Lorna Byrne - naine, kes näeb ingleid ja saab neilt sõnumeid
Olen oma eraelu kogu aeg lahus hoidnud sellest tööst, mida jumal ja inglid paluvad mul teha. Inimesed, kes tulid minu juurde selle aja paiku, mil Joe suri, ei teadnud mu kaotusest midagi. Ühel õhtul mõni nädal pärast mehe surma olin majas üksi, peale Megani, kes magas. Keegi koputas uksele. Lävel seisis üks mees. Kutsusin ta esikusse ja samal ajal sosistas ingel mulle kõrva, et ma vastaksin jaatavalt palvele, mille mees esitab.
Tundsin ingli hääle järgi ära, see oli Hosus. Mees jutustas, et sõitis teel Dublinisse Maynoothist mööda ja talle tuli mõte tänada mind abi eest, mida olin osutanud talle ja tema perele. Ta sõnas, et olin aidanud neid väga palju. Ühtlasi palus ta mind, et kohtuksin tema stressis sõbraga ja kui võimalik, teeksin seda paari lähema päeva jooksul.
Kõhklesin, kuid ingel Hosus oli käskinud mul vastata jaatavalt ja ma nõustusin. Leppisime kokku, et mees helistab mulle järgmisel päeval, et aeg kokku leppida. Mees tänas mind ja jättis hüvasti.
Kui ta värava poole läks, ilmusid kaks inglit, üks ta vasakule, teine paremale käele. Nad ütlesid mulle ilma sõnadeta, et selle mehe usk jumalasse ja inglitesse on tugev ja ta kuulab neid hoolega. Kui mees autoukse avas, pöördus ta minu poole ja lehvitas. Kuid minu süda oli raske. Kui läksin tagasi sisse ja avasin köögiukse, istus laua taga ingel Hosus. Varisesin tema kõrvale toolile ja pisarad jooksid mööda mu põski. Ütlesin: „Ma ei tea, kas suudan seda teha. Kas mulle ei ole liiga vara inimestega kohtuda?”
Hosus võttis mu käe ja ma tundsin, et muutun rahulikumaks ja südikamaks, kui ta lausus: „See on sinu elu, Lorna – teha jumala tööd. Sul on selja taga terved leegionid jumala ingleid, kes sind aitavad, ja seetõttu suudad sa seda.” Hosus pühkis ära mu pisarad ja kadus siis.Järgmisel päeval mees helistas ning ülejärgmisel õhtul kohtusin ta sõbraga.
Ilm läks ilusamaks ja soojemaks. Otsustasin Megani Dublini loomaaeda viia. Sõitsime Fööniksi parki ja leidsime viimaks parkimiskoha umbes kümneminutise jalutuskäigu kaugusel loomaaiast. Meganile meeldis kõndida, ta oli väga elevil ja mulle tegi suurt rõõmu jalutada läbi pargi, vaadata puid ja linde ja mängivaid lapsi. Nägin ka ingleid, kes nähtamatutena lastega mängisid. Loomaaia lähedal olid mõned letid, mille taga müüsid naised maiustusi ja puuvilja. Otse nende selja taga oli roheline kitsas org, kus mängis palju lapsi. Jäin seisma, kuna arvasin, et nägin ühe puu kõrval kedagi tuttavat. Megan naeris, vaadates lapsi, kes veeretasid end kallakust alla. Ta tahtis nendega mängima minna. Kui alla orgu vaatasin, sain aru, et see tuttav ei olnudki inimene, vaid ingel. Ta oli oma sära muutnud nii sumedaks ja nägi nii inimese moodi välja, et teda oleks võinud vabalt inimeseks pidada. Ta tundus tuttav, aga ma ei suutnud aru saada, kes ta on. Korrutasin omaette: „Ei, see ei saa nii olla…”
Inimese moodi ingel eemaldus puust ja istus pingile. Paar väikest last jooksis tema juurde. Mõne minuti pärast nägin, et ta tõusis ja läks lastega palli mängima. Nendega ühinesid teised lapsed ning üks naine ja mees. Lapsed näevad ingleid päris hõlpsasti, kuid näis, et seda inglit nägid nii lapsed kui ka mõlemad täiskasvanud. Muidugi ei saanud nad aru, et ta oli ingel.
Neil oli väga lõbus. Mulle meeldis väga seda pealt vaadata, sest ma ei olnudki enne näinud, kuidas ingel pallile jalaga annab. Ma ei teadnud ikka veel, kes see ingel oli, aga tema tuttavlikkuse tõttu muudkui juurdlesin selle üle. Siis pöördus ingel minu poole ja lehvitas. Sel hetkel tundsin temas ära ingel Miikaeli. Naeratasin ja lehvitasin talle. Ta lõpetas pallimängu, kõndis puude poole ja haihtus.
Inglid tegid mu lohutamiseks ja tuju tõstmiseks sel ajal väga palju. Meganil ja minul oli loomaaias väga tore.
Mõnikord ma imestan, kuidas inimesed oskavad mind leida. Teave levis suust suhu. Ma ei andnud kuigi sageli kellelegi oma telefoninumbrit, aga kuidagi suutsid inimesed selle jälile saada või ilmusid lihtsalt mu ukse taha. Võisin parasjagu pesu nöörile riputada või hakata just poodi minema.
Mõnikord tahtsid nad kohe rääkida. Teinekord küsisid nad, kas võiksid tagasi tulla ja võtta kaasa näiteks haige pere liikme või mures sõbra.
Ühel pärastlõunal kostis koputus uksele. Avasin ja nägin kolme naist. Neil kõigil oli seljas meresinist ja valget värvi seelik ja kampsun. Nad ei kandnud peakatteid, aga sain kohe aru, et nad on katoliku nunnad. Üks jalutuskepiga nunn oli väga eakas, tema kõrval seisis naeratades noor nunn. Noore nunna teisel käel seisis umbes viiekümneaastane nunn. Nende ümber oli terve hulk ingleid. Küsisin neilt sõnadeta: „Mida te teete? Juhite need naised siia, samas teate, et mul on ikka veel väga raske inimestega kohtuda?” Ingel noore nunna kõrval vaatas mulle paluvalt otsa ja pani käed nagu palves kokku: „Palun, Lorna, neil on vaja sinuga kõnelda.”
Leebusin. „Kuidas ma saaksin öelda ei, kui teie, inglid, nii armsalt nende eest kostate.”
„Palume vabandust, et segame,” ütles too viiekümneaastane nunn. „Loodan, et meie külastus ei häiri teid. Oleme teist väga palju kuulnud, ning õde Catherine,” ta naeratas oma vanemale kaaslasele, „on tahtnud teid juba kaua aega näha.”
Naeratasin neile ja tegin ukse pärani.
„Pole midagi. Olen väga rõõmus teid kõiki nähes.” Kõige noorem nunn aitas õde Catherine’i trepist üles. Suundusime kööki ja noorim õde ütles, et tema nimi on Ann. Kolmanda õe nimi oli Mary. Pärisin, kas nad tahaksid minuga kõik koos kõnelda, ja õde Mary vastas kiiresti: „Õde Catherine tahaks kindlasti rääkida teiega nelja silma all ja ka meile meeldiks samamoodi.” Panin ette, et õde Catherine jääks minuga kööki, ja näitasin Maryle ja Annile, kus asub eestuba.
Niipea kui kööki naasin, ilmus õde Catherine’i kaitseingel. Ta oli meessoost ja väga kaunis, seljas paistis tal olevat õrn ja hõbedane raudrüü. Ta käskis mul oma tooli nunna kõrvale tuua. Tegin seda. Õde Catherine haaras mu käed ning purskas nutma. Kaitseingel hakkas tugevamini kiirgama. Nii suur oli tema kaastunne ja armastus nunna vastu. Valgus meie ümber tasapisi tuhmus. Kaitseingel naeratas mulle. Teadsin, et ta oli kutsunud meile appi tervendajainglid.
Meie ümber oli neli tervendajainglit. Nad olid pikad ja saledad. Olime Catherine’iga nendega võrreldes nagu kääbused köögilaua taga. Nad särasid väga tugevalt ja sära muutis nad läbipaistvamaks. Nende värv meenutas opaalklaasi. Valge on sellele kõige lähem, aga see sõna ei sobi, et kirjeldada seda ilu, mida ma nägin.
Näen tervendajaingleid pidevalt, võib-olla igal nädalal.
Siiski pole ma näinud selgelt nende tiibu, ka sel korral ma neid ei näinud, aga ma tean, et neil on tiivad. Nad on kõik peaaegu ühesugused, kuid nende näod on veidi erinevad, näiteks näokuju või näoilme. Peaaegu alati saabuvad nad grupis ja näib, et nad töötavad ringis tervendamist vajava inimese ümber. Loomulikult on tervendajainglid jumala kingitus ja su kaitseingel saab neid su juurde juhatada. Kui su kaitseingel ütleb aga mõnele inglile „ei” (või mõnele vaimule, hingele, kes on taevasse läinud), siis nad su juurde ei pääse. Nagu olen sageli öelnud,kaitseingel on su hinge valvur.
Jumal saadab tervendajainglite kaudu meile oma armu. Tervendajainglid saavad meid igat moodi aidata. Füüsiliselt võivad nad aidata kehal viirustele vastu panna või kiiremini terveneda. Mõnikord ravivad nad meie hinge, aidates näiteks depressioonis vaevlejal näha elus rohkem valgust. Ja nad saavad vähendada ka meie vaimset pimedust, aidates meil avada silmi jumala ja inglite olemasolu ja elu imede suhtes meie ümber.
Neli tervendajainglit seisid õde Catherine’ile ja mulle väga lähedal. Tundsin suurt armastust, kergendust ja rõõmu. Tundsin, nagu täidaks jumala arm meid mõlemaid. Pisarais kõneles ta mulle oma surmahirmust ja sellest, et ta aeg on peagi käes.
Ta ütles, et tunneb oma hirmu pärast häbi, nunnana ei tohiks tal mingit hirmu olla, Jeesus oleks tema peale selle hirmu ja nõrga usu pärast kuri.
Ta kaitseingel käskis mul teda kallistada. „Las ta tunneb, et sa armastad teda. Nii ei lohutata teda just sageli.” Kallistasin teda. Ta oli ülihabras, aga hoidis mu ümbert kõvasti kinni. Sosistasin talle kõrva, et karta pole üldse vaja, et jumal võtab ta leebelt vastu. Kinnitasin, et surma karta pole põhjust.
„Kui hing on kehast lahkunud, ei taha sa tagasi tulla. Miks peaksid sa tahtma tulla tagasi jõuetusse, vanasse ja ärakulunud kehasse?” küsisin, et õhkkonda rõõmsamaks muuta. Naersime mõlemad.
Mõne minuti pärast laskis õde Catherine minust lahti. Istusin sirgelt toolile oma selja taga, hoides ikka tal käest. Ta sõnas, et on olnud eluaeg üksildane, hoolimata kõigist nunnadest ta ümber. Rääkisin talle ta kaitseinglist. Ta palus, et palvetaksin koos temaga. Sel ajal kui me palvet lugesime, puudutasid tervendajainglid ta suletud lauge. Siis kästi ka mul silmad sulgeda. Tajusin palvetades, et nunna hirm kadus ja temasse valgus sügav rahu.
Olin õde Catherine’iga omavahel vähemalt tund aega. Eestuppa minnes tänas ta mind. „Ma ei karda enam surma. Jeesus käskis mul sinuga kohtuda. Ma pidin tulema ja tean nüüd, mispärast.”
Jätnud õde Catherine’i õde Maryga, kõnelesin Anniga köögis nelja silma all. Ann jutustas, et ta on noviits ja talle meeldib üle kõige nunn olla. Järgmisel aastal annab ta kloostrisse astumise tõotuse. Samas on tal aeg-ajalt kahtlusi, kas jumal tahab, et ta just seda teeks. Nägin, et temaga oli kaks õpetajainglit.
Üks aitas tal õppida ja teine õpetas teda palvetama. Naeratasin talle ja küsisin: „Mida su süda ütleb?”
Kiiresti vastas ta: „Et jumal armastab mind.”
Naeratasin. „Ann, sul on vastus käes.” Palvetasime koos ja siis ma õnnistasin teda. Ta läks õde Maryt kutsuma, lai naeratus näol. Ta oli õnnelik.
Kui vestlesin õde Maryga, ilmus korraks valgusest ta kaitseingel.
Tal oli väga tugeva iseloomuga naise kuju. Ma ei suuda meenutada, millest me rääkisime, kuid ta palus mul koos temaga palvet lugeda ja teda õnnistada. Muidugi tegin seda.
Kõndisin koos kolme nunnaga auto juurde kaasa. Õde Catherine hoidis mul kõvasti käest kinni ja muudkui kordas: „Aitäh, Lorna, täna jumalat minu poolt.” Jätsime hüvasti ja kui nad ära sõitsid, lehvitasin neile. Läksin kööki tagasi. Akna juures seisis ingel Miikael. Olin teda nähes väga rõõmus. Ta võttis mu käe ja sõnas: „Hästi tehtud.” Ta sisendas mulle kindlust ja haihtus hetk hiljem.