Kõrge veresuhkur toob kaasa vähkkasvajate riski suurenemise, suguhormoonidega seotud kõrvalekalded (nt polütsüstilised munasarjad naistel ning probleemid testosterooni vähesusega meestel). Kõrge veresuhkur on soodsaks pinnaseks südamehaiguste vallandumisele ning stimuleerib veresoonte kahjustuste tekkimist ka ajus.

Teatavasti on aju meie kehas üks võimsama veresoonvõrgustikuga organeid. On võrdlemisi ootuspärane, et kõrgest veresuhkrust tingitud kahjustused jõuavad varem või hiljem ka ajju. Aju funktsioonide häirumisega kaasnevale Alzheimeri tõvele viidatakse nüüdseks juba ka teaduskirjanduses järjest sagedamini kui „kolmandat tüüpi diabeedile“.

Veresuhkrukorratuste mõjul tekkiv insuliini resistentsus kasvatab vöö ümbermõõtu ning mõjutab aju väga erinevaid mehhanisme pidi. 2005. aastal ajakirjas Archives of Neurology avaldatud uuringust selgus, et järjest paisuva vööümbermõõduga kaasneb aju mälukeskuse (hippokampuse) kahanemine. Viimane paneb inimese suuremasse Alzheimeri tõve ja kognitiivsete probleemide riski. Samast uuringust selgus, et suurem vööümbermõõt toob kaasa ka suurema infarktiohu.
Kõrge veresuhkur loob soodsa pinnase pärmseene ülekasvule soolestikus, see aga tekitab omakorda seedevaevusi ja probleeme immuunsusega. Viletsa veresuhkru regulatsiooniga on sageli seotud ka peavalud ja migreenihood, ärevusilmingute võimendumine ning sealt edasi depressioon, tähelepanu- ja käitumishäired ning agressiivsus. Uuringud on näidanud, et paljud jõhkrad kuriteod on toime pandud just veresuhkrukorratuste tuules.

Igal aastal lennutatakse „kõhnumisturule“ kümneid ja kümneid uusi toitumistrende ja dieete, mis peaksid aitama ülekaaluga võidelda. Statistika näitab, et USA-s peab keskmine naine tervelt 17 aastat oma elust dieeti ja seda hoolimata faktist, et kaloritevaese dieedi ja pideva enesepiitsutamisega õnnestub pikaajaline kaalukaotus saavutada vaid paaril protsendil inimestest.
Suhkrujookidele, transrasvadele, rafineeritud teraviljadele ja maiustamisele keskendunud toidusedel on kaasa toonud „sotsiaalseks nakkushaiguseks“ kutsutud II tüüpi diabeedi buumi. Omal ajal vaid täiskasvanute haiguseks peetud tõvesse haigestub nüüdsel ajal üha rohkem ka lapsi ja kurioosumina isegi beebisid. Haiguse näol ei ole tegu mitte kõhunäärme võimetusega toota insuliini nagu I tüüpi diabeedi puhul, vaid olukorraga, mida rakutasandil iseloomustab kõrge põletikutase ning sellest tingitud probleemid rakkude omavahelises suhtluses. Probleem ei peitu mitte niivõrd insuliini vähesuses, kuivõrd selles, et pidevalt kõrge veresuhkru- ja insuliinitase väsitab rakke, misjärel need oma „uksed“ pealetükkivale insuliinile ning liigsele suhkrulaadungile sulevad. Kõrge veresuhkrutase kurnab ka kõhunääret, kuna piitsutab seda pidevalt insuliini tootmiseks ületunde tegema.

II tüüpi diabeeti on kirjeldatud ka kui rakkude iselaadset ellujäämismehhanismi – see on meeleheitlik enesekaitse end liigse suhkru kahjustava mõju eest kaitsta. Vastupidiselt teistele rakkudele ei vaja silma-, närvi- ja neerurakud glükoosi kättesaamiseks insuliini ning sellega seoses pole neil ka võimekust oma uksi sissepressiva suhkru ees sulgeda. Liigne suhkur hakkab kleepuma valkude, lipiidide ja vererakkude külge, põhjustades ohtlike ühendite (glükeerumise lõpp-produktide) moodustumise. Just sel põhjusel on neuropaatia, retinopaatia ja nefropaatia suhkruhaiguse tavapärased kaasnähud.

Glükeerumise lõpp-produktid kahjustavad ka veresooni, rasvu ja kollageeni. Kuna kollageen on luude, kõhrede, veresoonte ja naha olulisim strukturaalne valk, siis kiirendavad veresuhkruprobleemid ühtlasi ka luukadu ja vananemist. Just kõrgest veresuhkrust tingitud kollageenikahjustuste tõttu on diabeetikutel probleeme haavade paranemisega.

Kõrge veresuhkrutasemega kaasnevad insuliinipursked tekitavad pikapeale arteriseinte jäigastumise ja vererõhu tõusu ning paisutavad kehakaalu. Oma biokeemilise funktsiooni poolest võib insuliini nimetada ka rasva ladustavaks hormooniks – selle kõrge nivoo viib organismi rasvapõletusmehhanismi väljalülitumiseni.

Pelgalt insuliini lisadoosidega pole veresuhkru tasakaalutuse tekkepõhjust võimalik leevendada. Rakkudevahelist suhtlust, kõrgenenud põletikutaset ja häirunud energiatootmist saab õnneks edukalt parandada elustiili korrigeerimise ja õigete toiduvalikute abil.

Rasva, valgu ja süsivesikute mõju veresuhkrule on väga erinev: valgu tarbimine tõstab veresuhkrut pisut, rasvad pea üldse mitte, süsivesikud seevastu märgatavalt. Kõrge veresuhkruga inimestel on probleeme suhkru eemaldamisega verest. Niisiis tuleks süüa madala glükeemilise koormusega toitu, mis tähendab, et arvestada tuleb nii toidu kogust kui selle mõju veresuhkrule. Toidud, mis hoiavad veresuhkru nivoo tasakaalus, aitavad vähendada väsimust ja koekahjustusi ning langetada põletikumarkereid.

Sama soovitus kehtib ka inimestele, kes ihkavad näha väiksemat kaalunumbrit. Lähtuda vaid tarbitud ja kulutatud kalorite hulgast on lühinägelik, et mitte öelda piiratud. Erineval toidul on diametraalselt erinev mõju meie hormoonidele, aga just viimased määravad ära meie kehakaalu. 100 g süsivesikuid mõjutab organismi hoopis teisiti kui 100 g valku või rasva. Terve mõistus ütleb, et kui soovime kaalu kaotada, pole mõttekas valida toitu, mis stimuleerib rasva ladestava hormooni (insuliini) rohket sekreteerimist.

Parim soovitus tasakaalu saavutamiseks on minimeerida lihtsüsivesikurikkad toidukorrad ning keskenduda menüüs aed-, leht- ja köögiviljadele, kvaliteetsele valgule ning looduslikule rasvale. Teraviljade valimisel tuleks eelistada kiudaine- ja valgurikkaid täisteravilju (ennekõike toortatart, täisterakaera, kinoad, amaranti jms).

Kivinenud müütide kiiremaks kadumiseks tuleb veel kord rõhutada, et looduslik rasv (ka loomne küllastunud rasv) ei ole kehale ohtlik. Rasvumist ja veresuhkrukorratust tekitavad ennekõike suhkru- ja tärkliserikas toit ning ainevahetust aeglustavad harvad toidukorrad. Rohkelt probleeme toovad kaasa transrasvarikkad valmistoidud ning rafineerimise käigus muudetud struktuuriga oomega-6 taimeõlide liigne tarbimine.

Liis Orav „Toida oma tervist“, kirjastus Pilgrim 2017