Lydia Koidula ja Eduard Michelsoni abielu lugu: mees ilmselt tajus, et Koidula teda just meeletult ei armasta

 (13)

Lydia Koidula ja Eduard Michelsoni abielu lugu: mees ilmselt tajus, et Koidula teda just meeletult ei armasta
Noor LydiaWikipedia

Koidula ümber tiirles pidevalt temasse armunud noori rahvuslikke tegelasi ja küllap oli Koidula sellise tähelepanuga harjunud, kirjutab Mart Laar raamatus „Eesti suured armastuslood“. Esialgu kaldus Koidula süda Soome austaja Antti Almbergi poole, kuid kui mees tõmbus Koidula armuavalduste peale eemale, võttis juba kuulus poetess vastu Eduard Michelsoni abieluettepaneku.

„Küll on paljud tuhanded Lydia surma läbi sügavasse leina langenud, see ei taba neid aga isiklikult, seda enam, et tema rikka ja õilsa vaimu sünnitused temaga ei sure. Meie aga oleme palju rohkem kaotanud ja kes küll rohkem kui mina! Iga uus päev õpetab mulle vana tõde, et täieliku tunnetamiseni, kui armas ja kallis üks inimene on, alles siis jõuame, kui ta meilt igaveseks on võetud. Oo, mu armas Lydia! Oo, mu armas Lydia!” kirjutas Eduard Michelson naise surma puhul Heinrich Rosenthalile, kes neid omal ajal Tartus oli tutvustanud.

Antti Almberg, 1906. aastast alates Jalava (vasakul), Lydia Koidula abikaasa Eduard Michelson ja Lydia abielutunnistus. All paremal on Lydia koos õe Eugeniega. Foro Rahvusarhiivi filmiarhgiiv.

Eesti rahvusliku liikumise juhi Johann Voldemar Jannseni 12. detsembril 1843 sündinud tütar Lydia tõusis juba noorena rahvusliku liikumise sümboliks. Tema ümber Jannsenite majja Tiigi tänaval moodustunud salongi võib pidada eesti seltskonna esimeseks kooskäimiskohaks. Samas oli Koidula näol tegemist küllaltki boheemliku loomeinimesega, kelle vaba käitumine võis ümbruskonda vahel isegi šokeerida. Rahvuslikku liikumist võis ta mõjutada aga rohkemgi kui paljud mehed. Omaaegseid kirju ja mälestusi lugedes pole kahtlust, et Koidula ümber tiirles pidevalt temasse armunud noori rahvuslikke tegelasi. Küllap oli Koidula sellise tähelepanuga harjunud. Osa imetles poetessi kaugelt kui rahvuslikku ikooni, kellele tegelike lähenemiskatsete tegemine tundus pühaduse rüvetamisega. Noorte kohmakate taluperemeeste ja vallakirjutajate kui potentsiaalsete kosilaste vastu puudus Koidulal aga igasugune huvi, selleks oli tema haridus ja taust liiga teistsugune. Eesti soost haritlasi võis toona ühe käe näppudel üles lugeda. Lohutust ei toonud ka kirglik „kiriromaan” Lauluisa Kreutzwaldiga.

Loe veel

Seotud lood:

Samal ajal hakkas Koidula „bioloogiline kell” järjest ähvardavamalt tiksuma. Noorem õde oli juba oma õnne leidmas. Koidulagi ei soovinud jääda igaveseks isa ajalehte toimetama. Kes ei igatseks armastust, inimlikku õnne! Näib, et sellesse aega jäävad mõnedki vastamata jäänud kiindumused ning põgus romaan temast tunduvalt noorema eesti üliõpilase Carl Johansoniga. Koidula vanemad tegid loole kiire lõpu ning noormees saadeti Pihkvasse koduõpetajaks.

