Loodusfilmide autor Rein Maran Venemaa vangilaagrist: see oli väga huvitav ülikool

 (6)

Rein Maran - Penijõe, september 2016
Rein Maran - Penijõe, september 2016Foto: Sven Arbet

„Nii me sattusimegi Kesk-Venemaale reaktiivlennuväkke. Teenisin seal lendava koosseisu tehnikuna kokku peaaegu kaks aastat. Siis järsku mind arreteeriti. Mind töödeldi nagu mingit spiooni. Meetodid, mida kasutati, olid päris huvitavad, lõpuks jäi sõelale süüdistus osalemises kooliaegses nõukogudevastases noorteorganisatsioonis.“ Nii on legendaarsete loodusfilmide autor Rein Maran (sünd 1931) rääkinud Alo Lõhmusele raamatus „Rein Maran. Ööbikut ei tohi reeta“, mis nüüd Maalehe raamatusarjas taas ilmub.

Ma tahtsin minna filmiinstituuti õppima kohe pärast keskkooli lõpetamist. Mul oli selleks isegi kokkulepe olemas, sest toona pidi Moskvasse Üleliidulisse Riiklikku Kinoinstituuti õppima pääsemiseks olema kohaliku nn kinematograafiakomissari soovitus. Ma olin suur fotohuviline ning esitasin oma proovitööd Eesti NSV kinematograafia ministri asetäitjale Vladimir Tombergile, Venemaa-eestlasest rindeoperaatorile.

Tema vaatas mu pildid üle ja ütles: jah-jah, küll-küll. Ent kui keskkooli lõpuaeg kätte jõudis, olid ajad juba kurjad. Mul ei õnnestunud keskkooli enam tavakoolis lõpetada. Kui ma lõputunnistuse ja piltidega uuesti ministeeriumisse läksin, oli Tomberg kuhugi lõunasse puhkama sõitnud. Keegi ei teadnud mitte midagi, keegi ei mäletanud mitte midagi. Ja mind ootas hoopis kutse sõjakomissariaati.

Seotud lood:

Ma ei suhtunud ajateenistusse minekusse kuigi entusiastlikult, ma tahtsin hirmsasti edasi õppida. Ütlesin ka komisjonile, et soovin minna õppima Moskvasse kinoinstituuti. Miskipärast jooksutati mind mitu korda erinevate tervisekomisjonide vahel – siis ei saanud ma veel aru, miks – ja seejärel pakuti välja: kui te tõesti õppida tahate, siis võiksite sõjaväes aerofotot ja raadiolokatsiooni õppida. Lõpetate sõjakooli ära ja võite rahulikult minna kinematograafiat edasi õppima...

Loe veel

Selles vanuses arvavad kõik inimesed, et nad on kohutavalt targad, kuigi tegelikult minul seda tarkust siis küll eriti palju ei olnud. Niisiis mõtlesin, et võiks ju tõesti aerofotot õppida. Sõitsime koos nelja poisiga, kellele oli sama saatus määratud, Moskvasse – meie sõjaväeosa pidi asuma kuskil Moskva külje all. Millegipärast oli meie grupil kaasas saateohvitser. Oma praeguste teadmiste põhjal muutuksin silmapilk väga ettevaatlikuks ja vaataksin väga tähelepanelikult, kes see ohvitser niisugune on ja miks ta meiega kaasa sõidab. Aga siis ma ei osanud karta.

Moskvas pidime oma väeossa sõitmiseks minema linnalähirongide jaama, kuid suundusime hoopis pikamaarongide omasse. Me hakkasime protestima, kuid ohvitser ütles: „Poisid, te olete sõjaväelased. On kaks valikut: kas tulete kaasa või lähete tribunali alla.”

Loodusfilmide kangelased muutuvad filmimise ajal mulle omaseks ja lähedaseks nagu mõni inimene, kellega oled väga hea tuttav ning juba kelle nägemine üksi tekitab sisemise rõõmsa oleku.
Nii me sattusimegi Kesk-Venemaale reaktiivlennuväkke. Teenisin seal lendava koosseisu tehnikuna kokku peaaegu kaks aastat. Siis järsku mind arreteeriti. Mind töödeldi nagu mingit spiooni. Meetodid, mida kasutati, olid päris huvitavad, lõpuks jäi sõelale süüdistus osalemises kooliaegses nõukogudevastases noorteorganisatsioonis.

Kõik viiekesi sellesse „kuulunut” saime kakskümmend viis aastat vabadusekaotust, viis aastat asumist ja viis aastat kõigist kodanikuõigustest ilmajätmist. Olin vahepeal täiesti selle piiri peal, kus inimene ei saa enam maailma asjadest päris hästi aru. Ma lihtsalt ei mõistnud enam, mis minuga toimub. Ma ei olnud ju tegelikult midagi teinud. Alles hiljem taipasin põhjuseid ja seoseid. Põhiliselt juhtus see mu vanemate pärast, juhtus seoses mu emaga.

Kuid vangilaager oli omaette huvitav maailm, see oli väga huvitav ülikool. Nii või teisiti oli laager üks suur ajaloo prügikast, kuid teatavasti ei visata prügikasti mitte ainult tarbetuid esemeid, vaid ka muid asju. Laagris oli koos väga palju tarku inimesi. Näiteks sain ma seal täieliku pildi erinevatest rahvustest, laagris oli esindatud kogu Venemaa rahvaste plejaad, lisaks ka korealasi, hiinlasi, paar ameeriklast ja isegi üks neeger, rääkimata sakslastest ja teiste Euroopa rahvaste liikmetest. Naersin endamisi, et mul on au magada Bulgaaria kuninga adjutandi kõrvalnaril. Kui sa niimoodi eri rahvuste esindajatega koos oled, siis hakkad nägema nende inimlikke plusse ja miinuseid. Sa võid teises riigis ekskursioonil käia, aga sellega ei õpi sa veel rahvast tundma. Isegi sõjaväes ei õpi sa oma kaaslasi tundma, sest seal sa näed, kuidas nad surevad, aga sa ei saa teada, millised inimesed nad on või olid. Kuid laagris on kõik alasti.

Et ma valdasin vabalt vene keelt, siis suhtlesin igast rahvusest inimestega. Ma ei ütleks, et meie, eestlaste esindus oleks laagris olnud kõige silmatorkavam või kaunim. Aga ka nende seas oli väga põnevaid isiksusi. Kuid selle eest, et ma ellu jäin, pean tänama mitte eestlasi, vaid hoopis teisi inimesi. Õppisin laagris tõesti veidike tundma seda imelikku olevust, keda nimetatakse inimeseks. Laagris olid esindatud peaaegu kõik usukultused. Seal oli iga sorti kunstnikke, hullukesi ja mittehullukesi. Leidus filosoofe, kirjamehi, poliitikuid ja keda kõike veel. Laagrielanikul pole väga palju vaba aega, aga sellega mis on, pole teha midagi muud kui mõtiskleda ja teistega mõtteid vahetada. Ja kuna ma olin täitmata anum, siis oli mul võimalus vastu võtta kole palju põnevat informatsiooni.

Ning isegi laagris oli olemas loodus. Töötasin aastate jooksul erinevates söekaevandustes ja sealgi oli loodus, seal sügaval maa all, pealegi väga huvitav loodus. Kui paarisaja meetri sügavusel söekihid välja kaevatakse, võib sinisavi kihis näha jälgi kõikvõimalikest lehtedest, puudest, tüvedest ja loomakestest, kes on elanud miljoneid aastaid tagasi. Üht kaevanduskäiku läbistades leiti kord isegi terve puutüvi. Vangivalvurid ja muud asjamehed maa-alusesse riiki ei tulnud, nende jaoks oli see liiga ohtlik.

Laagrist sain ma enda jaoks väga korraliku ülikoolihariduse. Diplomit küll ei antud, aga see ehk polegi nii oluline. Kui mind poleks arreteeritud ja ma oleksin edasi jäänud lennuväe sõjakooli, siis ma ilmselt praegu ei elaks. Sest nii palju, kui mul on andmeid oma kursusekaaslaste kohta, ei ole neist ükski ellu jäänud. Enamik neist tapeti Aasias peetud sõdades maha. Neile topiti selga Korea või Vietnami mundrid, kuigi nad ei osanud sõnagi nende rahvaste keelt. Kuid lennata nad oskasid. Ja nad said hukka, sest Ameerika lennukid olid paremad. Nii et ma pean olema nende sündmuste eest tänulik. Ilma selle ajata oleksin hoopis teine inimene, orienteeruksin asjades märksa vähem, kui ma praegu suudan orienteeruda. Ma oleksin ilmselt saanud seda kõike vältida, kui oleksin väga tahtnud. Aga ma ei usu, et ma siis praegu õnnelikum oleksin. Ja muidugi pani laagrielu minu jaoks paika väärtuste kategooriad. Ainuke väärtus, mis minu jaoks selles maailmas arvestatavana järele jäi, oli elu. Elu kõikides oma avaldumisvormides. Inimene ei ole selles osas kaugeltki mitte esimesel kohal. Kui siin maailmas midagi müstilist on, siis on see ikkagi elu kui nähtus. Kui mind usklikuks võiks pidada, siis oleksin elu-usklik. Aga mulle ei meeldi ükski religioon kui kultuse vorm. Kipub ju ikka olema niiviisi, et kui üks usukultus tekib, on ta esialgu idealistlikult kaunis, ta leiab pooldajaid ja kasvab suuremaks, kuid siis hakkavad võimurid ja ahnurid taipama, et seda saab edukalt ära kasutada valitsemiseks. Ma ei tea mitte ühtegi usundit, millega oleks läinud teistmoodi. Ma ei ole märganud sellist asjade käiku vaid mõningate idamaiste usundite puhul, võimalik, et nad ei ole veel lõplikult välja kujunenud. Teisest küljest on püüdlemine millegi kõrgema poole nii inimomane. Mul ei ole teada ühtegi inimformatsiooni, kes ei tunnistaks millegi temast kõrgema olemasolu, ükskõik mis kujul. Järelikult on see inimliigile kui säärasele tema praegusel arenguperioodil omane. Minu laagriaeg lõppes Nikita ajal, mind vabastati ja kohtukaristus kustutati. Aga nõukogude ajale oli omane see nüanss, et karistuse kustutamine ei tähendanud veel represseeritu staatusest vabanemist.

Märk oli mul ikka küljes ja see kadus alles siis, kui olin juba päris tõsine filmitegija. Olen kuulnud, et Rein Ristlaan olevat väitnud, et minu lõplik rehabiliteerimine on tema teene. Enne rehabiliteerimist oli mul raskusi Saaremaalegi pääsemisega, välismaast rääkimata. Ma ei ole end kunagi kirja pannud represseeritute hulka ega mõnda liikumisse või koondisse. Ma ei taha oma laagrielust eriti rääkidagi, seda väga mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et praegu kiputakse nende asjadega hirmsasti uhkeldama. Vabadusvõitlejaid on kohe kole palju. Minul seda au ei ole. Mina lihtsalt sattusin juhuslikult rataste vahele.

Maalehe raamatusarja"Eestile elatud elud" saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised