Libahundid Eestis. Kas legend või reaalsus?

Tänapäeval on raske mõista seda pimedust, mis valitses maailmas enne, kui inimesed elektrit kasutama õppisid. Istudes peeruvalgel oma hämaras hütis, keset pilkast pimedust ja kuuldes väljas liikumist, võis loomulikult tekkida erinevaid teooriaid, mis seal liikumas on. Avaldame katkendi raamatust "Nõiaprotsessid Eestis", mis uurib sügavuti libahundi legendi Eestis

Libahundi kujund kuulus iidsetel aegadel julguse mõiste juurde, see oli vana traditsioon, mis nõiaprotsesside ajastul võeti talu­poegade süüdistamisel ettekäändena kasutusele. Hundile viitavad sümbolid keskaegse libahundi peas ja kätel olid algselt vahendid enese julgustamiseks. Hundihirm XVII–XVIII sajandil oli suur juba kasvõi sellepärast, et hundi rammusaim peatoidus – metssiga – oli külmade ilmade mõjul Liivimaa lõunaossa ja Zemgale piirkonda taandunud. Eestimaal metssigu ei olnud.

Hunt ei olnud aga kuhugi taandunud. Ta pidi söönuks saama inimese juures elavate koduloomade arvel. Kui inimene hundiks püüdis muutuda, oli see nagu vastutöötamine kiskja tahtele. Igale jõule leidub vastujõud. Pealegi, nagu kinnitavad selle loomaga lähemalt kokku puutunud mehed ja naised, on hundil tugev respekt inimese suhtes, ja kui inimene osutub siiski jahisaagiks, peab hunt enne ületama hirmu tema ees.

Libahundiks oleku eeldus on ürgne vajadus tunnetada iseenda suurust, olla tugev ja julge. Niisugusele vajadusele viitavad ka klassikaliste tsivilisatsioonide kirjalikud pärimused, vastavaid kohti on näiteks Rigvedas ja vanaegiptuse tekstides. Nii võitleb Bödhvarr Egilli poeg „Beowulfis” kuningavägedes karumaskis ja karunaha all, kuna selline on traditsioon. Ta tahab lihtsalt suurem olla, et pärast oleks, millega hoobelda (muinaspõhja berr – karu, serkr – hame).

Ameerika indoloog Wendy Doniger O’Flaherty on kirjutanud, et inimese kiskjaolemus väljendub juba tema silmades, mis asetsevad koljus eespool, hoopis teises kohas kui rohusööjail loomadel. Ent kui vaadata inimese evolutsioonilisi sugulasi primaate, siis liha tarbimine on nende juures minimaalne, ehkki see on olemas. Inimese kiskjaloomust talitseb tema oskus kasutada tuld ja tööriistu saagi töötlemisel, võime mõtestada tehtut ja osata hinnata tema käsutuses olevaid ressursse. Libahundi moodi hammastega toore liha rebimine, nagu seda tegi 1589. aastal libahunt-massimõrvar Peter Stubbe, kes Bedburgis Kölni kuurvürstiriigis julmalt rattal hukati, viitab vaimu nüristumisele: iha murda on nii suur, et saagi küpsetamine ei tule isegi mõttesse.

Inimene võis hakata endast hunti kujutama juba ajal, mil ta kodustas koera, nn koduhundi. Edasi võisid hunditseremooniad olla samalaadsed kui karupeied, ja mõeldud olid need ikka selleks, et hunt inimestele mõeldud saaki ei kahjustaks. Kiviaegne inimene pidas loomi endaga võrdväärseiks ja arvas looma mõistust sõltuvaks tema kogu suurusest.

Hundi laiem levik võis Eestis alata alles pronksiajal (1500–500 e.m.a), kui karjakasvatuse ja maaharimise edenedes vähenes metsade pindala ja maastik muutus mosaiiksemaks. Lääne­mere­soome omasõna „susi” on laen alg-germaani või alg-balti keelest. Kuid pronksiaja hundi psühholoogiline mõju on täiesti ebaselge (teada on vaid see, et hunti kardeti): isegi Zalavruga petro­glüüfid Valge mere ääres kujutavad koera ja karu ning mitte hunti. Kõigepealt kujutavad kaljujoonistused olulisimat elementi kiviaja inimese elus: koda ja leeaset. Sellest saab kogu maailm alguse ja sellest väljapoole jääv on võõras, nii on alati tajutud. Hunt tuleb „Völsungasagas” esile tugeva lindpriina. Germaanlaste juures on hundikultus aegade algusest peale ühendanud noori vallalisi sõjamehi.

Inimene võis aga unistada maailma nägemisest hundiperspektiivist, sest hundid on looduses kiireimad edasiliikujad. Ilves suudab kiiresti liikuda vaid lühikese sööstu jagu, kuid hundid võisid kärmelt läbida ka väga pikki vahemaid.

Libahunt kuulub sellesse aega, mil „loomad tulid külasse” – siin mõeldakse loomadeks kehastunud inimesi. Kuni 1950. aastateni säilinud näärisokk ja näärikurg on küll olemuselt XIX sajandi romantiline traditsioon, kuid sel on kahtlemata sügavad juured. Rituaali juurde kuulus loomadeks kehastunute puudutamine, kui taheti uuel aastal õnnelik olla; ja seda tahtis igaüks. „Õnne äravõtmist” kui kommet on mainitud vaid Pipersche Elsale inkrimineeritud süüdistuses 1619. aastal.

*

Alates hilissügisest kuni kevadeni viibis Eestimaa küla konstantses pimeduses, kuna väljaspool talutaresid ja mõningaid suuremaid välistöid valgustust ei olnud. XVIII sajandi inimesed, kes elasid loodusega kooskõlas, nimetasid hundivalguseks aega, mil hunt röövkäigule läheb ja mil ka võõra inimese kavatsusi pole võimalik aimata. Pimedus varauusaegses külas oli hilissügiseti ja talviti kõikevaldav, nii mõnigi nõiaprotsess on alguse saanud kellegi kujutletud halodest. Inimese meel on võimeline kujutlema midagi sinna, kus tegelikult on informatsioonipuudus või tühjus.

Talupoeg tõusis, kui valgenes, ja läks magama hämarikus, pärast videviku pidamist. Eestlase kultuurimälu on säilitanud naiste suitsutarede-aegse kombe näidata talveõhtutel mehele õlilambiga valgust, kui too soovib poole ööni reejalase või vankriratta kallal nikerdada.

Tänapäeval, rikkalikult valgustatud ajastul on raske mõista, et uusajal peeti öiseid ümberhulkujaid maakohtades kahtlasteks.

Kõige lihtsam on libahuntide probleemi siduda rahutu unega. Ka unes võib esineda maastik, mida mööda subjekt jookseb. Mida kaugemale muinasaega, seda õhem oli inimese ja looduse vaheline sein. Jahiareaalid algasid sõna otseses mõttes hütiseina tagant. Hunt ja inimene olid sama niši toidukonkurendid ja nende rajad ühtisid.

Uni on aga olemuselt hallutsinatsioon. Unes on kõik ette antud ja see teeb subjektist niihästi nägija kui ka osaleja. Uni oli mõistatus, mida tuli lahti mõtestada. Enim peegeldus/peegeldub unes iseenese identifitseerimine, oma isiksuse pidev taasehitamine. Unes on olemas tegelaste ring, mis väljendab tungide rahuldamise erinevaid aspekte. Vaatlejate suhtevõrgustikud unenäos on mingi teadvustamata tahte väljendus, näiteks sugulased voodiäärel tähendavad suhete uuendamise vajadust. Kui unenäos suhestutakse perekonna, religiooni ja valitsusega, tähendab see mingeid käske, isiksuse üle seatud kontrolli, ka minevikust (näiteks autokraatne isakuju: Calvin Springer Halli omaaegne epohhiloov uneteooria; 83).

Unes nähtud libahundikujutelmad ühtivad hämmastavalt täpselt Halli kontseptsiooniga, kuna neis on väga ilmekas koha- ja kujuvahetuse motiivistik: sul tuleb kuhugi joosta, peita midagi, mille järgmine „loom” n-ö teatepulgana edasi annab. Tuleb ka ennast peita, hoiduda noa otsa torgatud leiva eest, mis on varjatud ähvardus, kui loom leiba mugides terava noaotsani jõuab. Noa võib unenägija leida rahvajutu järgi kusagilt teisest metsast, unes noa leidmine tähistab millegi kaotamise hirmu.

Ka naiste elu- ja seksuaaltsükkel on ühitatav libahundilugudega. Motiiv eesti folkloorist, AT 409: rinnaga toitev naine on vahepeal libahunt, ta ei ole seda vaid siis, kui tuleb last imetama. Iga kord, kui ta loobub lükantroopiast – kujutelmast, et ta on hunt –, paneb ta hundinaha kivile, mis ühel hetkel läheb tuliseks ja põletab hundinaha ära.

Musta sapi all kannatamine põhjustab rahutuid unenägusid, seisab kirjas Johann Weyeri raamatus „Deemonite ülemvõim” (1579). Weyeri arvates pole sellises rahutus unenäos miski tõsi, ilmsi sääraseid asju ei usuta. Kehatu, õhust vormitud vaim tungib meeleorganitesse ja kõnnib seal kergelt ringi, ta on vaid kujutletav nägemus. Tahtega temast võitu ei saa, ta püsib vaateväljas ja nägemisnärvi otsas.

Usuti, et kui selline „rahutu vaim” „libahundi” sees istub, siis ei ole enam palju midagi teha. Augustin Lercheim(er)i lugu ühest kinni püütud libahundist meenutabki vaimuhaige kirjeldust. Lerchei­mer, nagu ta kirjutab oma ainsas teoses „Kirjutus” (1597), olla koos oma kirikuteenrist sõbraga näinud Riia lähedal ühe libahundi kinnivõtmist. „Hunt” lamanud sirakil nende ees. Oli nagu meeletu, naeris ja viskles, justkui poleks ta mõistuse juures. Suure reede ööl oli ta ühes teiste omasugustega hulkunud väga laiade metsade ja väljade vahel. Saanud see territoorium otsa, siis oli ta ujunud üle jõe. Jumalast teadnud sama palju, nagu hundid ikka teavad. Prefekt andis talle süüa ja juua ning pidas teda kongis kinni, aga hommikuks olla üks hobustest murtud olnud.

Selline käitumine võiks olla tungalteramürgituse konvulsiivne episood, selleks peab aga inimesel olema ka A-vitamiini puudus, mida sadamalinna lähedal ei saanud esineda. Ergotismi puhul on esinenud juhtumeid, mil küüned ja nina on muutunud mustaks, eks siis vaadataksegi: näe, hunt püherdab. Lechrheimeri „Hunt” on tugevate ja metsikute „poiste” prototüüp (vrd Kreutzwaldi saksakeelset ballaadi „Kalehws Sohn”, milles suur ja tugev Kalevipoeg räuskab ja püherdab, kuni ta koplisse köide pannakse).

Trükkal Georg Manliuse märkusest hundi kohta, kes lendab nagu lind, on näha, kui kergesti tuleb nähtavale looma-kihistus inimeses. Arutluskäik oli umbes selline: võiksin olla tugev ja julge, kui saaksin vahel muutuda kellekski teiseks, ehkki inimeseks olemine on muidugi peamine.

Katkend raamatust: "Nõiaprotsessid Eestis"