Sellisel Koidula jaoks hingeliselt äreval ajal kohtuski Koidula esimest korda Eduard Michelsoniga. Eduard Piers Eugen Michelson oli sündinud 22. novembril 1845 Rõuge kihelkonnas Kasaritsas lätlasest mõisavalitseja Georg Michelsoni perekonnas. Tegemist oli edasipürgiva perekonnaga, millest annab tunnistust asjaolu, et Koidula tulevase abikaasa üheks vaderiks polnud keegi muu kui Fr. R. Kreutzwald ise. Nagu teisteski samasugustes peredes oli Kasaritsa mõisavalitseja kodune suhtlemiskeel saksa keel. Noor Michelson sai nn saksa kasvatuse ning asus Tartu Ülikoolis õppima arstiteadust, elades õpingute ajal ema ja õe Klaraga Tartus Karlova tänavas, kuhu tema selleks ajaks juba surnud isa oli maja ostnud. Isa surma järel oli pere sattunud majanduslikku kitsikusse, mistõttu Michelson pidi ülikoolis õppima kroonustipendiaadina. See ei takistanud Michel­sonil astumast korporatsiooni Livonia, kus ta võttis aktiivselt osa ka duellidest. Pika kasvu tõttu kutsuti teda „pikaks meditsiiniks”. Michelson ei salanud oma rahvuslikku päritolu, ehkki pidas end läbinisti sakslaseks. Kuigi päritolu Michelsonile seltskondlikus läbikäimises probleeme ilmselt ei valmistanud, tundis ta end mõne mälestuskatke kohaselt siiski üksikuna. See viis teda kontakti samas olukorras olevate eesti üliõpilastega, eeskätt Heinrich Rosenthaliga. Tartu eestlasest käsitöölise perest pärit Rosenthal oli samuti saanud saksa kasvatuse ning Tartu ülikoolis arstiteaduse õppimise ajaks sisuliselt saksastunud. Ometi pani armumine J. V. Jannseni nooremasse tütresse Eugeniesse Rosenthali aktiivselt rahvuslikul rindel tegutsema, teisiti poleks tal olnud võimalikki Jannseni tütrele ligi pääseda.

Koos Rosenthaliga saabus 28. aprillil 1871. aastal Jannsenite majja Eduard Michelson. Johann Voldemar Jannseniga saavutas Michelson kohe hea kontakti, kuid eriti võlus teda Lydia. Ühesõnaga Michelson armus ülepeakaela. Sõbra tunnetele kaasa elav Rosenthal soovitas need kähku maha matta. Koidula oli rahvusliku liikumise pühakuju, kes võis abielluda vaid samasugust rahvuslikku pühendumist esindava tegelasega. Michelson ei jätnud siiski jonni, tajudes ehk alateadlikult, et lisaks kõigele muule oli Lydia Jannseni näol tegemist armastust igatseva naisega. Seda oli Michelson valmis talle pakkuma. Tagantjärele on mõned autorid Michelsoni iseloomustanud kalgi, lõbujanuse mehena, kellel kultuurihuvid puudusid. See ei vasta tõele. Michelson oli taktitundeline inimene, kelle rahulikkus ja mehelikkus tasakaalustasid hästi Koidula närvilisust. Michelson teadis, kellega ta abiellub, ega kavatsenud Koidulast mingit kodukana kasvatada. Otse vastupidi, ta teadis hästi, et naise õnnelikuks tegemiseks tuleb talle loominguks aega anda. Koidulal ja Michelsonil oli nii mõndagi ühist. Mõlemad tundsid end maailmas üksikuna, mõlemad oli mõnevõrra boheemlikud ega sallinud väikekodanlikku ilutsemist, mõlemad olid ratsionalistliku maailmavaatega ja suhtusid kirikusse leigelt.

Esialgu kaldus Koidula süda siiski võimaliku Soome austaja Antti Almbergi poole, kuid see tõmbus Koidula armuavalduste peale kohkunult, ent viisakalt eemale. Almbergi taandumine muutis Koidula olukorra keeruliseks. Aga Kreutzwaldile oli Koidula kahest peigmehest juba rääkinud ning jutt Koidula eelseisvast kihlusest oli liikvele läinud. Nii ta lihtsalt pidi Michelsoni kosjad vastu võtma ning seda ta ka tegi. 21. novembril 1871 kuulutati Koidula kihlus ametlikult välja. See otsus ei tulnud kergelt. Mehe ükskõikne suhtumine eesti rahvuslikku liikumisse oli Koidulale tõsine probleem ja ka eesti avalikkus võttis teate Koidula kihlusest saksastunud lätlasega vastu eitavalt.
Kihlatu kõhklustest sai aru ka Michelson. Näib koguni, et ta tajus, et Koidula teda just meeletult ei armasta. Ometi oli Michelson otsustanud oma armastusega Koidula õnnelikuks teha. Ning juba kihluse ajal hakkas Koidula tulevasse kaasasse soojemalt suhtuma. Ühiste „duotundide” ajal avastas Koidula Michelsonis arvukalt tuttavaid jooni ning peagi muutusid nende kirjad juba üsna kirglikeks.

Ometi oli abielu algus kõike muud kui kerge. Tõsiseks probleemiks kujunes noore perekonna vaesus. Jannseni tutvusi kasutades õnnestus Michelsonil küll pääseda suunamisest Venemaa sisekubermangudesse, kuid ega Kroonlinngi endast just ideaalset elukohta kujutanud. 19. veebruaril 1872 toimus Tartus Lydia Jannseni ja Eduard Michelsoni laulatus ning juba mõni kuu hiljem leiame Koidula Kroonlinnas oma uues korteris pannide-pottidega askeldamas. Michelson omalt poolt kirjutab äiapapa Jannsenile: „Õnneks näib ometi, nagu hakkaks minema.” Nii see tõesti ka oli. Kuna Kroonlinna seltskonna „kaagutav hanekari” ei pakkunud kummalegi huvi, tegeles noor abielupaar rohkem teineteisega. Koos veedeti mõnusaid tunde lugedes ja arutades. Asi läks isegi niikaugele, et Michelsonist sai mitme arstiteadusliku artikliga Eesti Postimehe kaastööline, mis Koidulale ilmselt suurt rõõmu valmistas.

Aktiivne oli ka Koidula loometegevus. Seda, et noorpaaril teineteise jaoks aega jätkus, näitab poja Hansu sünd 1874. aastal. Aastail 1875–1876 tabas seni harmoonilist abielu esimene tõsisem kriis. Kas kasvas majapidamine taas lapseootel Koidulal üle pea või muutsid Kroonlinna muserdav õhkkond ja pidevad rahamured kooselu närviliseks. Siiski saadi raskustest üle ja vanemate toetusel tehtud mitmeaastane reis Euroopasse liitis abikaasad taas kokku.

Koos üleelatud raskused ei vähendanud Koidula ja Michelsoni armastust, pigem vastupidi. Paranes ka pere rahaline olukord. Selget tunnistust abieluharmooniast annab Koidula jätkuvalt suur loomevõime ning aktiivne kaasalöömine rahvuslikus liikumises. Murrang Koidula elus saabus alles 1880. aastate alguses, mil tema elus algas tõeliselt traagiline periood. Selle põhjuseks olid ühelt poolt Koidulat tabanud raske haigus ning teiselt poolt kodumaal valitsenud olukord ehk täpsemalt rahvusliku liikumise lõhenemine. Jannsenite perekonda tabanud süüdistused ja väljatõrjumine rahvuslikust liikumisest oli Koidulale raske löök. Rahvusliku liikumise allakäik mõjus Koidulale lausa füüsilise katsumusena. Ka kippus unustusse vajuma Koidula luulelooming, tema saatus ei näinud Eestis enam kedagi huvitavat.

Kõik see muutis Koidula viimased, raskest haigusest saadetud eluaastad ääretult kurvaks. Mitu aastat kestnud tüli omastega Jannseni päranduse pärast leevenes alles vahetult enne Koidula surma. Aga abikaasa hoolitses neil aastatel Koidula eest kõige liigutavamal moel. Tema armastus ei väsinud ega heitunud ka valudes vaevleva Lydia meelepaha ees. Michelson tegi kõik endast sõltuva Lydia viimaste elupäevade kergendamiseks. Tema kirjades väljendub sügav valu ja kurbus toimuva pärast, mille ärahoidmiseks polnud tal mingit lootust. Lõpp oli vältimatu ning 1886. aasta 30. juulil sulges Koidula igaveseks silmad.

Michelson ei saanud abikaasa surmast kunagi üle. Võimalustele vaatamata ei abiellunud ta uuesti, pühendudes tütarde kasvatamisele ning Koidula loomingulise pärandi eest hoolitsemisele. Kui tema katseid Koidula luuletuste trükki toimetamiseks ei saatnud edu, polnud süü mitte Michelsonis, vaid vahepeal muutunud ajavaimus. Eduard Michelson suri 1907. aastal, leides oma puhkepaiga armastatud Lydia ning surnult sündinud poja kõrval Kroonlinna kalmistul.

Lydia Koidula ausammas Pärnus, autor Amandus Adamason. Wikipedia

Mart Laar „Eesti suured armastuslood“, kirjastus Varrak 2017

http://www.varrak.ee/product/21767/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised