Sageli kuulen: naise süda ei luba mitte vahele astuda, kui teistele liiga tehakse. Seda ütlevad need, kes ise ei tunnista, et nad kellelegi liiga teevad.

Mis on naise süda?

See on põhjatu armastuse allikas. Ammutage siis sealt seda, mida sealt ammutada on vaja – armastust. Kes armastab, see andestab ja elu saab korda.
Seega, naised, meil kõigil on vaja paluda andeks meessoolt ja oma mehelt kõik need süüdistused, mis naissugu on esitanud, ka siis, kui me ise kunagi midagi sellist öelnud ei ole. Isegi siis, kui me mõelnud ei ole, aga oleme teiste naiste selliseid sõnavõtmisi õigustanud, kuna neil on tõesti halvad mehed.

Ja tuleb endalt andeks paluda, et mehi alandades oleme iseennast alandanud. Me oleme sellega inimkonda hävitanud – mehe impotentsus katkestab laste juurdesünni. Sellise arusaamaga ema lastel on, olenemata nende soost, samad kompleksid ja stressid juba sündides.

See ei olnud naiste süüdistamine ega meeste haletsemine.

Mees on pea, naine – kael. Mõlemad on tähtsad. Aga mees on ikkagi pea. Selge ja loogiline mõistus on mehe au ja annab mehele eneseväärikuse. Igaüks siinilmas peab teadma oma kohta ja kohustusi Looduse ees. Kõik, mis teel püsimist ja arengut segab, tuleb vabastada. Sageli toimub vabastamine füüsilisel tasandil – iseenda või teiste hävitamise teel.

Hävitaja tõmbab endale karistuse kaela. Ja kes ütleb: “Mul ükskõik!” see teadku, et varsti ta enam nii ei ütle.
Andke andeks naissoole nende pinnapealne loogika ja mõtlematus. Andke andeks neile nende süüdistused, sest see on nende oskamatu hingekarje hirmust, et armastus kaob. Andke andeks emadele, kes ei ole osanud lapsi armastusega ilmale kanda ja pole leidnud aega neid kasvatada. Et on nad hirmu karjatada andnud. See on inimkonna õppetund, ja kes sellest veast aru saab ja andestab, see on ära õppinud ning pääseb hädast. Teie perekond terveneb.

Kelle perekond on lagunenud või abikaasa surnud, see teadku, et minevikku andestades kujundate oma tulevikku.

Kõigepealt rääkige enda stressidega. Andke andeks oma hirmudele, süütundele, majanduslikele probleemidele sellisena, nagu nad teil isiklikult on. Andke endale andeks, et nad olete endasse võtnud, ja paluge oma kehalt andeks, et oma kehale nendega halba tegite.
Siis on naissoole juba kergem andestada ja neilt andeks paluda. Ja nii saab ka naissugu meessoole andestada. Vigadest õpitakse.

Sageli tulevad hirmunud naised ja ütlevad: “Mulle öeldi, et mu tervis on halb seepärast, et mu mees on vampiir. Mida ma peale hakkan? Ta on minu vastu nii halb.” Mis sel mehel muud üle jääb, tema elu ju sõltub naisest. Aga naine hoiab oma armastust müüri taga, ise ägades hirmust, et teda ei armastada. Mees on võtja ja naine on andja – ka see on objektiivne tõsiasi.

Naised, vabastage oma hirm ja päästke lahti oma armastus. Ärge kartke, et armastuse läte teie hinges kuivab. Välja andes saate topelt tagasi. Siis armute oma mehesse uuesti, nagu kunagi ammu juba juhtus. Meenutage kauneid aegu ja rõõmsaid hetki ning teadke, et kellel on halb, see vabastagu oma halb, kui soovib head endasse lasta. Ärge arvake, et mehel oma tigedusega hea on. Kõigil tigedatel on väga-väga halb, sest nendes on armastuse puudus.

Mees lihtsalt on võtja ja naine andja. Võtta saab, kui on anda. Kui naine rõõmuga annab, sest ta naudib oma andjarolli, siis mees võtab, nautides saajarolli. Mees annab oma füüsilist jõudu ja mõistust. Mõlemaid ühendab ajas kasvav rõõm. Ainult andes kasvab armastus.

Õnnetuseks on tänapäeva inimene olnud saaja, lausa nõudja, kes vihastab, kui ei anta.
Mõelge nüüd oma töökollektiivi või suhtlusringkonna peale, kus keegi analoogselt vampiiritseb. Selle asemel, et teda karta, andke andeks oma hirmudele, laske voolama oma armastus, toitke armastusega vampiiri hinge ja te näete, et vampiir lakkab olemast. Selgub, et ta on suurepärane tulevikku kiirustaja, kelle vajadus liikuda on suurem, kui tal endal selleks hingejõudu on.

Hirmuseina kadudes kaob kogu kollektiivi vastutuult liikumine ning teie edasiliikumise kiirenemine ja edukus on üllatavad.

Luule Viilma „Ellujäämise õpetus“ I, Varrak, Maaleht