Kuidas sündis legendaarne "Saaremaa valss"



pärnu
Rait Pärgi loodud Raimond Valgre Pärnus. Foto: Andres Putting

Raimond Valgre tõi 1948. aastal Eesti NSV heliloojate liidu noorteosakonna koosolekule kolleegidele hinnata oma uue laulu „Saaremaa valss”. Mis edasi sai, sellest kirjutab Kulle Raig raamatus "Saaremaa valss. Georg Otsa elu", mis nüüd Maalehe raamatusarjas uuesti ilmus.

Eesti luule grand old lady Debora Vaarandi meenutab, et sattus pärast Venemaalt tulekut 1946. aastal sanatooriumi. Ka tema ei jäänud puutumata tuberkuloosist, mis oli sõjajärgses Eestis kujunenud tõeliseks nuhtluseks. Sanatooriumis olevat juhtunud talle kätte leht, kus räägiti Saaremaal korraldatud sookuivendustalgutest. Talgute traditsioon on sel ajal ja veel palju hiljemgi saartel täies elujõus. Talgud on külas oodatud ja tähtis sündmus, millega käivad kaasas joomine, söömine, tants ja trall. Talgulugu inspireerib Vaarandit ja ta kirjutab sellest luuletsükli. Põimik järgib ajavaimu, sellest õhkub ülesehitustöö entusiasmi, see on ka natuke naiivne, aga see-eest reibas ja rõõmsas toonis kirjutatud. Aasta varem luuledebüüdi teinud autori loometöö avaldab Looming.

Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo.
Ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,
et õnne vaid kauguses kukuvad käod.

Oh, keeruta, lennuta linalakkneidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuuööl.

Seotud lood:

Laulu lihtsad sõnad leiavad vastukaja inimeste südames. Luuletust juhtub nägema ka Raimond Valgre, kes on juba saanud vastu näppe selle eest, et tegeleb mingi „kodanliku jamaga”. Peale džässi on jama hulka arvatud ka tango ja fokstrott. Valgre on Eesti teine suurlegend, armastatud ja lähedane, kuid samal ajal ka müütiline isik. Teda võib pidada eesti kaotatud põlvkonna sümboliks, selle põlvkonna, kes paisati mõistlikust maailmast meeletusse ja kes sellest kunagi ei toibunud. Teatud reservatsiooniga kuulub samasse sugupõlve pisut noorem Georg Ots.

Loe veel

Mitut meie loo tegelast ühendav Valter Ojakäär kirjutab oma sõbrast Raimondist, et igaühel on oma ettekujutus legendist, mille ühe osa moodustab romantiline, kergesti armuv ja sama kergesti pettuv inimene, teise osa andekas, täielikult muusikamaailma uppunud helilooja ja kolmanda osa meie ühiselt kaotatud paradiis, meie unelmad, soovid, õnn ja õnnetus. 1913. aasta sügisel sündinud Valgre muusikaõpingud on olnud katkendlikud, tema loomulik andekus aga seda suurem. Eelkõige loob ta viise oma sõnadele ja nii mõnegi arvates on noormees luuletajana üsna arvestatav. Küllalt hästi õnnestuvad tal ka ingliskeelsed ja saksakeelsed laulusõnad. Karjääri alustab Valgre 1930. aastate algul restoranimuusikuna. Ta mängib mitmes koosseisus ja avaldab juba siis populaarseks muutuvaid laule. Kümnendi lõpuks on andekas noormees kindlustanud endale positsiooni eesti kerge muusika tegijate eliidis. Valgre on multiinstrumentalist, peale klaveri valdab ta veel mitut pilli. Viimased sõjaeelsed suved mängib see esindusliku välimusega, filmi tegelast meenutav muusik Pärnu rannasalongis. Pärnu on sel ajal kuum rahvusvaheline koht: puhkajatest umbes pooled on soomlased ja sakslased, ülejäänud rootslased. Seltskond on seega rahvusvaheline. Nagu igal pool mujal, nii pälvib Valgre ka Pärnus naiste kirgliku imetluse. Siin tekib tal suhe Alice Feillet’ga ja hiljem Axel Munthe vennatütrega. Järgmise suve südamedaam on Liivi Loosme nimeline kaunitar, eestlanna. Viimane tähendusrikas suhe on muusikul leningradlanna Niina Vassiljevaga, kellega Valgre on ingliskeelses kirjavahetuses.

Valgre jõuab siiski olla ka abielus, tõsi küll, väga lühikest aega ja mitte oma kõige suurema armastusega. 1941. aasta juuni lõpus kutsuvad uued võimukandjad Valgre sõjaväeteenistusse. Tuhandete teiste mobiliseeritute kombel satub ta tööpataljoni Kotlasesse Põhja-Venemaal. Võib-olla on tegemist legendiga, aga Valgre olevat läinud sellele sundreisile kerges ja elegantses suveriietuses, lumivalge siidisärk seljas, hea habemeajamisvee järele lõhnates ja kallid sigaretid taskus ... Pärast seda, kui on otsustatud uuesti moodustada eesti rahvuslikud väeosad, satub Valgre rindele sõjaväeorkestrisse. Georg Otsa tee oli saatuse tahtel viinud teises suunas, Jaroslavli kunstiansamblitesse. Raimond Valgre demobiliseerub samal päeval, kui Saksamaa kapituleerub. Koju naasnud noormees teeb katseid õppida konservatooriumis, kuid millegipärast ei krooni püüdlusi edu. Aeg-ajalt mängib Valgre mitmesugustes koosseisudes ja vahel komponeerib. Vahelduva eduga osaleb Valgre ka heliloojate liidu noorteosakonna töös. Sinna toob ta 1948. aastal kolleegidele hinnata oma uue laulu. „Saaremaa valss” on sündinud. Noorteosakond suhtub oma missiooni tõsiselt. Osakonnal on mõjuvõimu: kui ta annab oma õnnistuse, saab laul esitamisloa. Ja kui läheb hästi, maksab kultuuriministeerium heliloojale ka honorari. Otsustaval koosolekul on teiste hulgas noor Veljo Tormis, kes teeb hiljem nii hiilgavaks kujuneval loometeel alles esimesi samme. Komisjon kuulab, arutab ja vahetab arvamusi. Nad ei ole rahul sellega, et laul on kirjutatud minooris. Arvatakse, et see on vastuolus pala optimistliku põhitooniga ja eriti sõnadega. Heliloojale antaksegi nõu kirjutada laul ümber mažoori. Georgi hilisem koostööpartner, tema klaverisaatja helilooja Gennadi Podelski hüppab püsti, sööstab klaveri juurde ja mängib „Saaremaa valsi” eelmängu, seekord mažooris. Helilooja võtab nõu kuulda. Kolme nädala pärast saabub ta uue versiooniga, mis kiidetakse üksmeelselt heaks.

Peagi valmib ka orkestriseade ja seejärel võib Georg tulla orkestri ette, kus Valter Ojakäär on üks kuueteistkümnest mängijast. „Olen tänapäeval arvatavasti ainuke elus olev tunnistaja, kes on näinud, kuidas Georg Ots lindistas selle Valgre laulu Eesti Raadio ajutises stuudios ühel pilvisel kevadpäeval 1949. aasta mais. Raadiomaja alles taastati ja ehitustööd olid täiesti pooleli. Oli tõesti vaja fantaasiat rakendada, et saada lauljast ja orkestrist korralik helipilt. Nimelt oli meil ainult üks mikrofon! Lindistuse juures viibis ka helilooja ise. Mäletan, et ta seisis päris vaikselt orkestri taga ega kommenteerinud toimuvat sõnagagi. Georg oli siis alles oma hiilgava karjääri alguses, aga jõudnud siiski laulda juba seitsmes ooperis ja neljas operetis. „Saaremaa valss” muutus kiiresti üheks eestlaste lemmiklauluks.” Helilooja ise ei jõua oma laulu tohutust edust kuigi kaua rõõmu tunda. Raimond Valgre sureb Tallinna psühhoneuroloogiahaiglas 1949. aasta viimasel päeval, paar tundi enne uue aastakümne saabumist.

Omal ajal on Valgre unistanud sellest, et tema laulud leviksid väljapoole Eestitki. Selleks võtab ta ka midagi ette. Valgre saadab oma tuntuima meloodia, ingliskeelse „I hear a little story in the music” 1939. aastal Inglise kergemuusikaajakirja Melody Makeri väljakuulutatud võistlusele, kuid seal jääb see ühel või teisel põhjusel tähelepanuta. Saatus on siiski armuline. Kuuskümmend kolm aastat hiljem kõlab laulu ingliskeelne versioon TV ja interneti vahendusel umbes 160 miljonile inimesele 126 maal. Tallinnas 25. mail 2002 peetud Eurovisiooni lõppkontserdil kuuleb peaaegu kogu maailm eestlaste armastatud laulu kontserdi teadustajate Anneli Peebo ja Marko Matvere esituses.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised