Kuidas lapsest saati kehva tervisega naine avastas enda tervendajavõimed
Õpi ennast tervendama ja vabane negatiivsetest tõekspidamistest, mis sind vangis hoiavad. Lase minna purustavatel emotsioonoonidel nagu vimm, hirm, masendus, viha, läbikukkumine, kadedus ja lootusetus.
Kuidas ma tean, et see kõik on võimalik? Olen ise kogenud uskumatut tervenemist ja töötanud tuhandete inimestega, kes on muutnud oma elu. Nad on vabanenud allasurutusest, haigustest ja rahulolematusest ning jõudnud tänu enese sügavale tundmisele ja usaldamisele avatuse, tervise ja rõõmuni. Kui avad karbi, millesse on peidetud sinu tõeline olemus, avastad oma tõelise, särava mina.
Kogu ajaloo vältel on paljud suured õpetajad, ravitsejad ja visionäärid öelnud: „Tunne iseennast.” Kui sa tunned ennast, on sul valikud, ja kui sul on valikud, on sul vabadus ja pääs hea enesetunde juurde. „Tunne iseennast” ja „Tervenda iseennast” on suurepärased mõisted. Häda on selles, et suurem osa inimestest ei tea, kuidas seda teha.
Ma olen töötanud paljude inimestega, kes on lihtsate harjutuste abil edukalt tervenenud – vabanenud pea- ja seljavaludest, ärevusest, südame- ja kaaluprobleemidest, seedehäiretest ja astmast. Need on vaid mõned näited.
Üks õpilastest usaldas mulle, et ta ei uskunud, et suudab kunagi vabaneda piinavast meeleheitest ja masendusest, kuni avastas, et tema probleemide all on peidus sügav ja muutev armastus. Tervendamise abil muutis ta oma elu ning suhteid abikaasa, laste ja perekonnaga. Ta õppis, et ka tema väärib armastust, ja ei kannatanud enam ängistuse, paanikahoogude, masenduse ega südamekloppimise all.
Teine klient mõistis, et suitsetamine oli talle võimalus tunda lähedust oma isaga. Kui ta seda taipas, kaotas sõltuvus kogu jõu. Ta loobus suitsetamisest samal päeval.
Üks edukas ärimees rääkis, et oma keha kuulama õppimine ja selle nõuannete järgimine ei parandanud mitte ainult tema selja- ja põlvevalu, vaid aitas teha ka kasulikke äriotsuseid. Tänu paranenud ärivaistule suurenesid tema sissetulekud pärast minu seminaridel osalemist kolmekordseks.
Sisemist tarkust avastada ja seda kuulata ei saa vaid paar korda aastas. See on eluviis. Kui sa hakkad kogema hämmastavat kasu, teadvuse avardumist ja enesetervendamise väge, ei taha sa enam tagasi pöörduda.
Kuidas kõik algas
Kui keegi oleks mulle lapseeas öelnud, et ma avastan võimsa tervendamistehnika ja õpetan seda televisioonis, õpitubades ja raamatutes, oleksin seda inimest hulluks pidanud. Mina unistasin näitlejanna- ja kirjanikukarjäärist – esinesin juba kooliajal näidendites, seejärel õppisin kolledžis kirjutamist ja toimetamist. Ma ei mõelnud kunagi, et ühel päeval reisin mööda maailma ja õpetan inimesi oma elu muutma ning tervist ja elujõudu uuendama.
Samas ei ole see aga üllatav, sest tervis tekitas mulle probleeme lapsepõlvest peale. Ma sündisin Valgevene pealinnas Minskis, mida Tšernobõli tuumakatastroof tugevalt mõjutas. Kaks aastat pärast seda, kui tuumareaktor oli piirkonna saastanud, ütlesid arstid, et minu noorem vend Marat, kes oli väga haige, võib karmi kliima ja ravi puudumise tõttu surra. Me kavatsesime Austraaliasse kolida, äärmiselt pingelise immigratsiooniprotsessi ajal elasime üheksa kuud Itaalias. Itaallased suhtusid meisse väga hästi ning ümbruskonnas elas palju vene keelt kõnelevaid immigrante. Vanemad olid tuleviku pärast mures, aga mina nautisin aega Itaalias ja õppisin olema iseseisev, müües rannas toitu, et aidata vanematel toime tulla.
Pärast Austraaliasse jõudmist seisis meie perekonna ees väljakutse alustada uut elu nullist: õppida selgeks võõras keel, kohaneda teistsuguse kultuuriga ja leida võimalus ellujäämiseks. Sel raskel perioodil oli märkimisväärne mõju minu tervisele. Ma muutusin närviliseks ega suutnud ei koolis ega kodus ennast väljendada. Mul olid sageli tugevad kõhuvalud, nahaprobleemid, masendus ja aeg-ajalt paanikahood. Tollal uskusid mu vanemad ja vanavanemad, et ainult arstid teavad, kuidas haigusi ravida, ning mind saadeti alalõpmata nende juurde.
Mu tervis halvenes veelgi. Kuueteistaastasena tabasid mind äkilised, kuid väga tugevad seljavalud. Arst saatis füsioterapeudi juurde. Esialgse väikese paranemise järel aga selja seisund halvenes, kuni valu oli peaaegu talumatu.
Kaheksateistkümneselt kohtasin näitlemist õppides oma tulevast abikaasat Pauli, kes tutvustas mulle erinevaid teraapiaid. Külastasin tervet rida holistilise teraapia spetsialiste ja arste, kuid keegi ei suutnud mind aidata. Lühikest aega võisin end küll paremini tunda, kuid siis tuli valu tagasi ja iga kord tundus see veelgi hullemana.
Kahekümneselt oli mu tervis juba nii halb, et suutsin vaevu kõndida. Alateadlikult püüdsin seda sõprade ja perekonna eest varjata, ainult Paul ja ema teadsid mu piinadest. Ühel hetkel tekkis tunne, et elangi kiropraktiku kabinetis. Mu enesekindlus oli peaaegu kadunud.
Pöördepunkt
Ma olin ahastuses, mu keha oli moondunud. Palusin Paulil ennast kiropraktiku juurde sõidutada ja karjusin kogu tee. Iga teekonarus mõjus piinamisena.
Lõpuks jõudsin kiropraktiku ooteruumi. Ta heitis mulle ühe pilgu ja ütles, et mu keha on kinni. Jõllitasin teda hämmeldunult ja pomisesin: „Seda ma juba tean. Mida te kavatsete ette võtta?”
„Mitte midagi,” vastas ta. „Mine koju.”
Tagasiteel olin maruvihane ning see muutis valu mingil moel vähem piinavaks. Olen lugenud, et kui inimene on masenduses ja lootusetu, võib viha aidata tal edasi minna. Kogesin midagi sarnast. Mängisin kujutluses läbi erinevaid tulevikustsenaariume, kus ma ei suuda enam kõndida või olen ratastoolis. Siis tuli pähe mõte: mu tervis ei saa selliseks jääda, see võib minna halvemaks – aga ka paremaks. Mõte sellest, et pean kogu ülejäänud elu valu kannatama, oli talumatu.
Hiljem, kui lamasin kodus voodis ja mõtisklesin oma trööstitu tuleviku üle, nägin ilmutust. Minu teadvuses toimus uskumatu muutus – taipasin, et olin alati lootnud teistele ja arvanud, et nemad saavad mind mingil viisil päästa. Mida rohkem ma oma sisemisest jõust kaotasin, seda halvemini ennast tundsin. Vastus oli selge: ma pean ennast ise aitama. Aga kuidas?
Avastasin oma tervendavad võimed
Ootamatult tabas mind tunne, et mu keha on õnnistatud võimega ravitseda. Kuid kõigepealt pidin leidma oma valu põhjuse. Miski ilmselt ei toiminud ja mu keha püüdis mulle sellest teada anda.
Kuigi kannatasin endiselt valu, oli mul nüüd eesmärk. Ma ei teadnud täpselt, kuidas eneseravitsemist alustada. Mõistsin, et inimene toimib erinevatel tasanditel – emotsionaalsel, füüsilisel, vaimsel, energeetilisel, mõttetasandil ja teistel –, tahtsin uurida kõiki külgi, mida sain.
Ma otsustasin terveks saada. Olin valmis tundma ennast pisut paremini või täiesti tervena. Nii või teisiti, tundsin, et igal juhul on see parem, kui keskenduda haige olemisele.
Seejärel taipasin, et kehalt vihjete saamiseks pean olema ühenduses oma emotsioonidega. Ma keskendusin hingamisele. Lubasin endal emotsioone tunda ja neilt tarkust saada, mitte neid tagasi tõrjuda ja eirata. Ma sain aru, et tervenemiseks pean ma tundma.
Mulle tuli pähe asetada käed seljale. Alguses tegin seda selleks, et kehale tuge pakkuda. Hiljem sain aru, et selga puudutades suunasin oma meeled ja energia selle piirkonna tervendamisele. Teiste sõnadega, ajust alguse saanud kavatsus terveneda liikus nüüd mööda seljaaju ja närvisüsteemi alaselga.
Hakkasin tundma, et keha tegi minuga koostööd – tundsin, kuidas see pehmenes ja lõdvestus. Kinnisus, mida kiropraktik mainis, hakkas hajuma. Aga kuigi mu enesetunne paranes, hiilisid siiski ligi kahtlused ja häirivad mõtted, nagu „see ei toimi, ära näe vaeva” või „varem ei aidanud miski, miks sa siis arvad, et see nüüd toimib?”. Leidsin, et parim, mida saan teha, on oma mõtteid tegevuses hoida, loendades numbreid kolmekümnest alla.
See rahustas mu meeli ja ma taipasin, et ei pea tervenemist tagant sundima, vaid laskma sellel juhtuda. Ma olin kuulnud jumalikust või ürgtarkusest, kuid ei olnud selle tähendusest täielikult aru saanud. Mõistsin, et mu kehal on oma tarkus, kuna see oskab panna vere soontes voolama, juuksed kasvama ja südame lööma, ilma et mina teadlikult midagi teeksin. Otsustasin paluda abi ürgselt tervendavalt tarkuselt. Mõne hetke pärast tundsin sidet uskumatu tervendava energiaga. See oli nagu soe päikesepaiste, mis sulatas mu seljast jäikuse, ja valu kadus.
Kui tähelepanu uuesti selgroole pöörasin, nägin pilti moondunud seljast. Paljud lülid olid kohalt nihkunud ja põletikus. Mõtlesin šokeerituna: „See unenägu ei meeldi mulle.” Siis jõudis mulle kohale, et ma ei näinud und, vaid vaatasin pilti oma seljast.
Pärast algset šokki tahtsin teada, kuidas mu selg võis niisuguseks muutuda. Esitasin endale küsimuse: „Millised mõtted, emotsioonid ja kogemused sellise olukorra tekkimisele kaasa aitasid?” Ootasin sügavalt hingates. Peaaegu kohe kerkisid esile tugev hirm, pettumus, viha, süütunne ja häbi. Ma jätkasin sügavat hingamist ja tajusin neid tundeid, kuigi emotsioonid muutusid väga tugevaks. Lasksin endal neid tunda, korrates: „Ma tahan neil tunnetel minna lasta.”
Emotsioonide lained liikusid läbi minu. Kui ma need vabaks lasksin, tundsin rahu ja sidet uskumatu tervendava energiaga ning sain vaimusilmas iga emotsiooniga seotud vihje või mälestuse. Mida rohkem ennast vabaks lasksin, seda suuremat vaimset armastust tundsin. Vaimusilmas nägin tihedat energiat, mis suitsupahvakutena mu kehast lahkus. Seejärel langesin sügavasse rahulikku unne.
Järgmiseks hommikuks oli valu peaaegu kadunud. Ma olin väga elevil ja otsustasin sellist tervendamist võimalikult palju katsetada. Kolme nädalaga kadusid füüsilised kannatused täielikult. Kuus kuud hiljem kontrollis käies ütles hämmastunud kiropraktik: „Mida iganes sa teed, jätka seda, sest see toimib.” Kui seljavalu oli kadunud, jätkasin edukalt tööd naha, seedeprobleemide ja ärevuse kallal.
Aitasin teistel terveneda
Inimesed hakkasid minult tervenemiseks abi paluma. Kuigi olin ise terveks saanud, suhtusin skeptiliselt oma võimesse aidata teisi. Märkasin, et pärast seda, kui olin tegelenud oma kehale häälestumisega, olid märgatavalt suurenenud ka mu võimed häälestuda teiste inimeste kehadele ja energiasüsteemidele. Mõnikord, isegi palumata, sain hämmastavat ja ootamatut informatsiooni, mis leidis kinnitust, kui ma sellest inimestele rääkisin.
Alguses proovisin aidata oma perekonda. Ema oli minu äsjaavastatud võimete suhtes kõige toetavam. Ta rääkis, et usub minusse ja et just ravitsemine on see, mida pean tegema. Isa oli skeptiline, kuid kuna ta armastab mind väga, pakkus ka tema oma tuge. Vanavanemad ütlesid, et mu uus karjäär on midagi sellist, millest nad pole varem kuulnud. Abikaasa Paul oli uskumatult toetav ja andis väga mõistlikku nõu: ma ei tohi asju välja mõelda, vaid pean olema kindel, et see, mida ma ütlen, on tõsi ja aitab inimesi, kellega töötan. Ta ütles: „Tee seda ainult siis, kui see toimib!” Ma olen sellest kinni pidanud. Õpin pidevalt inimestelt, kellega töötan, ning pööran suurt tähelepanu sellele, mis nende puhul toimib. Ma ei jää pidama harjumuste juurde ega klammerdu ideede või tehnikate külge, millest oli kord kasu, kuid mis ei ole enam asjakohased.
Ühel päeval varsti pärast seda, kui olin ennast terveks ravinud, helistas mulle ema ja palus ravitseda isa, kes oli tööl jalga vigastanud. Ma suunasin oma tähelepanu isale ja sel viisil häälestudes nägin, et ta jalg oli kõvasti muljuda saanud – ning et tegelikult oli ta vigastanud jalga paadis. Ütlesin seda emale, kuid tema väitis, et õnnetus juhtus tööl. Kui helistasin isale, kinnitas ta siiski seda, mida olin näinud. Ta jalg paranes väga kiiresti.
Mõistsin, et vahemaa ei ole ravitsemisel takistuseks. See lubas mul aidata inimesi kogu maailmas, häälestudes nende haiguste ja elu väljakutsete vaimsetele, emotsionaalsetele, füüsilistele ja energeetilistele põhjustele. Ma sain aru, et aitasin inimestel astuda ühendusse nende endi ürgtarkusega, mis lubas neil ennast ise aidata.
Inna Segali raamat „Sinu keha kui hinge peegel“ ilmus Maalehe ja Varraku raamatusarjas „Tarkusepuu“
