Lennart Meri augustiputši ajal Soomes: ta nägi, et tegemist on Eesti ajaloo suurima võimalusega

 (49)

1991 aasta ajalehed
23. augustil jõuti Tallinnas maha võtta ka Lenini ausammas.Foto: Ajalehe skanneering: 24.augusti Päevalehest, Ajalehe skannering

„Erakordsed poliitilised olukorrad mõjuvad mulle nagu trummipõrin vanale lahinguratsule,” ütles Soomes viibinud Eesti välisminister Lennart Meri Kulle Raigile, kui too teatas Merile Moskvas toimunud riigipöördest. Raamatus „Vikerkaare värvid. Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi“ meenutab Raig muu hulgas ka neid tormilisi augustipäevi.

Siin on katkend raamatust.

Augustikuu esmaspäevahommik Soomes enam kui kakskümmend viis aastat tagasi oli ilus ja vaikne. Äkki, keset hommikusi toimetusi, kuulsin raadiost venekeelset kõnet. See oli täielik mõistatus, sest ma ei olnud raadiot puudutanud. Pärast taipasin, et ilmselt oli äratus seatud 6.30 peale. Kõige kummastavam oli aga tõik, et rääkis Moskva raadiojaam, mida mul ei olnud põhjust kuulata.

Alguses ei saanud ma kumedahäälse jutu sisust aru. Arvasin, et tegu on arhiivist välja otsitud vana helilindiga, millel räägib kuulus vene raadiohääl Levitan. Tähelepanelikumalt kuulanud, taipasin, et jutt on riigipöördest, ja tundsin, mida tähendab väljend „võttis jalad nõrgaks”. Tormasin telefoni juurde ja helistasin meie Soomes viibivale välisministrile. Hetke valitses liini teises otsas vaikus ja siis kostis Lennart Meri lühike kommentaar: „Nii head uudist ei ole ma pikka aega kuulnud, kohtume Maria tänavas!” Mulle meenus tema kunagine ütlus: „Erakordsed poliitilised olukorrad mõjuvad mulle nagu trummipõrin vanale lahinguratsule.” Seadsin sammud Maria tänavasse, kuhu sama, 1991. aasta veebruaris oli rajatud Eesti kultuuripunkt.

Seotud lood:

Moskva putš pani maailma vakatama 1991. aasta 19. augustil, samal päeval, kui välisminister Lennart Meri oli tagasiteel Helsingist koju. Ta oli eelmisel päeval olnud Luumäel, kus avas mälestuskivi Soome sõdades langenud eesti vabatahtlikele. Meri on tagantjärele pidanud suureks õnneks, et ta tol augustipäeval juhtus olema just Soomes. Tänu telefonile, faksile ja arvutile oli kerge pidada ühendust välisriikidega. Isegi Eesti Välisministeeriumi tööd oli Helsingist hõlpsam juhtida kui Tallinnast. Meri nägi, et tegemist on Eesti ajaloo suurima võimalusega: Eesti eraldub Nõukogude Liidust ka de facto, lõppegu Gennadi Janajevi juhitav riigipöördekatse kuidas tahes. Eesti iseseisvumise taastamise protsess oli lõpusirgel.

Lennart Meri jõudis Maria tänavasse keskpäeva paiku. Talle oli kõik olnud selge kohe, kui esimene teade putšist pärale jõudis. Tema sõnul „oli rindejoon peopesal”. Meri pidas telefoni teel nõu ekspertidega ja oli ühenduses oma usalduspoliitikutega üle maailma.

Ta kontakteerus ka Stockholmis visiidil olnud peaministri Edgar Savisaarega, kes oli otsustanud Eestisse naasta Helsingi kaudu. Kuna laevaliiklus oli katkenud, palus Savisaar, et Meri talle Tallinnast valitsuse kaatri Helsingisse vastu telliks. Nii ka sündis.

Meri ja Savisaar leppisid telefoni teel kokku ka lõpliku eesmärgi ehk iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise. Meri koostas päeva jooksul kõigile Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (CSCE, praegu OSCE) liikmesriikidele ning Kanadale ja USA-le edastamiseks pöördumise, milles Eesti Välisministeerium palus maailma demokraatlikke valitsusi tunnustada Eesti Vabariigi iseseisvust.

Sama päeva õhtupoolikul avas Meri ajaloolise pressikonverentsi järgmiste sõnadega: „Daamid ja härrad, tegemist on klassikalise sõjalise putšiga! See annab tunnistust täielikust lootusetusest võimul püsida ja arengut tagasi pöörata.” Kirja, milles palutakse Eesti iseseisvust tunnustada, ei olnud Meril toimetajatele veel ette näidata, sest teksti oli vaja viimistleda. Sellest hoolimata oli välisminister oma asjas kindel. „Kas te olete kohanud kindralit, kes oskaks lehma lüpsta?” küsis Meri ajakirjanikelt, kui temalt uuriti, kuidas ta võib olla nii kindel, et putš ebaõnnestub. Vastusest kujunes üks laialt levinud „lennartisme”, mille poolest Eesti president nii kuulus on. Ta oli veendunud, et totalitarismi pooldajaid tabab kibe kaotus. Meri rääkis ka otsusest, mis andis temale ning Läti Dainis Īvānsile ja Leedu Algirdas Saudargasele volituse moodustada eksiilvalitsus, kui see osutub vajalikuks. Sama hingetõmbega teatas ta, et tegelikult on otsus juba hilinenud, sest „täna koguneb Toompeal Eesti parlament ja kuulutab niikuinii välja Eesti iseseisvuse ja uue parlamendi valimised”.

Õhtul saabus Maria tänavasse ka Savisaar. Peaminister ja välisminister pidasid lühidalt nõu ja läksid siis sadamasse, kus Eestist tellitud kaater juba ootas. Peaminister astus paati. Meri sõnul oli paat „ajaloo tarvis ahastamapanevalt väike”.

Aga päev ei olnud veel kaugeltki lõppenud, usutlused kestsid hilise ööni. Veel samal õhtul andis Meri intervjuu BBC-le ja Newsweekile. Järgmisel päeval olid teiste hulgas järjekorras BBC TV, Vaba Euroopa, Deutsche Welle, ZDF, DPA, NDR, NBC, YLE, Süddeutsche Zeitung, BBC World Service ja Sky Channel. Noil päevil mindi Maria tänavast koju alles kell neli hommikul.
Eesti paralleelsed „parlamendid”, Ülemnõukogu ja Eesti Kongress, pidasid ühise istungi 20. augustil. Jõudnud kokkuleppele, võtsid parlamendid kell 23.03 vastu iseseisvusdeklaratsiooni, mis kohe läkitati ka Soome. Hakkasin seda samal ööl soome keelde tõlkima. Töö tõlke kallal jätkus järgmisel päeval. Soomekeelse variandi lõppviimistluse tegi Eero Silvasti. Meie ühise töö tulemus oli lugeda ajalehe Helsingin Sanomat 22. augusti numbris. Soome infokanalitel oli võimalik väga lähedalt jälgida kõike, mis Maria tänavas toimus. Toimetajad jooksid lakkamatult sisse ja välja, kõik tahtsid saada värsket infot. Ja seda nad ka said.

„Saatuslik hetk andis Eestile julgust”, „Iseseisvusdeklaratsioon ühtäkki tõsiasi”, „Eesti palus tunnustust ka Soomelt”, „Veel ei ole kätte jõudnud rõõmupidude aeg” ja „Diplomaatilised suhted sõlmitud”, teatasid Soome ajalehtede suured pealkirjad.

Oli ka teistsuguseid pealkirju. Olin rabatud, kui lehtedes, ja eriti nende arvamuslehekülgedel, ilmus putši õigustavaid kirjutisi. Soome valitsus mõistis Moskva sündmused leebeid väljendeid kasutades hukka, kuid mõni partei, näiteks Soome Keskerakond ja Rahvuslik Koonderakond, avaldas soovi olla kontaktis ja teha koostööd putši juhtfiguuridega. Teistsuguseid seisukohti esindas teadlane Pentti Joenniemi. Ajalehes Uusi Suomi ütles ta, et Eriolukorra Komitee mehed on vaid kiirendanud oma teed ajaloo prügikasti.

Ajalehtede pealkirjade rõhutatud julgust ei vajatud niivõrd Soomes kui Eestis, sest Pihkva garnisoni tankid mürisesid Tallinna viivatel teedel. Osa tanke jõudis välja Tallinna televisioonitorni jalamile, kuid torni vallutada ei õnnestunud. Olukord lahenes ja riigipööre hääbus omaenese võimetusse.

Maria tänavas aga paljundati iseseisvuse tunnustamise avaldusi, mis olid adresseeritud erinevate riikide saatkondadele. Tähtsa posti edasitoimetajaid oli küllaga, sest saabunud oli ka abiväge. Kuid mitte kellelgi meist ei olnud sellise olukorra kogemust ega aimu diplomaatilistest peensustest. Olime muretsenud dokumentidele uhked ümbrikud, ent me ei teadnud, et neid ei suleta, vaid antakse üle avatuna. Suurem osa saatkondi ei teinud asjast numbrit ja ümbrikud võeti vastu. Kolleegid rääkisid, et eriti viisakad oldi Nõukogude Liidu saatkonnas.

Meie kirju lausa oodati ja parajasti muru püganud Jugoslaavia suursaadik jooksis käskjalale vastu, käsi ootavalt pikal. Prantslased jäid esimesel päeval kirjast ilma, sest nad ei soostunud kinnist ümbrikut vastu võtma. Järgmisel hommikul vara aga helistati Prantsuse saatkonnast ja küsiti tugeva aktsendiga soome keeles, kuhu on nende kiri jäänud. Helistaja palus, et see kiiremas korras saatkonda toimetataks.

Küllap oli Prantsuse peaminister Edith Cresson muutunud närviliseks, sest kõik teised Euroopa juhid olid oma kirja juba kätte saanud.

Soome välisministrile tahtis tunnustamispalve kätte anda meie välisminister isiklikult. Neljapäeval, 22. augustil, renditi selleks otstarbeks uhke limusiin, ehkki Maria tänavast sihtkohta oli vaid paarsada meetrit. See oli nädala jooksul juba kolmas visiit. Varasematel käikudel oli vastuvõtt olnud veidi üleolev, aga siiski sõbralik. Seekord oli Meri võtnud kaasa tunnustamisavalduse, Eesti iseseisvusdeklaratsiooni ja fotograafi. Ma ei ole päris kindel, kas fotograafi osalemises oleks pidanud kokku leppima.

Katajanokkas võttis meid vastu välisminister Paavo Väyrynen. Temaga koos viibis seal nüüd juba manalamees Jaakko Kaurinkoski, kellest hiljem sai Soome esimene sõjajärgne suursaadik Eestis.
„Vaata aga vaata, sealt tuleb jälle meie sõber Lennart ja sedakorda paistab tal isegi mingi kirjatükk kaasas olevat,” lausus Väyrynen.
„Seda küll. Ja kui sina, Paavo, juhtud teadma või mäletama, et ma olen peale kõige muu ka kirjanik, siis on see ju igati loomulik, mingid tekstid on mul alati kaasas,” ütles Meri ja ulatas ümbriku Väyrynenile. Sel hetkel sööstis välja fotograaf ning tegi pildi Merist ja natuke hämmeldunud Väyrynenist.

Sama neljapäeva õhtul pakkusime oma headele sõpradele ja nõuandjatele Ungari suursaadikule Béla Jávorszkyle ning Tšehhi suursaadikule Peter Kerlikile šampanjat ja andsime pärast seda veel ühe pressikonverentsi. Seal heideti pilk juba tulevikku ja räägiti iseseisva Eesti asjadest. „Eesti on palunud Soomelt oma iseseisvuse tunnustamist. Välisminister Meri ütles, et kolm riiki, Leedu, Venemaa ja Island, on juba Eestit tunnustanud. Kohe on tunnustus saabumas ka Taanilt,” kirjutas Uusi Suomi järgmisel päeval Meri ja Väyryneni kohtumisest. Mis puutub Venemaasse, siis Meri natuke bluffis, ehkki on võimalik, et tal oli mingit eelinfot.

Venemaa tunnustus saabus alles 24. augustil. Ametliku Soome jaoks oli veel liiga vara Eestit tunnustada. Seevastu oli soome rahvas toetanud meid algusest peale. Soomlased olid siiralt ja kartmatult meie poolel. Kogu otsustava nädala jooksul saime õnnitlusi, lilli ja abipakkumisi. Inimeste empaatia ja tahe aidata oli võrratu. Omakasupüüdmatu abi sümbolina seisis Maria tänav 8 maja ees Pääkköneni firma limusiin, ninas Eesti lipp. Soomlaste toetust ilmestab ka juhtum, mil limusiiniga mööda Põhja- Esplanaadi sõites arvas Meri, et on juhtunud liiklusõnnetus. Valgusfoori taga oodanud autod andsid signaali ja rahvas karjus. Vaadanud aknast välja, taipas ta, et inimesed tervitasid niiviisi Eesti lippu, „mis oli taas ilmunud Helsingi tänavatele, et sealt enam mitte eales kaduda”.

„Surusin ennast autonurka ja tundsin, mida tähendab õnn ära tunda oma elu kõige õnnelikum hetk veel enne, kui see hetk on möödas,” on Meri meenutanud. Hurraahüüded saatsid teda kõikjal, kus auto peatus. Ja eestlased ei olnud ainukesed, kelle silmis noil päevil pisaraid nähti.
Eestile sadas tunnustusi. Need riigid, kes ei olnud Eestit Nõukogude Liidu osana de jure tunnustanud, lihtsalt taastasid diplomaatilised suhted. Venemaa tunnustus ja 26. augustil saadud Euroopa Ühenduse (praegu Euroopa Liit) tunnustus olid murrangulised.
Pärast seda olid kõik barjäärid kadunud. Nõukogude Liidu tunnustus tuli alles 6. septembril, aga sellel ei olnud enam tähtsust. Kultuuripunktist oli saanud konsulaat juba päev varem. Meie väikeses, ühest toast koosnevas konsulaadis andsin välja uue Eesti esimese viisa. Selle saaja oli Eva Lille.

Tasapisi oli küpseks saanud ka Soome riigi otsus. Pühapäeval, 25. augustil, tegi president Mauno Koivisto otsuse taastada Eesti ja Soome diplomaatilised suhted. Uut tunnustust polnud vaja, sest Soome oli tunnustanud Eesti iseseisvat riiki de facto aastal 1919 ja de jure 1920. Soome ei olnud Eesti liitmist Nõukogude Liiduga tunnustanud, kuigi käitumispraktika oli olnud teistsugune.
Nüüd osutus omaaegne otsus väga ettenägelikuks ning augustis 1940 katkestatud diplomaatilisi suhteid võidi lihtsalt jätkata. Ametliku Soome aeglane reageering ei olnud esmakordne juhtum, vaid ajaloos juba varem kogetud tõsiasi. Kui Eesti esmakordselt iseseisvaks sai, läks Soomel koguni poolteist aastat, enne kui ta oma naabri palve rahuldas. Nüüd, augustis 1991, piisas nädalast. Kui diplomaatilised suhted olid taastatud, tõhustus riikide tasemel suhtlemine. Eesti esimese sõjajärgse konsulina ja muulgi moel meie maade vaheliste suhete arenemist lähedalt jälginud inimesena olen olnud kõige selle abi tunnistajaks, mida oleme Soomelt saanud. Eestlased on abi eest tänulikud ega unusta seda kunagi. 23. augustil andis Kordelini sihtasutuse juhataja lõuna nende auks, kes olid selle pingelise nädala sündmustega seotud. Pärast seda naasis välisminister Eestisse.

Kulle Raig „Vikerkaare värvid. Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi“, Maalehe raamatusari „Eestile elatud elud

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised