Raevuhoos jääb see küll tavaliselt märkamatuks, aga viha on tegelikult kaitse selliste sügavamate tunnete eest nagu hirm, solvumine, pettumus või mõni muu valu. Kui need tunded on liiga laastavad, plahvatame automaatselt, et mitte valu tunda. Me mobiliseerime end arvatava ohu vastu rünnakuga, teades instinktiivselt, et parim kaitse on rünnak. Vahel on rünnak õigustatud, kuid üksnes siis, kui ka oht on tõeline. Lapsed on sageli vihased sellepärast, et nad tunnevad end nii kaitsetuna – reelina pole tegelikult tõelist ohtu. Enamasti tahavad lapsed vihasena rünnata väikevenda (kes lõhkus nende kalli mänguasja ära), vanemaid (kes neid „ebaõiglaselt“ karistasid), õpetajat (kes pani nad piinlikku olukorda) või kiusajat mänguplatsil (kes neid hirmutas).

Teie saate last tema vihas aidata, pidades meeles, et vihane laps näitab teile, et ta tunneb sisimas valu ja hirmu ning tal puudub side. Teie ülesanne on tunnistada nii viha kui selle all peituvaid emotsioone. Kui lapsel avaneb võimalus tunda neid tundeid, mida ta on vältinud, siis ei vaja ta enam viha enda kaitsena ning see lahtub.

Kui lapsed elavad kodus, kus viha käsitletakse tervel moel, õpivad nad reeglina viha konstruktiivselt juhtima. See tähendab:

➢ Agressiivsete impulsside kontrollimine. Kui me aktsepteerime lapse viha ja jääme rahulikuks, kujunevad lapse ajus välja õiged närvirajad ja ta omandab niisugused emotsionaalsed oskused, et ta suudab maha rahuneda, tegemata endale, teistele ja asjadele viga. Selleks ajaks, kui lapsed jõuavad lasteaiaikka, peaks nad taluma adrenaliini ja teiste „võitluskemikaalide“ sööstu organismis, ilma et nad selle peale endast välja läheks või kedagi klohmida hakkaks.

➢ Teiste, palju ähvardavamate tunnete tunnistamine viha all. Kui laps on võimeline läbi elama kurbust katki läinud kalli asja pärast; solvumist sellepärast, et ema oli ebaõiglane; häbi sellepärast, et ta ei osanud tunnis õiget vastust öelda, või hirmu sellepärast, et klassikaaslane teda ähvardas, siis on ta võimeline edasi minema. Ta ei vaja enam viha, et ennast nende tunnete eest kaitsta, ning seega saab see lahtuda.

➢ Konstruktiivne probleemide lahendamine. Eesmärk on see, et laps kasutaks viha tõukena muuta asju, kui vaja, nii et see situatsioon ei korduks. See võib tähendada seda, et tuleb oma kallid asjad väikevenna käeulatusest kaugemale tõsta või paluda vanematelt abi, et kiusliku lasteaiakaaslasega toime tulla. Ühtlasi võib see tähendada, et ta tunnistab oma osa probleemis, nii et ta otsustab edaspidi paremini vanemate reegleid järgida või ennast tundideks ette valmistada.

Loomulikult läheb selliste oskuste omandamiseks vaja seda, et vanemad juhendaksid last aastate kaupa. Kuid selleks ajaks, kui laps saab kuueaastaseks, peaks tema aju olema arenenud nii kaugele, et mõtlemiskeskused suudavad alamatest ajukeskmetest saadetavad häiresignaalid summutada. Lapsed, kes ei suuda väga ärritunud seisundis oma agressiivseid impulsse kontrollida, saadavad välja signaali, et nad vajavad välja elamata emotsioonide ja pingete töötlemisel abi. Kui vanemad aitavad lastel tunda end küllalt turvaliselt, et väljendada viha ja uurida selle all peituvaid tundeid, saavad nad vihast üha paremini üle ja nad oskavad edaspidi konstruktiivselt probleeme lahendada.

Laura Markham “Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed”, Ajakirjade Kirjastus 2015

AUTORIST

Dr. Laura Markham kirjutab veebilehe AhaParenting.com peatoimetajana lapsevanematele teemadel, mis hõlmavad perioodi lapse sünnist kuni teismeeani. 

Laura Markhamil on Columbia ülikooli filosoofiadoktori kraad kliinilise psühholoogia alal ja ta on nõustanud paljusid peresid. Kahe lapse emana (ja üheksa lapse tädina) seisab ta nii laste kui nende vanemate huvide eest. Dr. Markham on kirjutanud veebilehtedele, mis jagavad lapsevanematele näpunäiteid, sadu artikleid laste kasvatamisest ning on ekspert Mothering.com ja Pregnancy.org veebilehtede juures.