Kuidas valetajat ära tunda ehk milliseid vigu valetajad teevad

Valed tulevad ilmsiks mitmel põhjusel. Pettuse ohver võib kogemata tõendite jälile saada. Keegi teine võib valetaja reeta. Kade kolleeg, mahajäetud abikaasa, kinnimakstud informaator – kõik nad on peamised allikad pettuse tuvastamisel. Paul Ekman kirjutab raamatus „Valede jahil“, kuidas ära tunda, millal inimene valetab.

Meid huvitavad eelkõige valetamisakti käigus tehtavad vead – vead, mida valetaja iseenda kiuste teeb, ning valed, mis tulevad ilmsiks valetaja käitumise tagajärjel.
Pettusevihjed või lekked võivad ilmneda näoilme muutusena, kehaliigutusena, ootamatu häälevarjundina, neelatusena, väga sügava või kiire hingamisena, pika pausina sõnade vahel, keelevääratusena, mikroilmena, juhusliku žestina. Küsimus on selles, miks ei suuda valetajad neid reetlikke käitumisdetaile vältida. Tõsi, mõnikord nad suudavad. Mõne vale esitus on meisterlik, mitte miski valetaja sõnades või käitumises ei vihja valele. Miks see siis alati nii ei ole? Sellel on kaks põhjust, millest üks puudutab mõtlemist ja teine tundeid.

Nõrk lugu

Valetajad ei aima alati ette, millal neil tekib vajadus valetada. Alati pole neil aega oma lugu ette valmistada, see selgeks õppida ja meelde jätta. Updike’i romaanis „Tule mulle naiseks” ei osanud Ruth oodata, et ta abikaasa Jerry pealt kuuleb, kuidas ta telefonis armukesega räägib. Kohapeal välja mõeldud lugu sellest, et helistati pühapäevakoolist nende laste asjus, annab ta välja, sest ei sobi kokku sellega, mida mees kuulis.
Isegi juhul, kui eelnevalt on olnud küllaldaselt aega ja vale stsenaarium on hoolikalt läbi mõeldud, ei pruugi valetaja olla piisavalt nutikas, et kõiki võimalikke küsimusi ette aimata ja oma vastused ette valmistada. Tegelikult ei piisa alati ka nutikusest, sest asjaolude ettenägematu muutumine võib muidu toimiva loo reeta. Watergate’i skandaali uurimise ajal kirjeldas föderaalkohtunik John J. Sirica just sellist probleemi, selgitades oma reageerimist president Nixoni erinõuniku Fred Buzhardti tunnistusele: „Põhiline probleem, millega Fred Buzhardt lindistuste puudumist selgitada püüdes kokku puutus, oli räägitud loo varieerumine. Kohtuistungi esimesel päeval ütles Buzhardt, et 15. aprillil toimunud presidendi ja Deani kohtumist polnud salvestatud, sest taimer … oli rikkis. Kuid peagi muutis ta oma esialgset ütlust. [Buzhardt oli vahepeal teada saanud, et esile võisid kerkida muud tõendid, mis oleksid näidanud, et taimerid tegelikult töötasid.] Nüüd väitis ta, et 15. aprilli kohtumist Deaniga … ei salvestatud, sest mõlemad lindikettad olevat paljude koosolekutega päeva jooksul täis saanud.”
Isegi juhul, kui asjaolud ei sunni valetajat lugu muutma, on mõnel neist raskusi varem räägitu meelespidamisega, mistõttu nad ei suuda uutele küsimustele kiiresti vasturääkivusteta vastata.
Kõik need probleemid, mis on seotud valetamisvajaduse etteaimamise, muutuvate oludega kohanemise ja varasema loo meelespidamisega, põhjustavad kergesti äratuntavaid pettuse märke. Inimese räägitud jutt on kohati iseendaga vastuolus või ei lähe kokku teiste ümberlükkamatute faktidega, mis on antud hetkel teada või ilmnevad hiljem. Sellised ilmsed pettuse märgid aga pole alati nii kindlad ja ühemõttelised, kui tundub. Liiga ladus lugu võib viidata põhjaliku väljaõppe läbinud petturile. Mis veelgi hullem – olles sellest teadlikud, teevad mõned petturid meelega pisivigu, et mitte liiga lihvitud välja paista. Uuriv ajakirjanik James Phelan on kirjeldanud selle võtte suurepärast näidet oma loos, mis puudutab Howard Hughes’i eluloovõltsingut.
Keegi polnud Hughes’i juba aastaid näinud, see fakt aga üksnes suurendas avalikkuse huvi miljardäri vastu, kes tegi muuhulgas ka filme ning kellele kuulus üks lennukompanii ja Las Vegase suurim kasiino. Hughes oli olnud niivõrd kaua silmapiirilt kadunud, et kaheldi, kas ta üldse elus on. Tundus uskumatu, et niivõrd eraklik inimene oleks andnud kellelegi loa oma elulugu kirjutada. Kuid just seda väitis Clifford Irving. Kirjastus McGraw-Hill maksis Irvingule selle avaldamisõiguse eest 750 000 dollarit, ajakiri Life lisas omalt poolt 250 000, et avaldada sellest kolm katkendit; ning lõpuks osutus see võltsinguks! Clifford Irving oli … suur pettur, üks parimaid. Ma toon näite. Kui me teda ristküsitlesime, püüdes tema loos nõrka kohta leida, ei teinud ta kordagi seda viga, et oleks iga kord kõike samamoodi rääkinud. Alati esines pisikesi erinevusi, ning kui me ta tähelepanu nendele juhtisime, võttis ta need muretult omaks.
Harilik keskmine pettur õpiks oma loo perfektselt pähe, et seda ikka ja jälle veatult ette kanda. Aus inimene aga teeb tavaliselt väikesi vigu, eriti juhul, kui tegemist on pika ja keerulise looga, nagu Cliffi puhul oli. Cliff oli küllalt tark, et seda teada, ning kehastas täiuslikult ausat meest. Kui me tabasime teda ütlemas midagi, mis näis olevat talle kahjulik, võis ta vabalt öelda: „Heh, see teeb vist asjad minu jaoks hullemaks, eks? Aga mis ma teha saan, just nii see kõik oli.” Ta jättis mulje, et on täiesti siiras, isegi enda kahjuks – tegelikult aga valetas nii, et suu suitses.”
Sellise kavaluse vastu kaitset ei ole, kõige osavamad petturid on edukad. Enamik valetajaid aga nii taibukad ei ole. Ettevalmistuse puudumine või suutmatus väljamõeldud lugu meeles pidada võib tekitada pettuse märke loo rääkimise viisis isegi juhul, kui loo sisus ebakõlasid ei esine. Vajadus mõelda iga sõna üle enne selle väljaütlemist, kaaludes erinevaid võimalusi, otsides õiget sõna või mõtet, võib ilmneda kõne ajal tekkivate pauside näol või (rohkem peidetud kujul) alumise silmalau või kulmu pingule tõmbumises ja teatud muutustes, mis tekivad liigutustes (neid kirjeldatakse täpsemalt neljandas ja viiendas peatükis). Loomulikult pole iga sõna hoolikas kaalumine enne selle väljaütlemist alati pettuse märk, kuid mõnes olukorras küll. Kui Jerry küsib Ruthilt, kellega too telefonis rääkis, on iga märk sellest, et naine hoolikalt oma sõnu valib, selge viide valetamisele.

Valetamine tunnete kohta

Suutmatus ette mõelda, põhjalikult planeerida ja petulugu läbi harjutada on vaid üks põhjus, miks valetamisel tehakse pettuse märke ilmutavaid vigu. Vigu põhjustavad ka raskused varjamisel või võltsemotsioonide esitamisel. Kõik valed ei ole emotsioonidega seotud, kuid need, mis on, tekitavad valetajale erilisi probleeme.
Sõnad võivad hetkel tuntava emotsiooni varjamise katse välja anda, aga tavaliselt seda ei juhtu, kui keelevääratused kõrvale jätta. Kui pole just tegemist pihtimissooviga, ei pea valetaja varjatavaid tundeid sõnadesse ümber panema. Näoilme, kiire hingamise või muutunud hääletooni varjamise osas sellist valikuvõimalust ei ole.
Kui emotsioonid on tugevad, leiavad muutused aset automaatselt, ilma tahtliku sekkumiseta. Need muutused tekivad sekundi murdosa jooksul. Stseenis romaanist „Tule mulle naiseks”, kus Jerry süüdistab Ruthi valetamises, on naisel kerge hoiduda ütlemast: „Jah, see kõik on tõsi!” Kuid teda haarab kabuhirm võimaluse ees, et tema armulugu ilmsiks tuleb, ja see põhjustab kuuldavaid ning nähtavaid märke. Ta ei otsusta teadlikult paanikat tunda, samuti ei saa ta otsustada selle tundmist lõpetada. See ei allu tema kontrollile. Minu arvates on see omadus iga emotsiooniseisundi olemuslikuks aluseks.
Inimesed ei langeta aktiivset valikut emotsiooni tundmise osas. Selle asemel võtavad nad emotsiooni pigem kui paratamatust ning negatiivsed emotsioonid (nagu näiteks hirm või viha) võivad neid tabada neist sõltumatult. Lisaks sellele, et inimestel puudub võimalus valida emotsioonide tundmise aega, pole neil tihti ka erilist võimalust valida, kas emotsiooni väljenduslikke märke teistele näidata või mitte. Ruth ei saa lihtsalt otsustada oma paanika märke varjata. Pole olemas mingit lõdvestusnuppu, mille vajutamine tema emotsionaalsed reaktsioonid katkestaks. Väga tugeva emotsiooni korral võib isegi juhtuda, et inimene kaotab kontrolli oma tegevuse üle. Tugeva emotsiooniga võib selgitada (kuid mitte alati õigustada) kohatut käitumist: „Ma ei tahtnud su peale karjuda (rusikaga vastu lauda põrutada, sind solvata, sind lüüa jne), kuid ma läksin endast välja. Ma ei suutnud ennast kontrollida.”
Kui emotsioon ei alga äkki, vaid järk-järgult, väga madalalt tasandilt (pigem pahameele kui raevuga), on käitumises toimuvad muutused väikesed ja oma tunnetest teadlik olles on neid suhteliselt lihtne varjata. Enamikul inimestel see teadlikkus aga puudub.
Kui emotsioon algab järk-järgult ja jääb nõrgaks, võivad teised seda paremini märgata kui inimene ise, kelle teadvusesse jõuab see alles tugevamaks muutudes. Ent kui emotsioon on tugev, on seda märksa raskem kontrolli all hoida. Näo, keha ja häälega aset leidvate muutuste varjamine nõuab pingutust. Isegi juhul, kui varjamine õnnestub ja tundeid ei leki, võib see pingutus ise osutuda mõnikord pettusevihjeks.
Sama raske kui emotsiooni varjamine, on ka võltsemotsiooni väljanäitamine, ning seda isegi juhul, kui puudub tegelik emotsioon, mida varjata. See nõuab midagi enamat kui lihtsalt sõnu „Ma olen vihane” või „Mul on hirm”. Valetaja peab tõepoolest vihane või hirmunud välja nägema ja ka kõlama nii, kui ta tahab, et teda usutaks.
Pole lihtne valida just õigeid liigutusi, konkreetseid hääletooni muutusi, mida läheb tarvis emotsioonide teesklemiseks. Nii näiteks on olemas mõned näoliigutused, mida vaid vähesed inimesed suudavad kunstlikult teha. Need raskesti teostatavad liigutused on ahastuse, hirmu ja viha edukaks teesklemiseks üliolulised.
Teesklemine on eriti raske siis, kui seda on kõige rohkem vaja – mingi muu emotsiooni varjamisel. Viha mängimine ei ole lihtne, aga kui end vihasena näidata püüdev inimene tunneb samal ajal hirmu, võib see ta sisemiselt lõhki kiskuda. Üks, hirmu tekitatud impulssidevoog tõmbab teda ühele poole, teadlik katse vihane välja paista aga tõukab vastassuunas. Näiteks kulmud kerkivad hirmu korral tahtmatult üles. Ent viha teesklemiseks peab inimene neid hoopis allapoole suruma. Tihti annavad pettuse välja just märgid, mis näitavad seda sisemist võitlust tegeliku ja võltsemotsiooni vahel.
Kuidas on aga lugu valedega, mis ei puuduta emotsioone? Valedega, mille objektiks on teod, plaanid, mõtted, kavatsused, faktid või fantaasiad? Kas valetaja käitumine võib ka selliseid valesid reeta?

Valetamisega seotud tunded

Kõik pettused ei pruugi sisaldada emotsioonide varjamist või teesklemist. Riisuja varjab fakti, et ta raha varastab. Plagiaator varjab fakti, et ta on võtnud kellegi teise teose ja serveerib seda oma loomingu pähe. Edev keskealine mees varjab oma vanust, värvides halle juukseid ja väites end seitse aastat tegelikust nooremaks.
Ent isegi juhul, kui vale keskendub millelegi muule kui emotsioonile, võivad emotsioonid sellega seotud olla. Edev mees võib oma edevuse pärast piinlikkust tunda. Selleks et pettus õnnestuks, ei pea ta varjama ainuüksi oma vanust, vaid ka piinlikkustunnet.
Plagiaator võib tunda põlgust nende vastu, keda ta petab. Seepärast ei pea ta varjama üksnes oma töö tegelikku allikat, teeseldes, et on selle loomiseks võimeline, vaid ka oma põlgust. Riisuja võib olla hämmeldunud, kui tema kuriteos süüdistatakse kedagi teist. Seetõttu peab ta varjama oma hämmeldust või vähemalt selle põhjust.
Nagu näha, võivad emotsioonid olla sageli seotud ka valedega, mis ei ole välja mõeldud emotsioonide varjamiseks. Kui mängu tulevad aga emotsioonid, on neid tarvis varjata, et vale ilmsiks ei tuleks.
Komistuskiviks võib saada iga emotsioon, kuid kolm emotsiooni on valetamisega sedavõrd tihti läbi põimunud, et väärivad eraldi käsitlemist. Nendeks on hirm vahelejäämise ees, süütunne valetamise pärast ja rõõm kellegi hanekstõmbamise üle.

Hirm vahelejäämise ees

Leebemal kujul ei ole selline hirm kahjulik, vaid võib hoopiski aidata valetajal vigu vältida, hoides teda valvsana. Mõõdukas hirm võib põhjustada käitumises märke, mida vilunud valedekütt tähele paneb, tugeval kujul aga viib valetaja hirm vahelejäämise ees just selle tulemuseni, mida ta kardab. Kui valetaja suudaks enne valetama asumist hinnata oma tõenäolist tabamiskartust, oleks tal võimalik paremini otsustada, kas eeldatav risk võiks end ära tasuda.
Isegi juhul, kui tegutsemisotsus on juba langetatud, võiks hinnang sellele, kui suurt tabamiskartust ta eelduste kohaselt tunneks, aidata tal planeerida vastumeetmeid oma hirmu vähendamiseks või varjamiseks.
See informatsiooni võib aidata ka valedekütti. Viimane võib hakata teadlikult hirmu märke otsima, kui ta kahtlustab, et vastane tunneb vahelejäämise eest väga suurt hirmu.
Tabamiskartuse tugevust mõjutavad paljud tegurid. Esimeseks oluliseks asjaoluks on valetaja hinnang oma ohvri osavusele valedekütina.
Kui on teada, et planeeritav ohver on nõrk ja allaheitlik vastane, pole tabamiskartus tavaliselt eriti suur. Kui aga tegemist on teadaolevalt oskusliku valedekütiga, keda on raske lollitada, võib tabamiskartus kasvada. Vanemad sisendavad tihti oma lastele, et nad on just sellised meisterlikud pettuste paljastajad. „Sinu silmadest on kohe näha, kas sa valetad mulle või mitte.” Valelik laps tunneb vahelejäämise ees niivõrd suurt hirmu, et see annab ta välja, või siis tunnistab oma vale üles, kuna arvab, et selle õnnestumiseks pole erilist lootust.

Paul Ekman „Valede jahil. Kuidas ära tunda pettust äris, poliitikas ja suhetes“, Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu