Leonid Rogozov oli kaks aastat Vene teadusmeeskonna liige Novolazarevskaja polaarjaamas Antarktises. Meeskond oli väike, ainult kolmteist inimest, ja dr Rogozov oli teinud oma tavalisest kirurgitööst pausi, et nendega jaama meedikuna liituda.

Polaarjaam asub Antarktise regioonis, mida nimetatakse kuninganna Victoria lapselapse järgi, kes abiellus Norra kuningaga, Kuninganna Maudi maaks. Nii suures üksinduses asumine ja jõhker külm kliima tähendab, et see on kogu ülejäänud maailmast kuude kaupa ära lõigatud ning suur osa aastast ei pääse sinna ligi ei lennuki ega laevaga. Polaarjaamas töötavad teadlased peavad olema täiesti iseseisvad. Näiteks kui keegi haigeks jääb, on võimatu haiglasse minna. Oli Rogozovi vastutada, panna diagnoos ja öelda, mis on valesti, ning pakkuda õiget ravi.

Õnnetul kombel oli aprillis 1961 Rogozov ise see, kes haigeks jäi. Alguses tundis kahekümne kuue aastane mees end nõrgalt ja halvasti, aga mõne tunni pärast tõusis ka palavik kiiresti. Järgmisel hommikul tundis ta küljes teravat valu. Need sümptomid olid talle tuttavad ja tal ei olnud raske nende põhjust diagnoosida: tal oli ohtlik pimesoolepõletik. Pimesool on nimelt osa seedeelundkonnast.

Tavaline ravi tähendab põletikus soole eemaldamist. Pimesool on väike, umbes kümme sentimeetrit pikk ja selle opereerimine on üsnagi levinud. Pimesoole eemaldamine on ka üldiselt päris lihtne operatsioon, kui seda teeb väljaõppinud kirurg. Aga Antarktises oli lähim vene keelt kõnelev arst teises uurimisjaamas tuhande kuuesaja kilomeetri kaugusel. Kõige kiirem viis temani jõuda olnuks lennata, aga väljas möllas juba mitmendat päeva lumetorm, mis tegi ükskõik millise lennuki õhkutõusmise võimatuks.

Mitte ükski arst ei soovitaks iseenda opereerimist, aga Rogozov teadis, et kui ta jätab selle ravimata, siis tema pimesool rebeneb ja lõhkeb. See võis olla täpselt nii valus, nagu see kõlab, ja samuti ohtlik – lausa nii ohtlik, et ilma kohese operatsioonita ta sureks. Palavik oli tõusnud väga kõrgeks ja juba varsti oksendas Rogozov korduvalt, mis näitas, et tema olukord muutus aina halvemaks.

Kolmkümmend kuus tundi pärast märkamist, et midagi on valesti, teadis ta, et operatsioon on tema ainuke võimalus – ja et ta peab seda ise tegema. Ta ei olnud seda protseduuri kunagi ise teinud ega ka pealt näinud.

Kuna tal ei olnud abiks paluda ühtki meditsiinilist asjatundjat, kutsus ta appi mõned oma tavalised kolleegid. Samal ajal kui kaks neist steriliseerisid kirurgilist varustust ja ruumi, millest sai ajutiselt operatsioonisaal, näitas Rogozov meteoroloogile, kuidas töötavad kirurgilised tangid, mida kasutatakse operatsiooni ajal lihaste eemal hoidmiseks. Polaarjaama autojuht kutsuti samuti appi. Tema ülesanne oli hoida peeglit operatsioonilaua kohal nii, et Rogozov näeks, mida ta lõikab. Enne protseduuri alustamist kell 22 selgitas ta neile, et kui ta peaks valust minestama, on ta vaja kiirelt üles äratada.

Patsient oleks tavaliselt selle operatsiooni ajal teadvuseta, aga kirurgi ja patsiendina pidi Rogozov seda tegema ilma üldnarkoosita. Ta pidi vigade vältimiseks täiesti ärkvel olema, mistõttu lubas ta endale vaid veidi kõige lahjemat valuvaigistit. Midagi tugevamat oleks tema keskendumist seganud.
Mõte iseenda lõikamisest võis olla hirmuäratav, aga kuna teisi võimalusi polnud, heitis patsient-doktor nüüd pikali. Toetudes vasakule küljele, tegi ta oma paremale küljele umbes kümnesentimeetrise sügava sisselõike. Ilma korralike ravimiteta oli see piinavalt valu, aga Rogozov jätkas. Siis paljastas ta pimesoole, et ta seda peeglist näeks. Erakordset valu saatsid iiveldushood ja kasvav nõrkus, mis tegi skalpelli hoidmise raskeks.

Järgmise tunni jooksul pidi Rogozov tegema tihti väikeseid pause. Ta teadis, et ükskõik kui nõrgalt ta end tunneb ja ükskõik kui tugev on valu, peab ta jätkama. Peeglist vaadates nägi ta, et tema pimesool oli hakanud juba rebenema ja selle otsas oli kole auk. See oli piisavalt suur, et sinna pöial sisse pista, mis tähendas, et operatsiooniga oli jõutud alustada veel viimasel minutil. Ta lõikas lõpuks oma pimesoole välja ning otse haavale pandi antibiootikume. Siis hakkas ta haava kinni õmblema ja seejärel sügavat sisselõiget oma küljel.

Keskööks oli Rogozov teinud kõik, mis ta suutis. Väga suurtes valudes ja tehtust kurnatud, lootis ta, et sellest piisas ta elu päästmiseks. Kui ta ajutisest operatsioonisaalist välja kanti, kaotas ta varsti teadvuse, jättes assistendid koristama ja hommikut ootama, et näha, kui hästi või halvasti neil läinud oli.

Järgmistel päevadel Rogozovi seisund ei paranenud. See on tihti nii pärast pikka operatsiooni, isegi kui see on tehtud ideaalsetes tingimustes. Neljandal või viiendal päeval hakkas patsient aga siiski paranema. Sümptomid hajusid ja kehatemperatuur muutus normaalsemaks. Nädalaga tundis ta end palju paremini ja oli piisavalt enesekindel, et niidid eemaldada. Ta märkas, et haav paraneb kenasti.

Kaks nädalat pärast haigestumist naasis Rogozov oma töökohustuste juurde polaarjaama arstina ning kuu aja pärast sai ta juba aidata raske tööga, mis oli jaamas tavaliseks rutiiniks. Läks aega, enne kui uudis tema teedrajavast iseenda-operatsioonist Venemaale jõudis, aga kui ajalehed sellest teada said, tehti temast justkui kangelane. Nüüd, rohkem kui pool sajandit hiljem, inspireerib tema lugu ikka veel meditsiinitudengeid, kuigi ainuüksi mõte sellisest piinast hirmutab ilmselt ka kõige vapramaid neist.

David Long "Eluga pääsenud. Uskumatud pääsemised ja hämmastavad ellujäämislood", kirjastus Helios 2018