Lauri Vahtre: muruniitmine on viimaste aastakümnete jooksul eestlaste hulgas massiliselt levinud
Enamikul linnas elavatest eestlastest on olemas maakodu või suvila, kus saab privaatselt grillida, õlut juua ja puid lõhkuda. Lisaks pisikest põllulappi harida, kust saab põhiliselt kartulit, kurki, sibulat ja tilli. Sageli ka maasikat. Visamatel on olemas kasvuhoone, sel juhul saab ka tomatit. Lauri Vahtre loob raamatus „Eestlane seest ja väljast“ humoorika koondportree keskmisest eestlasest.
Kõige rohkem armastab eestlane kahtlemata oma aias pere ja sõprade keskel liha grillida ning õlut juua. Kevadel, kui saabub esimene piisavalt soe grilli-ilm, lähevad eestlasel silmad pahupidi, ta tormab poodi vajalikku varustust ostma ja kaob sellega oma linnakodu tagaaeda (tingimata tagaaeda, mitte ette!) või maakodusse.
Sest peale grillimise ja õlle armastab eestlane pööraselt ka privaatsust.
Samuti meeldib eestlasele millegipärast puid lõhkuda ja neid riita laduda. Televiisori vaatamisega on asi ebaselgem. Ühest küljest muidugi meeldib eestlasele televiisorit vaadata – kellele ei meeldiks? –, aga kui võtta ette statistika ja võrrelda kasvõi eestlaste ja eestivenelaste televiisorivaatamist, siis selgub, et eestlane vaatab ööpäevas keskmiselt tund aega vähem. Sest ta peab puid lõhkuma.
Neil, kes elavad linnas kesk- või elektriküttega majades, on puulõhkumine muidugi raskendatud. Esiteks pole kuskil lõhkuda, teiseks pole lõhutud puid kuskile panna ja lõpuks pole neid puid ka lihtsalt vaja, sest tuba on soe niigi. Selles olukorras on suurem osa linnaeestlasi leidnud lahenduse maakodu näol. Enamikul linnas elavatest eestlastest on olemas maakodu või suvila, kus saab privaatselt grillida, õlut juua ja puid lõhkuda. Lisaks pisikest põllulappi harida, kust saab põhiliselt kartulit, kurki, sibulat ja tilli. Sageli ka maasikat. Visamatel on olemas kasvuhoone, sel juhul saab ka tomatit.
Maakodu annab suurepärase võimaluse ka muru niita ja lehti riisuda. Muruniitmine on viimaste aastakümnete jooksul eestlaste hulgas massiliselt levinud. Õnneks on rohumaid ja teeservi Eestis palju, nii et jätkub kõigile. Maakodus on võimalik ka lõpmatuseni nokitseda – midagi remontida, värvida, pahteldada ja kokku kruvida.
Lisame õigluse mõttes, et lisaks neile, kellel on maakodu, elabki terve suur hulk eestlasi aasta läbi maal. Nemad saavad peale muruniitmise ka lund rookida ja loomulikult ahju kütta, milleks on olemas suurepärased puuriidad.
Üldiselt on enamik eestlase armsamaist tegevusist lähisuhtes loodusega. Eriti lähedane on see suhe muidugi sügiseti, kui eestlased lähevad metsa marju ja seeni korjama. Siin eestivenelastega erinevust ei ole, ka nemad on innukad seenelised-marjulised. Eestis tuntakse seeni ja marju päris hästi ning osatakse nendega ka üht-teist peale hakata. Ning loomulikult on eestlaste hulgas laialt levinud sellised kaunid kunstid nagu kalapüük ja jaht. Arvestades Eesti keskmisest metsikumat loodust, kõrget metsasust ja jõgede-järvede rohkust, millele lisandub meri, on eeldused kahtlemata väga head. Eestis võib koguni karujahti pidada. Kui juhtub, et karule saab pihta mõni Läänest kohale sõitnud külalisjahimees, siis kratsib eestlane kukalt ja mõtleb: „Nojah, nüüd ta sõidab tagasi sinna Rooma või Berliini või Londonisse ja kiitleb sõpradele, et käis Venemaal karujahil”.
Talvel meeldib eestlasele suusatada ja jõule pidada, suvel kehva ilma kiruda ja jaanipäeva pidada. Nii suusatamisest kui pühadest on juttu ka tagapool. Läbi aasta meeldib eestlasele teatris käia. Talviti teatrimajas, suviti vabaõhuetendustel.
Eestlasele meeldib maailma asju arutada. Ja selle juures tuvastada, et üldiselt aetakse asju väga rumalalt, sest keegi ei taipa tema käest nõu küsida. See kehtib ka kodumaiste sündmuste kohta. Eestlane armastab pööraselt oma valitsust ... kiruda. Kui te kuuleksite, mida eestlased omavahelises vestluses Eesti valitsusest arvavad, põgeneksite sellisest kohutavast paigast esimese lennuki või laevaga. Võõramaalasega vesteldes on eestlased mõnevõrra vaoshoitumad, kuid kindlasti ei lange nad ka nii madala asjani nagu kiitus. Pigem on nende pahameel Toompeal istuvate lollide vastu võõraga suheldes kuidagi ebamäärasem. Üldjuhul ei hakka eestlane teid üksikasjadega koormama, vaid lööb lihtsalt käega: „Ah, jõuan mina kõiki neid totrusi üles lugeda, mis nad seal teinud on ja teha kavatsevad”.
Ja last but not least – eestlane armastab saunas käia.