Pole vaja oma vigu karta ega ahastada, et me pikka aega nende vangis oleme olnud. Vigu pole võimalik parandada seetõttu, et need on tehtud minevikus. Jah, nende hind võib olla suur ja sellest võib olla tingitud tervise kaotus ning muud hädad ja õnnetused. Samas pole mitte kellelgi paugupealt õnnestunud arukaks saada. Kõigil meil on õigus eksida seetõttu, et oleme inimesed. See, kuidas me oma vigadesse suhtume, avaldab mõju juba meie edasisele saatusele ja ka tervisele.

Maailmas pole ükski asi iseenesest kas hea või halb, kõik oleneb vaatenurgast. Asjad pole mustad ega valged, tõde asub neist väljaspool Et me ei näe oma probleeme eemalt, igast küljest, vaid ainult enesest lahtuvalt, ongi meil raske neid mõista.

Kogu aeg oleme selles elus rutanud ja võib-olla kiirustame praegugi, realiseerimaks ja rahuldamaks oma soove. Kedagi oma eakaaslastest oleme edestanud, keegi on edestanud meid. Oleme rõõmsad, et oleme edestanud paljusid. Peatugem ja mõelgem! Mille üle rõõmustame? Oleme ju mööda rutanud ka iseendast...

Kui asume mõne asja kallale, siis juba kiirustame seda lõpetama, sest ees ootab teine, kolmas ja kümnes. Näidake mulle mõnda immest, kes hindaks aega, teaks päeva hinda, mõistaks, et sureb iga tunniga. Palju aastaid on möödunud. Kiire ei teki iseenesest, see tekitatakse valede valikutega. Kui me ei oska oma prioriteete paika panna, eristada olulist vähem olulisest, ning soovides üha enam saada, haarame võimalikult paljude asjade järele, siis tekib kiire ja meil ei jää aega oluliste asjade jaoks. Sageli me pole kunagi mõelnudki, mis on tõeliselt oluline ja mis mitte.

Iseennast armastada, iseennast armastama hakata on meil vaga raske, sest meid on õpetatud armastama kõiki teisi, ainult mitte iseennast. Kellegi nimel, mingi kõrgema eesmärgi nimel, laste nimel, sageli too, karjääri igasuguse tühja-tähja nimel pidime ohverdama iseennast, arvates et see ongi kõrgeim hüve meie elus. Me kõik peame täitma oma kohust Ent sageli märkame, et see omapärane kohusetunne teeb meile halba. Kohusetunne mõjub meile nagu haigus. See sunnib meid tegema mitmesuguseid töid, võtab meie üle võimust ja mürgitab meie elu.

Kui me siiralt, sügavalt ja kiiresti suudame teadvustada ning näha iseendas, oma elus neid negatiivseid faktoreid, mida meie probleemid on tekitanud, on võimalik end aidata, on võimalik end muuta, muuta eluviisi ja isegi mõtteviisi. Kuid kindlasti on kategooriliselt keelatud inimesele peale suruda mingit üleüldist tervistavat käitumis- ja mõtlemisviisi, sest iga inimene on unikaalne ja kordumatu, sealhulgas ka oma käitumises ja mõtlemises. George Bemard Shaw on öelnud: “On olemas vaid üksainus kuldne reegel, mis ütleb, et ühtki reeglit pole olemas”. Tuleb leida enda tervislike mõtete ja soovide maailm. Seda teha on väga raske, kuid ilma selleta on mõeldamatu tervise taastamine ja igasugustest muudest probleemidest täielik ülesaamine.

Maare Tammemäe „Karma. Müüt või tegelikkus?“ ilmus Maalehe raamatusarjas „Tarkusepuu