"Top Geari" stuudio. Foto Wikipedia

Teisipäev oli meie iganädalases rutiinis kõige palavikulisem ja kaootilisem päev: valmistasime ette skripti, uudised ja intervjuude küsimused stuudiosalvestuseks. Me kõik olime teisi­päeviti oma White City kontoris ja kõik kihas kiirustamisest, et valmistuda eluolulise tsemendi paigaldamiseks, mis pidi minema meeletu suurte videolahmakate vahele.
Teisipäevadel tuli meeskond varakult kohale ja ootas saate­juhtide saabumist. James jõudis tavaliselt esimesena kohale, kõmberdas sisse, mootorrattakiiver käevangus, ja nõustus tänulikult, kui talle pakuti tassikest teed. Päeva jooksul tarbis ta veel üle 200 tassi teed. Paari-kolme tassi täpsusega.

Järgmisena saabus Richard, otse Herefordshirest, olles sõitnud Londonisse väga kärmelt mootorrattaga või väga aeglaselt Land Roveriga. Seejärel astus aeglasel sammul sisse Jeremy, puistates kokkutulnud meeskonnale tervitusi, ja me seadsime end neljakesi sisse otse kontori eesosas viletsal koosolekualal, kus oli üksik kirjutuslaud arvutiga, mis pandi tööle ja seati valmis, et sellel saaks kirjutada. Kui BBC sunniviisilised tarkvarauuendused lubasid. „Arvuti taaskäivitub automaatselt 2 minuti pärast.” „Arvuti taaskäivitub kohe.” „Arvutile ei meeldi, et mingi juhm telesaatejuht torgib ikka veel klaviatuuri, hüüdes „Mispärast ta seda teeb?”.”
Kõigi „Top Gearis” töötatud aastate jooksul ei maininud ma kordagi üht suurt puudujääki meie kontoris. Kontor oli sisse seatud valepidi. Toimetajad istusid kõige taga, võimalikult kaugel koosolekualast, kus tehti kirjatööd, ning produktsiooni juhatus istus keskel. Iga kord, kui meil oli mõni toimetusalane küsimus – „Kui palju see auto maksab?”, „Mitu BMW 5. seeria autot eelmisel aastal müüdi?”, „Millal Toyota Picnicu tootmine lõpetati?” –, pidi keegi selle küsimuse toimetama kontori teise otsa või hüüdma selle valjusti üle ruumi. Ja hüüti sageli, ning tänu sellele oli kontoris mõnus sumisev uudistetoimetuse õhkkond, aga ühtaegu oli see meeletult ärritav kõigile, kes püüdsid hüüete lennutrajektoori all telefonikõnet teha. See ilmselt oli meile tüüpiline. Ainult „Top Gear” suudaks luua kontoris sellise asendiplaani, mis oleks täiesti tagurpidi, ning rügaks siis jäärapäiselt samas paigutuses aastate kaupa edasi.

Pikki aastaid oli ka meie kirjutuslaud valepidi: see oli idiootsel kombel sätitud ruumi suhtes põiki, mistõttu istumiseks tuli end pigistada laua ja seina vahelt läbi, komistades kõigi maas lebavate juhtmete otsa ja riskides ohtliku püünisega, mille käigus võis seinast välja tõmmata voolujuhtme ja terve fail oleks kaotsi läinud. Viimaks, ühel esmaspäeval 19. seeria käigus haarasin ma initsiatiivi ja pöörasin laua ümber, nii et see jäi pikema küljega vastu seina. Järgmisel päeval, kui James kohale jõudis, vaatas ta kahtlustava pilguga ringi.
„Miski on siin muutunud,” lausus ta ettevaatlikult.
„Jaa,” kostsin mina, „ma pöörasin laua teistpidi.”
„Ah nii,” vastas James. Tema hääles oli skepsist. Enne, kui ma oma loogikat jõudnuks selgitada, ilmus kohale Hammond.
„Mis siin toimub?” küsis ta sedasorti häälega, nagu on läheneva katastroofi aimdusega inimestel.
„Porter on laua teistpidi pööranud,” selgitas May.
„Ah nii,” kostis Hammond. „On see ikka tark tegu?” Paar minutit hiljem tormas sisse Clarkson ning seisatas ärevalt, kui nägi laua vastuolulist uut paigutust.
„Keegi on lauda liigutanud,” täheldas ta ilma pikema jututa.
„Jah, ma pöörasin selle teistpidi.”
„Seda ma näen,” jätkas tema. „Oled sa ikka kindel, et nii on hea?”
Me kartsime muutusi. Sellepärast oligi tavaliselt teisipäeva rutiin alati samasugune. Eelnevatel päevadel olin mina visandanud stuudioskripti, kasutades üldsõnalisi sissejuhatusi igale videolõigule, millele ma omalt poolt lisasin killukesi, mis minu arvates pidid minema n-ö vuugitäiteks; kirjutasin „menüü” show alguseks, read Stigi „mõned väidavad, et ...” kohta, laused külalise sisse juhatamiseks ja muud sellist.

„Menüü” tekitas suuri vaidlusi. Andy Wilman arvas, et seda tuleks käsitleda samamoodi, nagu me peaksime juurviljapoodi: kõige värskemad ja läikivamad tooted tuleb uhkelt esiukse juurde riiulile sättida, et külalisi sisse meelitada. Mina ja Jeremy arvasime, et me peaksime lihtsalt jampsima ja tegema „menüü” erakordselt napakaks. Alati mõistagi ei läinud nii. Esimestes seeriates oli „menüü” üpriski arukas, aga mõne aasta pärast hakkasime aduma, et kui inimesed kuulevad meie tunnusmuusikat ja näevad algustiitreid, siis nad teavad, mis on tulemas, ning nad kas jäävad huviga vaatama või vahetavad vastikustundest kanalit, ja nii ühel kui ka teisel puhul ei olnud tegelikult oluline, kas esimesed menüüelemendid väitsid, et „täna õhtul näitame uut superautot, mis kihutab rajal täiskiirusega” või „täna õhtul sihib James May saarma suunas”. Minule meeldisid totakad variandid, nii et minu kirjutatud visandmenüüd olid tavaliselt üpris jaburad.

Kui saatejuhid teisipäeva hommikul kogunesid, hakkasid nad kuvaril skripti kondikava läbi vaatama, mina seisin eemal, kannikad krampis ja muie näol, lootes, et kõik mu esimesed visandatud punktid tabavad naelapea pihta. Kui kirjapandu kutsus esile naeruturtsatuse, olime õigel teel. Valjuhäälne naer tähendas, et loetu pidi igatahes näitamisele minema. Kui Jeremy pööras ringi, vaatas minu poole ja tõi kuuldavale sõna „hmm”, siis tuli enamjaolt uuesti tahvli juurde minna. Kui teiste jaoks kirjutate, võite oma seisukohta kaitsta ja püüda teha nii, et nad teie sünnitisi ei uputaks, aga lõppude lõpuks on ikkagi just nemad need vaesed kaabakad, kes peavad minema teleekraanile ja teie kirjutatu välja ütlema.

Ühesõnaga veetsime pisut aega kirjutades ja ümber kirjutades, katsetades mõtteid videolõikude kokkuvõtteks, arutades, kuhu me välja tahame jõuda ja mida me tahame arutada. Jeremyle meeldis teksti kallal töötada; ta viimistles sõnu hoolikalt ja poleeris need peenelt läikivateks. Sellepärast tema tavaliselt arvuti taga töötaski. James nõjatus tahapoole ja tuli autoriteetsel toonil lagedale ülepaisutatud ideedega, kelmikate uitmõtetega ja totakate mõttearendustega, et vestlus uue suuna võtaks. Richard oli üherearepliikide äss, inimene, kes tuli äkitselt lagedale väga ägeda naljaga või vaimuka tähelepanekuga, mis pidi kogu vaheteksti kokku tõmbama. Tiimitöö toimis hästi.

Pärast mõningast nokitsemist ja silumist ning muretsemist, et kajastame valesid teemasid, misjärel kustutasime terve teksti­ploki ja alustasime otsast peale, oli meil olemas uus, täiendatud stuudioskript ning me saime keskenduda paberitest „õlilaigule”, mis kattis põrandat pressiteadete, fotode ja uudiste väljalõigetena ning kust me oma saate uudisteks teemad välja noppisime.
See oli päeva oluline osa. Ühtaegu oli see olemuselt kaos. Saate­juhid valisid jalgade eest isuäratavamad palad välja ja hakkasid neist lõike ette lugema või nalju välja käima: Jeremy mulises kärarikkalt mingil ajalehest leitud teemal, Richard läks ärevile uue muskelauto üle, James kihistas naerda mingi halvasti sõnastatud väite üle Fiati liuguste kohta, ja igaüks rääkis kõigist üle. Kuna mina olin ainus, kellel oli sülearvuti, püüdsin mõndagi kirja panna. Kord, mitme seeria jagu tagasi, arvasime, et meid võiks kirjutamisel aidata veel keegi, ning ma tõin meie juurde oma sõbra, kes on väga nutikas ja väga naljakas kirjamees aastatepikkuse kogemusega, ja muu seas on ta regulaarselt teinud tööotsi raadiole vaimukusi kirjutades. Hommikupooliku edenedes, kui ruumis käis uudiste läbivaatamine, tuli ta minu juurde hämmeldunud ilmega. „Kuidas saab sellest üldse midagi kirjutada?” küsis ta. „See on täielik kaos.”

Nii oligi, aga sellest kaosest läksin ma oma sülearvutiga eemale ning kirjutasin põhipunktid ja head nopped üles, et me saaksime neid tekstilehel töödelda ning rühkida aegamisi uudislugude komplekti poole, kusjuures igas loos oli punktide haaval välja toodud asjakohane info, nagu näiteks võimsus ja hind nendes aspektides, mida soovisime rõhutada; ühtaegu olid seal ühe­rearepliigid, mis võisid pärineda karjumisest ruumis, nääklemisest ja itsitamisest. Ma olen kindel, et teistel telesaadetel olid sedasorti tööd paremini korraldatud, aga kuigi see võis näida kaootiline, oli meie süsteem meie endi jaoks toimiv ja põhines suurel määral sellel, et neli meest olid ühes ruumis ja püüdsid üksteist häälekalt naerma ajada. Pealegi ei tulnudki kunagi õiget hetke, et kirjutamisprotsess täiesti ümber kujundada. Meid ajas piisavalt hajevile juba ainuüksi laua teistpidi pööramine. Pealtnäha valitses segadus, ent kui me asjad paberile kirja saime, pühendusime detailidele suure tähelepanuga. Kui tahta „Top Geari” jaoks kirjutamist kokku võtta, seisnes see peamiselt vaidlemises, kas sõna „vaarikad” on naljakam kui „müts”. Seda sorti peen probleem võttis meilt teisipäeviti absurdselt kaua aega ja lõpuks lahendas selle keegi, kes soovitas, et tegelikult on kõige etem sõna hoopis „vestibüül”.

Tavaliselt oli meil pärastlõuna keskpaiku olemas kaks skripti. Stuudioskript, kus kaamera jaoks olid vahetekstid täies mahus ning kus vestluselemendid olid lahti kirjutatud. Ja uudiste skript, mis koosnes teemapunktidest ning oli mõnevõrra vabam. See­järel kutsusime kogu meeskonna viletsale koosolekualale, istuti teeplekkidega toolidele ja kuulati, kuidas saatejuhid skripte läbi loevad. Kui nad naljade üle naersid ning muudes kohtades ei näinud tüdimuseni igavlevat, võisime klammerduda ebamäärase lootuse külge, et tekst töötab.

Kui ei töötanud, alustasime vaevarikast ümberkirjutamist. Kui töötas, siis hiilis Jeremy kontori teise otsa, kus keset vanade paberite kuhjasid võis suure tõenäosusega teetanusse nakatuda, ja Andy Wilman hakkas külalisele esitatavaid küsimusi oma arvutis kirja panema. Jeremy hakkas sisse suruma omaenese ideid, enamasti teemapunktide ja abstraktsete mõtetena, mitte täis­lausetena, Richard ja James aga lõbustasid endid samal ajal veebist vanade mootorrataste müügikuulutuste otsimisega ning väsimatu skriptiülevaataja Liz tegi meie viletsatest Wordi dokumentidest korrektses formaadis stuudioskripti.

Veel üks kiire pilguheit sõnadele kuvaril, misjärel trükiti tekst välja, et saatejuhid saaksid selle koju kaasa võtta. Aiman, et Richard ja James suutsid pärast pikka kirjutamist tulvil päeva end töömõtetest paremini välja lülitada, kadudes May garaaži mõnd karburaatorit lammutama või tegema midagi muud selletaolist; Jeremy aga ilmselt läks koju saate pärast muretsema, sõnu üha uuesti üle lugema, ja arvatavasti lebas ta terve öö ärkvel, et mõnd kangekaelset repliiki siluda, mille puhul ta oli kindel, et see võiks olla täpsem, või siis ragistas ta pead kahe eraldiseisva lennuka väljendi kallal, mille ühenduskoht pidi tema veendumuse järgi olema sujuvam.
„Top Geari” kirjutamise protsess näis olevat ja oligi üpris kärarikas, totakas ja sülgepritsiv, aga ühtaegu nõudis see palju tööd, palju toimetamist ja palju ülevaatamist, kuni skript poleeriti säravaks. Sellepärast oli teisipäev meie pikaajalises rutiinis kõige tähtsam päev.

Richard Porter „Hullumeelsed ja geniaalsed aastad „Top Geari“ telgitagustes“, kirjastus varrak 2016