joone – tegu on meeskonnamängijaga, kel puudub kalduvus staaritseda või ennast tähtsaks teha. „Kevade” film oli loodud siiras ja ausas vaimus, Arvo Kruusemendi abil tekkis ühtne sõpruskond, kes täie tõsidusega Oskar Lutsu kirjanduslikku tegelikkust uuesti läbi elas. Koolipoiste ja -tüdrukute üheks partneriks, niisama siiraks ja vahendituks, oli Nõukogude Eesti tähtis filmimees Kaljo Kiisk, kes jättis Kristjan Liblena maha oma tiitlid ja kulinad ning läks koos noorte näitlejahakatistega Paunvere nooruse radadele.
Kogu selles ansamblivaimus oli tähtis roll kogenud näitlejatel. Seda rääkis Kaljo Kiisale peaosatäitja Arno Liiver: „Teie juhendasite. [---] Kui läksime võtteplatsile, Kaljo hakkas staadiumisse viima. Vanemad näitlejad kasvatasid, õpetasid. [---] Kui surnuaial nutma pidin, hakati juba hommikul töötlema.”177 Aga Kiisk ei olnud ainuke, kes poistesse-tüdrukutesse loovalt ja suunavalt mõjus. Sama on räägitud ka Leonhard Merzinist.
Kruusemendi „Kevade”-käsitluse edu tõukas teda Lutsu teoste ekraniseerimisel edasi minema. Kui „Kevades” olid noormehe ja vanamehe lüüriliseks paariks kokku köidetud Arno ja Lible, siis Tallinnfilmi järgmistes ekraniseeringutes saavad uueks tandemiks Toots ja Lible. Lible elab „Suves” kaasa Tootsi armutundmustele kauni Raja Teele vastu. Teeb ju sellesama käigu läbi ka Oskar Lutsu karakterite loogika. Ja et „Suves” (1976) ja „Sügises” (1990) jätkab seesama elurõõmus „Kevade” seltskond, siis on loomulik ka Kaljo Kiisa jätkamine.

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised