Külaskäigud soome-ugri rahvaste juurde: hommikul kell 8 viin laual

 (10)

Külaskäigud soome-ugri rahvaste juurde: hommikul kell 8 viin laual
Jaak Prozes ja sõbrad.Kirjastus Argo

„Eelkõige kajastavad minu lood soome-ugri rahvaste olukorda ja olustikku, tehes seda nii, nagu reisiraamatud või õpikud ei tee,“ ütleb sugulasrahvaste juures sageli käinud Jaak Prozes oma raamatu „Kas Putin on vepslane?" kohta. Selle katkendi teema on soome-ugri rahvaste kombed ja joomine.

Juuakse. Soome-ugri rahvad ikka joovad päris palju ja seda peetakse ka üheks suurimaks probleemiks, millega tuleb nõustuda.
Eriti kannatavad põhjapoolsemad soome-ugri rahvad. Puudub geen, mis võimaldaks alkoholi vastu võidelda. Teisest küljest ajaloos toimunu ja ka praegugi toimuv on stressi tekitav. Näiteks hoogne gaasi- ja naftatööstuse areng Lääne-Siberis jätab handid, mansid ja teisedki rahvad ilma oma traditsioonilistest eluviisidest.

Tulemuseks on linna minek, kuid mida see hant või mansi linnas peale hakkab? Muidugi joob! Venelane aga parastab, näe, sellised nad ongi. Mõttetu on neile üldse mingit kompensatsiooni maksta, nagunii joovad kõik maha. Tõsiasi on ka, et handi mehe keskmiseks elueaks on väidetud 45 aastat, põhjuseks joomine, millest omakorda on veel tingitud enesetapud ja õnnetused.
Kes aga selle viina joomise kombe, nagu ka haigused, sealsetele rahvastele tõi? Süüfilist näiteks kutsutaksegi Vene haiguseks.

Teised, valdavalt metsavööndi soome-ugri rahvad, nagu marid, mordvalased, karjalased, udmurdid jt, võtavad ka küll kõvasti, kuid kas juuakse järjest ja põhja või juuakse kõvasti ja mõnikord – see kipub individuaalsem olema. Kui eestlased on külas, siis on joomiseks põhjust enam kui küll. Üldiselt on Soovitav pakutu vastu võtta. Kui sa keeldud, siis püüab pererahvas sind ikkagi keelitada jooma; ja muidugi põhjani, sest kurjust ei tohi põhja peale jätta. Keelduda on võimalik, eriti peale teist pitsi. Siiski pole see hea 

Seotud lood:

oon, sest kui pererahva austamine kõrvale jätta, siis peale keeldumist sind ei usaldata.
Jutud jäävad küll südamlikeks, kuid samas pealiskaudseks. Selle põhjus on sageli NKVD ja muud omaaegsed võimutegelased – nemad väidetavalt suurt ei joonud. Seega suhtutakse sinusse kahtlustavalt, ka sinu mõtted pole enam head mõtted ja võivad olla provokatsioon. Või äkki sa tahad midagi teada saada ja äkki tulevad sellest probleemid? Selline oleks minu suurem üldistus.
Tõsi on, et viimasel ajal juuakse vähem. Soomeugrilased ka ise ütlevad, et on kaks varianti, kas jääda väärikalt ellu ja midagi ära teha või juua end surnuks. Vahepealseid variante palju ei ole.
Minu lood aga on, ütleks, joomise klassika: nad sisaldavad eelkõige tüüpsituatsioone, mida võib tänapäevalgi Venemaa soome-ugri aladel kohata.

1990-ndate alguses on Eesti Vabariigi ja Mari El’i vahel tihedad ametlikud suhted. Sõlmitakse koostöölepingud nii riikide kui ka haridus- ja kultuuriministeeriumide vahel. Eesti pool ei tee mingit protokollilist numbrit, et Mari El on vaid Vene Föderatsiooni subjekt, mitte iseseisev riik. Marimaa ministrite mitu korda aastas Eestisse toimuvad visiididki on tavapärane nähtus, samuti suheldakse tihedalt maakondade ja rajoonide tasandil.

1991. aasta kevadel saabub Eestisse Mäemari rajooni delegatsioon, et sõlmida sõprusleping Rapla maakonnaga. Kaugemaks eesmärgiks Mari talu ehitamine Käru valda, Kullimaa asundustalude piirkonda.
Rapla maakonna rahvas võttis külalised hästi vastu. Istume kõrtsis kaetud laua taga, tuuakse praed ja viinapitsidesse kallatakse viina. Öeldakse tooste. Panen tähele, et pärast iga toosti külalised maigutavad suud, nagu jääks midagi puudu. Aga nad ei öelnud midagi.

Sama aasta suvel sõitsin koos kaasa Tiina Kõrega Marimaale, Mäemari rajooni, kus põhiliseks vastuvõtjaks oli äsja Raplamaal käinud kolhoosi esimees Gennadi Postvaikin (1954–2009). Ta otsustas korraldada väärika vastuvõtu, peolaua kattis vabasse loodusesse, ja tuleb tunnistada, et see oli väga rikkalik – iseloomulikult maridele, aga ka teistele soome-ugri rahvastele.

Toostide tarvis olid lauale pandud 150-grammised teeklaasid, mis valati Armeenia viietärnilist konjakit täis. Esimene ülevoolav toost oli Postvaikini poolt ja ühe hingetõmbega jõi ta klaasi tühjaks, sama tegid ka teised lauas olijad. Vaatasime seda teatava imestusega, võtsime kaasaga ka tubli lonksukese. Ja siis see juhtuski. „Nii ei lähe,“ põrutas Postvaikin, „meie traditsioone ikka peab austama. Näete, kõik peale teie jõid klaasid põhjani.“

Mina aga vastu, et ei suuda niimoodi juua ja meil lihtsalt pole nii kombeks. „Aga mina ja teisedki käisime teie juures külas, austasime teie kombeid, jõime pisikestest pitsidest ja ei nõudnud suuremaid, mis siis et väga raske juua oli. Nii et austage meie kombeid, nagu meie austasime teie omi!“ põrutas Postvaikin taas. Ja lisas, nagu sellest veel vähe: „Enne keegi sööma ei hakka, kui külalistel klaasid tühjad on.“ Mis üle jäi – jõime vaevu klaasid tühjaks. Pea kohemaid valati klaasid uuesti täis, natuke söömist ja siis anti toostiks sõna mulle. Teadsin, et kuna peremees jõi klaasi põhjani, siis pean vastama samaga, mida tegingi. Seda tegid ka kõik teised. Siis läks lahti tants, trall ja tagaajamine. 

Sedapuhku läksime vara magama. Kes magas, kes mitte!

Ega see pole mingi ime, et kõrge Venemaa riigiametnik, on ta siis venelane või näiteks udmurt, enne tööleminekut võtab pitsikese viina. Olen seda tegemas näinud nii ministreid, tehaste direktoreid,ülikoolide rektoreid, rääkimata oma sõpradest. Endale aga ikka hommikune joomine istu. Ei saa öelda, et see mulle täiesti võõras on, sest ikka on juhtunud, kuid lihtsalt hommikul ei lähe.

Sedapuhku aga jõuame koos Kanada, USA ja Rootsi eestlastega hommikul kell 6.00 Saranski. Vastu võtab meid Mordva rahvaste kultuurikeskuse delegatsioon eesotsas Vassili Beljakoviga.
Ta on väga rõõmus – milliseid külalised ja millistest riikidest! Kohe perroonil lendavad vastvõtjate poolt kaasavõetud šampusepudelitel korgid pealt. Šampus voolab ojadena klaasidesse, kostab „Tere tulemast!“ ja rõõmsad kultuuritöötajad joovad šokis väliseestlaste silme all klaasid tilgatumaks. Peale mõningast julgustamist saavad ka väliseestlased sellega hakkama, aga kohe valatakse taas klaasid täis ja ma tean, mis teha tuleb. Ütlen väikese toosti ja taas tühjenevad klaasid, kohmetus kadunud ja kõik on väga elevil. Kell ei ole üldse palju!

Juba tuleb mikrobuss ja toimetab meid hotelli. „Nüüd kähku pange asjad ära, vahetage riided ja kohe alla, hommikusöök juba ootab. Kultuuriministriga on kohtumine kell 9.00,“ hüüab Beljakov.
Selge, vahetame riided, haarame kingitused ja kiirustame alla. Hommikusöögi laud ootab täies hiilguses ja – ennäe imet – laual kolm pudelit viina! Juba haaraski Beljakov pudeli ja valas pitsid, mis sedapuhku olid 50-grammised, kenasti täis.

Järgnes toost, Beljakov võttis põhjani, sama tegid ka kõik kultuuritöötajad. Mis meilgi üle jäi! Oli väga raske, kuid peab tunnistama, et järgmised pitsid läksid kergemini. Vaadates meie toredat reisiseltskonda, kes vastuvõtjatega suhtles juba väga vabalt, tundmatus segakeeles, mille kõrval pidžingi kahvatub, avaldasin arvamust, et äkki ikka kolmandat pudelit ei avaks.

Pealegi on ees kohtumine kultuuriministriga. Beljakov aga rahustas: „Muidugi avame pudeli, ega me seda maha ei jäta, pealegi ära muretse, ma tulen ju teiega kaasa!“ Kell aga polnud üldse palju. Söögid söödud ja joogid joodud, liigume kultuuriministeeriumisse.
Korraga ütleb Beljakov: „Teate, mul tuli üks väga tähtis asi meelde, ma pean ikka kindlasti tööle minema, ma ikka ministri juurde ei tule! Ministri kabinet aga on kolmandal korrusel, minge rahulikult trepist üles, ta juba ootab teid!“
Tõbras, mõtlen. Vaatan meie toredat kõkutavat reisiseltskonda, kes ilmselt kõik esmakordselt hommikul enne kella 8.00 viina on joonud. Nüüd siis lähme ministri juurde ja millega seda kõike seletada. Kaebama hakata on ka ikka inetu, kuradi-kurat, mõtlen.

Minister Juri Juškin on aga õnneks joviaalne tüüp, istutab meid laua taha, saab kohe aru, mis juhtunud on, ja küsib: „Kohvi või teed?“ Keegi meist juba itsitabki, et mis kombed siis need on, et hommikul kõigest kohvi ja teed pakutakse. Kuid ta ei jõua oma lausetki lõpetatud, kui Juškin paneb kavala näoga lauale kaks brändipudelit Belõi Aisti. Lisades, et kui puudu jääb, siis võib juurde tuua. Väliseestlaste näod on kirjeldamatud. Kell ei ole ikka palju ja mõni meist juba laliseb, teadmistejanu mordvalaste keele ja kultuuri vastu võtab grandioossed mõõtmed.

Toost järgneb toostile – ilma toostita Venemaal ei jooda – ja ma mõtlen, et pikk päev on veel ees. Saan aru, et peale ministri vastuvõttu peame mõneks ajaks hotelli tagasi minema. Peaasi, et see Beljakov meid taas kätte ei saaks. Kella 11.00 paiku saabubki öörahu, kell ei ole palju!

Rongipileteid pole tihtipeale saada ja kui on, siis ainult luksuskupeesse, mida eelnevalt on broneerinud riigivõimu organid. Juhtubki nii, et sõidan Joškar-Olast Moskvase luksusvagunis. Minu kupeekaaslaseks on Anatoli Smirnov, kes 1994. aastal on valitud Mari El’i parlamendi spiikriks. Esimest ja seni viimast korda ajaloos on õnnestunud maridel venelased üle kavaldada.Lisaks spiikri kohale on neil tugevad positsioonid ka valitsuses, haridus- ja kultuuriministrid on marid, majandusminister on mari, riigisekretär, kes USA eeskujul täidab välisministri kohustusi, on samuti mari jne.

Sõidame siis Smirnoviga ja ajame juttu, võtame viina. Viin, nagu vanal Marimaal kombeks, on Fokini viinakombinaadist.Räägime maast ja ilmast, korraga avaneb kupee uks. „Kas tohib ühineda?“ küsib arglik hääl, mis – hiljem selgub – kuulub Mari riikliku kirjastuse direktorile. „Kui viina tood, siis astu sisse,“ ütleb Smirnov. Mõne aja pärast tuleb direktor tagasi ja poetab lauale Imperiali viinapudeli, mis toodetud väidetavalt Hollandis.
Smirnov haarab pudeli, vaatab seda ja viskab uljalt viinapudeli lahtisest kupeekanast välja. „Mina joon ainult Fokini viina,“ ütleb meie mõlema jahmatuseks Smirnov ja kougib portfellist välja järgmise pudeli.
Tema edasisest konfliktist raudteemiilitsaga, kes oli muidugi nii loll, et ei saanud aru isegi sellest, kelle käest ta dokumente nõuab, ma lugejat sedapuhku säästan.

Muidugi juhtub joomise käigus naljakaid seiklusi. Näiteks oli üks tore eestlane, kes natuke napsisena ajas Sõktõvkaris segi hotelli ja polikliiniku. Pole midagi parata, lihtsalt Venemaal on majad nii neetult sarnased ja hallid. 

Selle tulemuseks oli hirmus skandaal, sest kujutage ette, te lähete oma arust hotelli, keerate võtit ja astute oma tuppa 310. Seal aga askeldavad mingid tüübid, valgetes kitlites. Küsid siis, et kus mu asjad on ja mis toimub?
Nemad põrnitsevad sind nagu tulnukat ja väidavad, et sellist patsienti näevad nad esimest korda. Ajab ju närvi! Pole siis ime, et helistati kuhu vaja. Ja eestlase karjumist, et valgetes kitlites tüübid on murdnud ta tuppa sisse ja kõik asjad pihta pannud, seda ei arvestanud keegi.

Aga ühel toredal napsitamise järgsel koosviibimisel kutsus Linnart Mäll mind oma hotellituppa, et natuke juttu rääkida.
Korraga tekkis tal hirmus vajadus oma naisele helistada ja hinnates olukorda, otsustasin vargsi lahkuda. 

Paar päeva hiljem hakkame hotellist lahkuma. Linnart annab ära oma võtme, kuid administraator ütleb: „Te peate kaugekõned kinni maksma, korraldajad selle eest ei maksa.“
„Mida, mida?“ on Mäll marus, „mina pole küll mingeid kaugkõnesid võtnud, mis lollust te räägite!“
„Te olete helistanud Eestisse,“ on administraator kõigutamatu.
„Kes kurat on minu telefoni pealt Eestisse helistanud?“ möirgab Mäll.
Kõik on natuke kohkunud.
„Kohe saame teada, kes seda teinud on? Mis numbrile siis minu toast on helistatud?“
Administraator ütleb numbri ja Mäll pobiseb: „Huvitav-huvitav, keegi on helistanud minu naisele!“

Või lugu soomlasest, kõrgest Soome Vabariigi põllumajandusministeeriumi tegelasest, kes sõitis Udmurdimaale, et saada ülevaade sealsest põllumajandusest ja uurida koostöövõimalusi.
Väga korralik, algul teisi napsitajaid manitsev riigiametnik püsis kainena Moskvani. Siis lõid vabaduse tuuled ta nii korralikult segi, et taas tuli pilt ette tagasiteel Iževsk–Moskva rongis, kui rong juba Moskvale lähenema hakkas. „Perkele, kylla oli hyvä matka, mutta en muista mitään!“ – „Kurat küll oli hea reis, aga ei mäleta midagi!“ Edasi ei vahetanud ta meiega sõnakestki, ei noominud enam ka. Ainult nädalake hiljem helises mu lauatelefon, kust kostis tuttav hääl. „Kurat küll, pean kirjutama komandeeringu aruande – millest ma kirjutan? Mis taimed seal üldse kasvavad ja mida nad seal teevad? Ole hea, kirjuta mu eest see aruanne valmis! Tulen mõne aja pärast Tallinna ja teen sulle
siis korralikult välja.“

Jaak Prozes "Kas Putin on vepslane?", kirjastus Argo

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised