Kuidas Valdo Pant tegi legendaarset saatesarja „Täna 25 aastat tagasi“

 (13)

Kuidas Valdo Pant tegi legendaarset saatesarja „Täna 25 aastat tagasi“
Anton Mutt/ERR

Legendaarse telemehe Valdo Pandi kõige kuulsam saatesari on kindlasti „Täna 25 aastat tagasi“, mida ta tegi aastatel 1966-1970 ja mille 313 saatest pole säilinud mitte ühtegi. Pandi kolleeg Ene Hion kirjutas raamatus „Valdo Pant – aastaid hiljem“, et Panti tõi selles ajaloosarjas päevade kaupa ekraanile Teise maailmasõja ja selle, mis juhtus tänasel päeval samal tunnil ilmasõja rinnetel, sõdivate armeede peakorterites, luureresidentsides, millega tegelesid Hitler ja Stalin, kus viibisid Roosevelt ja Churchill, kuidas langes sõdur kaevikus, kuhu kukkusid pommid. Raamat ilmus nüüd uuesti Maalehe sarjas „Eestile elatud elud“.

Kokku oli Pandi „T25at” sarjas 313 saadet. Mõnel perioodil olid saated eetris igapäevaselt – vastavalt oluliste sündmuste sagedusele. Kogu sari kestis 4 aastat, 3 kuud ja 2 päeva (1966−1970). 5000 lehekülge teksti, 9000 originaalfotot, 52 filmi. Vaatajate koguhulk oli ca 120 miljonit inimest ehk niisama palju, kui on elanikke Prantsusmaal, Ungaris, Taanis, Soomes, Rootsis, Poolas ja Hollandis kokku. Kui kaks selle sarja saadet edastati ka Moskva kesktelevisiooni kaudu, oli vaatajaid üle 200 miljoni.

Saategrupp korraldas kaamera ja mikrofoniga ekspeditsioone Teise maailmasõja lahingupaikadesse. N Liidu territooriumil toimusid ekspeditsioonid ETV kulu ja kirjadega, välisriikidesse pääsemiseks oli vaja viisasid ja valuutat. Moskva kesktelevisiooni välissuhete osakond oli Pandi saatesarjast teadlik ja saatebrigaadile anti erandkorras võimalus oma plaan ellu viia. Brest-Stalingrad-Brest-Berliin-Praha-Moskva lähised, Leningrad-Kiiev-Sevastopol-Kaukaasia rannik ja mäed; tagasiteel Orjol-Kursk-Belgorod, taas Sevastopol-Kertš-Dnepr-Moldova-Bulgaaria-Ungari-Soome-Poola-Kaliningrad-Berliin-Karlshorst-Praha-Sliwice Plzenist lõunas, kus 12. mail 1945 toimus viimane regulaarvägede lahing Euroopas.

Loe veel

Seotud lood:

Rännakutel lahingupaikadesse kohtus „Täna …” meeskond kolleegidega paljudes N Liidu piirkondades ja välismaal. Iga kohtumine algas kui uus seiklus. Pant võlus ära kõik seltskonnad. Tema isik oli vastupandamatu, vahel ei suutnud ta ka ise endale vastu panna – teda ja tema meeskonda võeti igal pool nagu lugupeetud sugulasi ja kalleid sõpru. Kaeti lauad, joodeti ja toideti. Sakslased viisid ekspeditsiooni liikmed ja nende varustuse, sealhulgas vahuveinid, oma autodega riigipiirile ning andsid külalised Tšehhi kolleegidele üle auavalduste saatel. Ungarlased pakkusid rahvusroogi, Poolas vennastuti. Moldovas olevat konjakipudeleid tassitud kui puuhalge. Pant kommenteeris: Viietärnist sai nii palju joodud, et ka välja tuleb konjak, ainult et kolmetärniline.
Saadete toimetaja Aare Tiisväli – heatahtlik kui kaisukaru, uudishimulik kui noor rebane – hankis materjale, korraldas kohtumisi, suhtles esinejate ja külalistega, hoidis juhtkonna kätt, kui mõni Pandi idee ületas reaalsuse piirid või kui Pant ise valgus üle piiride. Aare oli töökuselt Pandiga samaväärne mees, kuigi ta pole oma rolli kuidagi esile tõstnud.

Algusest peale tuli tagada, et Pandi saadetes kasutatavad materjalid oleksid Glavliti tsensorite silmis usaldusväärsed. Aarel läks korda hankida Aleksandr Nekritši kõmuline raamat „22. juuni 1941”. Nekritši uurimus ilmus N Liidu Teaduste Akadeemia kirjastuses Nauka vahetult enne Pandi saatesarja algust. Raamat tõi välja N Liidus salajasteks peetud dokumendid Hitleri ja Stalini sobingutest, sõja algupäevade segadusest, Punaarmee kaotustest jpm. Selle raamatu tiraaž oli väike, aga sellest hoolimata põhjustas Nekritš ägeda poliitilise diskussiooni.

Mõne kuu pärast keelati tema raamat hoopis ära ja ilmunud eksemplarid korjati kauplustest tagasi. Autor oli peksupoisiks kõikvõimalikel pleenumitel ja konverentsidel, tema peale lasti karjudes välja ideoloogilist auru. Nekritšil õnnestus emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse. Iseendalegi üllatuseks avastas Aare Nekritši keelatud teose Tallinnast. Astus Narva maanteel raamatukauplusesse „Areng”, vaatas riiulite vahel ringi ja nägi äkki raamatut, mille hankimine oli tundunud võimatu. „Juhtus tavaline ime,” kommenteeris Tiisväli ise. Selleks ajaks olid juba ilmunud Saksa kindralite Guderiani ja Halderi ning marssal Žukovi memuaarid. Kuid alles 13 aastat pärast Pandi lahkumist tuli välja Läänes tohutu lugejamenu osaliseks saanud Viktor Suvorovi (V. Rezun) raamat „Jäälõhkuja”, milles Suvorov paljastas Nõukogude ametlike ajaloolaste seisukohti Teise maailmasõja, eriti sõja alguse kohta.

„Jäälõhkuja” ilmus esmalt saksa keeles (1989), siis vene keeles (1991), eesti keeles 2000. aastal. Nüüdseks on seda teost välja antud rohkem kui 20 riigis. Ajal, kui Pant töötas oma hiigelsarja kallal, oli Viktor Rezun veel Nõukogude luureteenistuse resident Šveitsis. Harrastajast ajaloolaseks hakkas ta pärast ärakargamist Läände. Ta olevat tagaselja N Liidus surma mõistetud, kuid see oli siiski vaid PR-trikk raamatu parema müügi nimel. Osa Suvorovi kõmulistest paljastustest on pannud uue põlvkonna autorid kahtluse alla. Vene, Saksa ja eriti Briti ajaloolaste uurimused on toonud viimastel aastatel selle suure sõja kohta päevavalgele uusi, seni tundmata fakte. Mõlema sõdiva poole poliitikate kohta on tehtud senini võimatuks peetud järeldusi. Teadlaste jaoks on Teine maailmasõda jätkuvalt akuutne teema, mis aga ei tähenda, et tavalise inimese igapäevaelule oleks sõjaajalool mingit mõju.

Pandi saadete indulgentsiks jäi Nekritši raamat – selle teose oli lasknud Moskva Glavlit läbi, mis tähendas, et seal ilmunud faktid olid „kasutamiskõlblikud”. Kohalik tsensor, kes istus raadiomajas – algul oli raadio- ja televisioonisaadetel üks tsensor ja Aare Tiisväli pidi iga leheküljega kahe maja vahet jooksma – vangutas imestunult pead. Nähes Moskva riiklikus kirjastuses ilmunud teaduslikku väljaannet, oli Glavliti tsensor sunnitud „adekvaatsete faktidega” Pandi tekstidele templi peale lööma. Vahel tuli ette, et Pandi käsikiri polnud saate alguseks valmis. Aare läks tsensori juurde eelmise päeva saatega ja selgitas, et Pant ei jõudnud eelmises saates oma teksti ära rääkida ja see läheb eetrisse alles nüüd. Eelmisel tekstil oli viisa olemas. Säherdused administratiivsed kavalused sobisid osapooltele nagu oma nahk. Viisa anti. Nüüd on võimalik nendest salasepitsustest rääkida ja välja tulevad Pandi saate toimetamise huvitavad asjaolud.

Ajaloolise tõe imelisi allikaid tuhnis Aare Tiisväli päevavalgele igast võimalikust ja võimatust kohast. Ta sai kätte kohalikes väikestes või Lääne kirjastustes ilmunud mälestusi ja teatmeteoseid, isiklikku kirjavahetust, teaduslikke töid, sõjale pühendatud ilukirjandust, originaalseid sõjafotosid, filme jms. Televisioonil ja raadiol oli väike, kuid ülihästi toimiv raamatukogu. Raamatukoguhoidja Heino Jagomägi muretses kirjandust toimetuste tellimuste järgi. Aare Tiisväli esitas väljauuritud teoste nimekirjad ja raamatukogu otsis soovitud raamatud kasvõi maa alt välja. Pant pidas Aare abivalmidust ja absoluutset ustavust „T25at-le” täiesti loomulikuks. Aare ei oodanudki erilist tunnustust, hinnates kõrgelt koostööd Valdoga ja tema oskust kogutud põnevat materjali efektselt ära kasutada. Valdo lähenemine algallikatele oli originaalne ja lähtus alati inimesest, huvist inimese saatuse vastu.

Oma televisioonisaadetest rääkides ütles Pant ikka ja alati „meie saade” – meie tegime, meie leidsime, meil õnnestus jne. „T25at” filmimaterjali alaline ülesvõtja oli operaator Hasso Vahi. Ta tegi kaasa ekspeditsioonid ja kauglähetused. Kaameraga Hasso oli „Täna …” vapiloom. Ta oli brigaadis kõige pikem ja rahulikum, vaatas võtteplatsile ülevalt alla, luges reporteri ja režissööri soove silmist, rääkis vähe, ei naeratanud peaaegu kunagi, aga asus alati parimas võttepunktis. Pilt oli garanteeritud. „T25at” režissöör Mai Uus oli õieti ainus inimene, kelle sõna Pant tahes-tahtmata kuulama ja kelle arvamusega arvestama pidi.

Mai suutis Panti mitte ainult lavastada, vaid ka joone peal hoida. Pant iseloomustas Maid kui ülimalt sõnaosavat inimest. Pant: Mail tulid sõnad nagu pauk pilvest. Vahel arvasin, et nüüd on Mai kindlasti vihane. Aga tegelikult ta oli nagu teflonpann. Temaga ei läinud miski kõrbema.

Kui Mail poleks olnud raudsed närvid, poleks sündinud „T25at” niisugusena, nagu see oli. Aga nii nagu Aare, ei pea ka Mai üldse vajalikuks Pandi ja oma koostööd temaga pikalt kommenteerida. Mai on konkreetne: „Pant oli geniaalselt andekas ja absoluutselt distsiplineerimatu. Aga ta kirjutas ükskõik kus ja mistahes ümbruses. Istus kohvikulaua taga, ümberringi kees elu, inimesed tulid ja läksid, vestlesid, peksid keelt, sõid lõunat või pidasid sünnipäeva. Pant kirjutas suitsupilve mähkunult, pead tõstmata, konjakiklaas ees, nagu ta oleks üksi tühjas ruumis. Ta hakkas teksti kirjutama alles siis, kui püstolitoru oli tal kuklas.”

Edasilükkamise kunsti valdavad paljud ajakirjanikud. See kuulub ajakirjaniku kutseoskuste juurde – lipsu valimine, saabaste viksimine, särkide-pluuside vahetamine, ajalehtede lehitsemine või ristsõnade lahendamine – kõik on tähtsam kui aju töölepanek.

Usun, et nii on see ka praegu. Lükka töö viimase hetkeni edasi! Nooruke režissöör Mai oli kleenuke, habras ja napisõnaline, kuid ta oli väga täpne ja võis vajadusel olla ka terav. Samasugune on ta ka praegu − heatahtlik, aga resoluutne. Kui ta ütleb, et ei taha rääkida, siis ei räägigi, tee või tina. Õnneks on Mai Uus midagi Pandi hiigelsaate kohta ikka öelnud ka: „Kõigele heale, mis Pandi kohta öeldakse, võin kohe alla kirjutada, sest see on õige. Kui Pant midagi raadios, TVs või seltskonnas rääkis, oli see tark, lummav ja vaimukas, ta kõneles nagu „noor jumal”. Seda teavad need, kes on teda kuulnud-näinud. Need, kes on temaga koos tõsiselt tööd teinud, teavad, et ta oli samas distsiplineerimatu nagu „vana kurat” ise. Kohati oli seda võimatu välja kannatada. „Täna 25 aastat tagasi” viimaste saadete ajal oli meil pidev „sõjaseisukord” – töötasime lõpmatus stressis. Iga päev oli otsesaade. Pikkadele pausideta päevadele lisandusid Pandi „tervisehäired”, mille puhul ta teinekord ei saanud suudki lahti. Mu raudsed närvid viskasid üle ja ma ütlesin Pandile kõik, mis ma arvasin temast ja sellest töötegemisest ja et nüüd aitab ning astusin uhkelt minema. Kui uks selja taga sulgus, tundsin, et tegin valesti. Järgmisel päeval tahtsin vabandada. Toimetusse jõudes nägin Panti, kes seisis sokkides lauale tõstetud toolil ja kirjutas. Enne kui suu lahti sain, ulatas ta mulle kimbu sinililli, öeldes: Armuline proua, ma palun vabandust eilse pärast. Oleme ühes paadis ja ilma teieta me kaldale ei jõua. Andke andeks! Mitte mina, vaid tema palus vabandust. Pant oli härrasmees ja ma ei tea juhust, kus ta poleks käitunud härrasmehena. Olgu siis tahkes või vedelas olekus.”

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised