Kuradi üllatavalt positiivne kuvand Eesti rahvausundis

 (99)

Kuradi üllatavalt positiivne kuvand Eesti rahvausundis
KuratWikipedia

Eesti rahvausundis ei nähta vanapaganat kui kurjuse kehastust. Vaid tegemist oli pigem eraklike meestega, kes keeldusid lugemast issameiet ja ei maksnud vabatahtlikult kirikumaksu. Teisisõnu ei mahutnud selle aja kiriku poolt, kellel oli suur võim, seatud normidesse.

Nõiasabati-teemalistel maalidel kujutatakse kuradit tulemas mustast suitsupilvest ja naisele „takka rautamas” (nt Frans Franckeni „Must sabat”, 1606). Väga tihti oli Saatan hajutatud erinevatesse loomadesse, kes olid sel juhul nõia familiaarid ehk Saatana käsilased. Saksa usutegelase Hildegard von Bingeni õpetuse järgi ei suutnud kurat laulda, ta sai ainult häälitseda, kuna laulu on inimestele õpetanud inglid. Saatan oli legendi järgi Issanda ahv (simia Dei). Nõiasabati vanim variant oligi just nõidade (või ka haldjate) pidu, mille keskmes oli kurat. Seal olid osa nõidadest veel noored – noviitsid, kes pidid oma kurjust tõestama mõne eriti jäleda teoga, näiteks tooma väikesi lapsi rasva keetmiseks. Teised olid vanemad ja nendega astus Saatan esimesena vahekorda.

Eesti kuradiuurija Ülo Valgu sõnul eelnes demoniseeritud paharetipeo kujutlusele keskaegne kujutlus haldjate peost. Haldjauskumusi põhjustasid tihti hämaruses tekkinud ebamäärased kujutluspildid, teinekord piisas sellest, et karjapoiste ühisterritooriumil avastas mõni karjane oma metsatukast tundmatu tuleaseme ega osanud esialgu muud arvata, kui et see on haldjate temp. Üldse oli fantaasial siinjuures tähtis osa. Haldjataolisi olendeid esineb kõikides folkloorides, kuni kõige madalamal majanduslikul arengu­tasemel olevate rahvasteni. Vaid lepinguline suhe vanakurjaga pole mingil juhul pärit rahvausundist, vaid tuleneb demonoloogiast.

*

Loe veel

Seotud lood:

Palju huvitavam on küsimus sellest, millal asuti Liivimaal paganaid ja nende juhti Vanapaganat marginaliseerima, sättima joone taha, sinna, kuhu ristiinimesel enam asja ei olnud. 1198. aastast kuni oma surmani 1216. aastal Pühal Toolil istunud ja risti­rahvast valitsenud paavst Innocentius III ning tema ametijärglased seadsid Liivimaa vastristitud erilise isaliku eestkoste alla (samast sajandist asuti Euroopas Rooma õigusest lähtudes nõidu jälitama). Ehkki toonased läänemeresoome hõimud Liivimaal olid igakülgse vaimse turbe all, peeti neid metsikuteks ja kangekaelseteks paganateks, Liivimaad ennast aga imedemaaks, kus kurat on teinud terve meretäie trikke.

XVI sajandi Saksa kultuuriruumis pidigi Liivimaad kujutama imedemaana: ühest küljest oli sinna meritsi pääs raskendatud, kaupmehed küll käisid, aga massiline väljaränne nendele territooriumitele ei olnud võimalik. Teisest küljest polnud see mitte ka päris võõras, sest ühest seal räägitavast keelest saadi aru, selle keele rääkijate muinasjutte ja ütlemisi teati ja nii jõudsid need Saksamaale küll moonutatud, kuid arusaadavas vormis. Liivimaa oli Saksa linnade ja riigikeste jaoks otsekui kodustatud paradiis, kust ka oma madu ei puudunud. Liivimaa suured metsad romantiseerisid keskmise sakslase jaoks samuti siinset olukorda: oli ju Süda-Euroopas alates XIII sajandist olnud üsna soe aeg, sel perioodil võtsid talumehed rohkesti metsa maha, et rajada uudismaid ja tagada nii suurem sõltumatus oma isandast. Üksnes XVI sajandi teise poole jahenev kliima võrdsustas olukorra, uudismaad kippusid võsastuma ja Saksamaa metsad hakkasid taastuma, mis tõi selle perioodi kultuurkihti rohkesti röövlilugusid.

*

Juba muinasaegsed võitlused näitasid, et paiguti hakkas elanikkond jagunema „omadeks” ja „paganateks”. Hertsog Albert ja ordumeister Volquin pidid 1220. aasta küünlakuul kuulma, kuidas „sööstsid välja järvalaste naised, kes olid saarlaste poolt vangi viidud, ja lõid ka ise malkadega juba enne löödud saarlasi, öeldes: „Löögu sind kristlaste jumal!” See oli selge eraldumine: meie ja nemad, need rumalad paganad, kes ikka veel sõdivad. Eesti kalmetest võis ristikujulisi ripatseid täheldada juba X sajandist, ent XIII sajandil kadusid need täielikult. Tõnno Jonuks on osundanud, et pärast kristluse muutumist ametlikuks usuks kadus vajadus märkida kristlast kui erilist isikut, teadlikkus Jumala armust ulatus pärast ristiusustamist niikaugele, et rahvas oskas öelda: mitte see ei päästa sind, kui lähed viimsele unele ristiripatsiga, vaid osasaamise jumalariigist – kui Issand nii otsustab – võib anda vaid viimne jumalaarm.

Kui lähemalt uurida, kust on eesti folkloori ilmunud Vanapagan (jättes siinjuures kõrvale Läänest pärinevad demonoloogilised suundumused), siis võib tema prototüübina ilmselt oletada külast eemal metsas elavat talupoega, kes ei risti lapsi, ei käi pruudiga lugemas, ei maksa kirikumaksu ega raatsi anda vaskpennist mulda­sängitamise juures viibivale vaimulikule. Just selline on Vana­pagana-juttude tegelane. Jürgensburgi kuulsa „Jumala libahundi” Thiesi kohtuasi algaski 1692. aastal sellega, et metsast saadi kätte üks taoline mees. Ta oskas issameiet, aga ei hakanud seda lugema. On üsna kindel, et mõnedes teedest kaugemal asuvates kohtades suhtuti ristiusku veel XVII sajandil kui võõrasse jõudu, seda enam, et pärast Lutheri reforme ei olnud enam ka pühakute kultust ega tunnistatud ingleid.

Üheks omapäraseks kohaks, kus võis elada Vanapagan, oli veski. Jahvatavad veskikivid tekitavad mürinat ning juhtumisi võib sealt välja karata koguni tulesäde. See on nagu põrguköök, selles maailmas võib võõras hall vanamees, kes nagu Kreutzwaldi muinasjutus „Vaeslapse käsikivi” (mille motiivid on kahtlemata pärit rahvasuust) pakub isejahvatavat käsikivi. Pole seega juhus, et möldrid osalesid arvukates nõiaprotsessides nii süüaluste kui ka positiivsete ja negatiivsete tunnistajate rollis. 1542. aastal Rakveres kaotas nõidumissüüdistuste tõttu oma elu mölder Nano; 1615. aastal sattus ühes Harjumaa protsessis väidetavaks ohvriks mölder Hans; keegi Tatrasandi Mihkel olla 1699. aastal möldrile niimoodi vett silme ette mananud, nagu olnuks see kõige ilusam maja; Käru talunaist Annot süüdistati 1682. aastal möldri nõidumises.

Nõiasõnadesse segati tegelastena ka Jeesus ja Maarja, kuid kindlasti mitte sel moel, nagu neid tõlgendas kirik. Mõne valjuma loomuga ja eriti seaduskuuleka pastori jaoks võisid eesti talupoja maagilised värsid seetõttu näida kohutava pühaduseteotusena.

"Nõiaprotsessid Eestis

Põrguvürst kui absoluutse kurjuse kehastus oli aga eesti rahva­usundis tundmatu. Nii oli nõiduses süüdistatud talupoegadel suuri raskusi inkvisitsioonikohtule selgituste jagamisega. Et neid saaks korralikult süüdi mõista, pidid nad üles tunnistama liidu kõigeväelise kuradiga, kelle olemusest ja kommetest nad suurt midagi ei mõistnud. Selgus, et nad on kuulekad „õpilased” ja neil on iseendile süütegude väljamõtlemisel rikkalik fantaasia. Algas kõik sellest, et preestrid elasid must-valges maailmas, kus vastandusid hea ja kuri, eestlane aga surnuid ei kartnud ning oli harjunud nendega rahus elama.

Ent ristiusku astunute jaoks oli kõik teisiti, maa alt ei kõnelnud mitte enam surnud esivanem, vaid suisa kurat. Ka ühes nõiaprotsessi-tunnistuses on pöördutud üleloomuliku isiku poole, kes jääb justkui kristliku Jumala ja avitaja, tootemliku kaitsevaimu vahepeale. Kui hoolimata raskest elust Põhjasõja ajal toimusid Vigalas 1704. aastal suured mihklijoodud, pruukis Körah Matz seal seesuguseid sõnu:

„Kallizs pühha awine wotta N.N: kesse palwe, temma thepp auwe Jotokesse, Awwo kaljakesse, keikel peap sahma kuja siis kah auwust wilja minna wasto ke siis sattusse willitzusse, hobbese Est wihb N: N: keinne kirko uxe eest waistille, jummala awwuks ning Tennux kallis Puhha awwine siita keik karwo jallo kessi, lase Többrat tousta, korjo kaswa, ja hesti weggi wotta.”

Katkend raamatust "Nõiaprotsessid Eestis"

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised