"Ma ei mäletanud midagi oma eelnevast elust." Neurokirurg kirjeldab, mida tundis, kui ta lähedaste jaoks oli sisuliselt surnud 2. osa
Nimekas neurokirurg dr Eben Alexander langes haruldase bakteriaalse meningiidi tagajärjel koomasse. Uuringud viitasid laialdasele ajukahjustusele ning kolleegid, kes teda ravisid, arvasid, et ta ei tule enam koomast välja. Ometi ta tundis inimesi ära, aga ei suutnud sellest neile märku anda. Raamatus "Tõendid taeva olemasolu kohta" jagab dr Alexander oma surmalähedasi kogemusi. Siin on teine katkend raamatust.
Allmaailm
Pimedus, mis on läbipaistev – nagu oleksid üle pea muda sisse vajunud, kuid näeksid sellest läbi. Võib-olla kirjeldab porine tarretis seda paremini. Läbipaistev, kuid ähmasel, hägusel, klaustrofoobsel ja lämmataval moel.
Teadvus, mis eksisteerib väljaspool mälu ja identiteeti – nagu unenägu, kus sa tead, mis sinu ümber toimub, kuid sul pole aimugi, kes või mis sina oled.
Lisaks heli – sügav rütmiline trummeldamine, kauge, kuid tugev, iga löök läheb otse sinust läbi. Nagu südamelöök? Sinna kanti, kuid tumedam ja mehaanilisem – nagu heli, mis tekib metalli vastu metalli lüües, justkui taoks kuskil kaugustes hiiglaslik maa-alune sepp vastu alasit. Trummeldamine, mis on nii tugev, et selle heli vibreerib üle kogu maa või muda või mis iganes sind ümbritseb.
Mul polnud keha – igatahes mitte sellist, millest ma teadlik oleksin olnud. Ma lihtsalt olin… seal, selles pulseerivas pimeduses. Sel hetkel oleksin ma seda kohta nimetanud „ürgseks“. Aga siis, kui see kõik toimus, ei teadnud ma seda sõna. Õigupoolest ei teadnud ma ühtegi sõna. Need sõnad, mida ma siin kasutan, vormusid minu peas palju hiljem – siis, kui ma olin siia maailma naasnud ja hakkasin oma mälestusi kirja panema. Keel, emotsioon, loogika – need kõik olid läinud, justkui oleksin ma liikunud arengus tagasi elu alge juurde, võib-olla isegi samale tasandile nende primitiivsete bakteritega, mis mulle teadmatult olid mu aju üle võtnud ja rivist välja löönud.
Kui kaua ma selles maailmas viibisin? Mul pole vähimatki aimu.
Kui sa satud kohta, kus aega sellisel moel, nagu meie seda tavaliselt kogeme, ei tajuta, siis on sealse aja kulgemise kirjeldamine peaaegu võimatu. Sel hetkel, kui see kõik juhtus, tundus mulle (mis iganes see „mina“ siis oli), et ma olen alati seal olnud ja jään sinna igaveseks.
Alguses polnud mul selle vastu midagi. Miks mul peakski midagi selle vastu olema, kui see oli ainus olemise viis, mida ma teadsin? Kuna mul polnud mälestusi millestki paremast, ei hoolinud ma eriti sellest, kus ma olin. Ma mäletan, et arutlesin endamisi, kas ma jään ellu või mitte, kuid minu ükskõiksus lõpptulemuse vastu vaid tugevdas tunnet, et miski ei saa mind tegelikult haavata. Ma ei teadnud midagi selle maailma reeglitest, kus ma olin, kuid ma ei kiirustanud ka neid õppima. Lõppude lõpuks, miks ma peaks pingutama?
Ma ei tea täpselt, kuna see juhtus, kuid ühel hetkel muutusin ma teadlikuks objektidest, mis mind ümbritsesid. Need olid veidi juurte või veresoonte moodi, mis asetsesid tohutus porises üsas. Poripunaselt kumavad sooned ulatusid kuskilt kaugelt ülevalt sama kaugele minust allapoole. Selle koha peale tagasi mõeldes tundub mulle, et ma olin justkui mutt või vihmauss, kes elutseb sügaval maa all, kuid kes on võimeline nägema ümbritsevate juurte ja puude maatriksite sasipuntraid.
Seetõttu hakkasin ma seda kohta tagantjärele „vihmaussi tasandiks“ kutsuma. Pikka aega arvasin ma, et see, mida ma kogesin, võis olla mingisugune mälestus sellest, kuidas minu aju ennast tundis, kui bakterid seda vallutasid.
Kuid mida rohkem ma selle peale mõtlesin (ka see kõik juhtus palju-palju hiljem), seda ebatõenäolisem see seletus tundus. Kuigi seda kõike on ääretult keeruline ette kujutada, kui sa seal ise pole olnud, polnud minu teadvus seal olles ei ähmane ega moondunud. See oli lihtsalt… piiratud. Ma polnud inimene, kui ma seal viibisin. Ma polnud isegi mitte loom. Ma olin midagi, mis oli enne neid. Ma olin vaid üksildane teadvusepunkt ajatus punapruunis meres.
Mida kauem ma selles kohas viibisin, seda ebamugavamalt ma ennast tundsin. Alguses süüvisin ma niivõrd ümbritsevasse, et „mina“ ning pooleldi jube ja pooleldi tuttav algaine minu ümber said täielikult üheks. Kuid vähehaaval tekkis selle sügava, ajatu ja piiritu ühinemise asemele tunne, et ma polnud tegelikult üldse osa sellest maa-alusest maailmast, vaid olin seal lõksus.
Pulbitseva pori seest kerkisid grotesksed loomapildid, kes oigasid ja kriiskasid ning seejärel kadusid. Vahetevahel kuulsin ma loidu möirgamist. Kohati kasvasid need möirged hämarateks rütmilisteks lauludeks, mis olid korraga hirmutavad ja veidralt tuttavad – justkui oleksin ma neid kunagi ise teadnud ja kuuldavale toonud.
Kuna ma ei mäletanud midagi oma eelnevast elust, siis venis minu aeg selles maailmas kohutavalt pikaks. Kas ma veetsin seal kuid? Aastaid? Terve igaviku? Vastust teadmata leidsin ma ennast lõpuks olukorrast, kus kriipiv ja häiriv tunne kaalus üles koduse ja tuttava tunde. Mida rohkem ma ennast iseendana tundsin – kellegi eraldiseisvana selles külmast, niiskusest ja pimedusest, mis mind ümbritses –, seda tihedamini muutusid näod, mis pimedusest kerkisid, koledaks ja kurjakuulutavaks. Ka rütmiline trummeldamine kauguses muutus teravamaks ja tugevamaks, meenutades maa-aluse trollidearmee töörütmi, kelle julmalt monotoonne töö kunagi otsa ei saa. Liikumine minu ümber polnud enam nii visuaalne, vaid eelkõige kompimise kaudu tajutav, justkui tungleksid minust mööda roomajate hulka kuuluvad ussilaadsed elukad, kes vahetevahel oma ogalist nahka minu vastu hõõrusid.
Seejärel hakkasin ma tundma lõhna, mis meenutas veidi väljaheiteid, verd ja okset. See oli looduslik lõhn, aga mitte elu, vaid surma lõhn. Mida teadlikumaks ma muutusin, seda rohkem paanikasse ma sattusin. Kes või mis iganes ma ka polnud, aga ma ei kuulnud siia. Ma pidin siit välja saama.
Aga kuhu mul minna oli?
Sel hetkel, kui ma endalt seda küsisin, kerkis minu pea kohal laiuvast pimedusest nähtavale midagi uut – midagi, mis polnud nii külm, surnud või pime, vaid hoopis kõigi nende vastand. Isegi kui ma tegeleks kogu oma ülejäänud elu sellega, et prooviksin seda sõnadesse panna, ei suudaks ma vääriliselt kirjeldada seda objekti, mis mulle lähenes – ma ei suudaks isegi ligilähedaselt edasi anda selle ilu.
Aga ma proovin sellegipoolest.
Ankur, mis hoiab elu küljes
Phyllis keeras haigla parklasse umbes 01.00 paiku, kaks tundi hiljem kui Eben IV. Kui ta minu palatisse jõudis, leidis ta minu voodi kõrvalt Eben IV, kes oma lõua all kramplikult haigla patja pigistas, et ärkvel püsida.
„Ema on Bondiga kodus,“ ütles Eben toonil, mis oli samaaegselt väsinud ja pinges, kuid ometi õnnelik tädi nägemise üle.
Phyllis ütles Ebenile, et ta peab koju minema, sest kui ta pärast pikka autosõitu Delaware’ist siia öö otsa üleval on, pole homme temast kellelegi kasu, teiste hulgas ka isale. Ta helistas koju Holleyle ja Jeanile ning ütles neile, et Eben IV tuleb varsti koju, kuid tema ise jääb ööseks minu palatisse.
„Mine koju ema, tädi ja venna juurde,“ ütles ta Ebenile, kui oli toru hargile pannud. „Neil on sind vaja. Sinu isa ja mina oleme siinsamas, kui sa hommikul tagasi tuled.“
Eben IV vaatas mind – läbipaistvat plastikust hingamistoru, mis läbi mu parema ninasõõrme hingetorusse jooksis; minu kitsaid juba pragunevaid huuli, suletud silmi ja longus näolihaseid.
Phyllis luges tema mõtteid.
„Mine koju, Eben. Proovi mitte muretseda. Sinu isa on endiselt meiega ja ma ei kavatse tal minna lasta.“ Phyllis kõndis minu voodi juurde, võttis mu käe enda kätte ning hakkas seda masseerima. Kaaslasteks vaid masinad ja valveõde, kes iga tunni tagant mu näitajaid kontrollimas käis, veetis Phyllis terve öö minu kätt hoides, sest ta teadis, et side, mida ta säilitada püüdis, mängis eluliselt tähtsat rolli, et mind sellest olukorrast välja aidata.
Sageli öeldakse, et Ameerika lõunaosariiklaste perekesksus on üks suur klišee, kuid nagu paljud klišeed, on ka sellel oma tõepõhi all. Üks esimesi asju, mida ma põhjaosariiklaste kohta avastasin, kui ma 1988. aastal Harvardisse kolisin, oli see, et nad on mõnevõrra häbelikumad väljendamaks seda, mida paljud lõunaosariiklased iseenesestmõistetavaks peavad: sinu pere on see, kes sa ise oled.
Minu enda elus on suhted perega – vanemate, õdede ning hiljem Holley, Eben IV ja Bondiga – alati olnud minu jaoks elutähtsa stabiilsuse ja tugevuse allikad ja seda eriti viimaste aastate jooksul. Ma teadsin, et võisin oma pere vankumatu toetuse peale alati kindel olla selles maailmas, kus seda sageli vajaka jääb, nii põhjas kui lõunas.
Ma külastasin Holley ja lastega vahel episkopaalset kirikut. Ometi, kui tõele au anda, asusin ma kõigest sammukese kõrgemal pühadeaegsetest kirikukülastajatest (need, kelle varju kiriku uksel näeb vaid jõulude ja lihavõtete aegu). Ma julgustasin oma poisse õhtuti palvetama, kuid ometi ei olnud ma ise kodus eriline vaimne juht. Ma polnud kunagi suutnud vaigistada oma kahtlusi selle suhtes, kuidas see kõik tegelikult võimalik on. Ma kasvasin üles, soovides Jumalasse, taevariiki ja hauatagusesse ellu uskuda, kuid kümned aastad teaduslikus neurokirurgia maailmas olid pannud mu nende olemasolus sügavalt kahtlema. Kaasaegne neuroteadus väidab, et aju kutsub esile teadvuse – mõistuse, hinge, vaimu või ükskõik kuidas seda nähtamatut ja immateriaalset osa nimetada, mis teeb meist need, kes me oleme – ning ma ei kahelnud selle väite tõesuses.
Nagu enamik tervishoiutöötajaid, kes igapäevaselt surevate inimeste ning nende peredega otseselt kokku puutuvad, olin ma aastate jooksul kuulnud ja olnud tunnistajaks mitmetele sõnulseletamatutele seikadele. Ma olin need „mõistetamatuks“ lahterdanud ja sinnapaika jätnud, olles kindel, et kõikidele nendele juhtumitele leidus tegelikult üks või teine praktiline selgitus.
Asi polnud selles, et mul oleks midagi üleloomulike uskumuste vastu olnud. Arstina, kes nägi igapäevaselt uskumatuid füüsilisi ja emotsionaalseid kannatusi, ei soovinud ma mitte mingil juhul kellelegi keelata seda lohutust ja lootust, mida usk pakub. Kui aus olla, siis oleksin ma hea meelega ka ise selle hüvesid nautinud.
Aga mida vanemaks ma sain, seda ebatõenäolisem see tundus. Samamoodi nagu ookean neelab endasse randa, õõnestas teaduslik maailmapilt tasa, kuid targu minu võimet millessegi suuremasse uskuda. Teadus näis pakkuvat katkematut tõendusmaterjalide voogu, mis vähendasid meie olulisuse siin universumis veelgi nullilähedasemaks. Tore oleks millessegi uskuda, kuid teadust ei huvita see, mis oleks tore. Teadust huvitab see, mis on.
Ma olen kineetiline õppija, mis tähendab seda, et ma õpin läbi tegevuse. Kui ma ei saa midagi ise tunnetada või katsuda, on mul raske sellest huvituda. Tahtmine kompida kõike, mida ma mõista püüdsin, koos sooviga olla oma isa moodi, olidki need põhjused, miks mind neurokirurgia poole tõmbas. Vaatamata abstraktsusele ja müstilisusele on inimaju ka imeliselt konkreetne. Kui ma Duke’is meditsiinitudeng olin, nautisin ma seda, kui ma mikroskoopi vaatasin ja nägin seal oma silmaga neid õrnu pikergusi närvirakke, mille vahel tekkivad sünaptilised seosed loovad teadvuse. Mulle meeldis kombinatsioon abstraktsetest teadmistest ja täielikust füüsilisusest, mida ajukirurgia pakkus. Selleks et ajule juurde pääseda, peab kõigepealt läbima mitmed naha- ja koekihid, mis koljut katavad, kasutades selleks kiiret pneumaatilist riistapuud, mida kutsutakse Midas Rexi puuriks. Tegemist on väga keeruka seadmega, mis maksab tuhandeid dollareid. Aga kui seda uurima hakata, on see ikkagi vaid… puur.
Samamoodi on ka aju kirurgiline ravi, mis on erakordselt keeruline ettevõtmine, tegelikult sama mis ükskõik millise elektriliselt laetud õrna masina parandamine. Ma teadsin väga hästi, et tegelikult pole aju muud kui masin, mis toodab teadvuse fenomeni. Muidugi ei tea teadlased veel, kuidas täpselt aju närvirakud seda teevad, kuid selle avastamine on vaid aja küsimus. Iga operatsioonisaalis veedetud päev kinnitas seda väidet. Sa teed patsiendi ajust MRT (magnetresonantstomograafia) uuringu ning leiad kasvaja. Sa paned patsiendi üldnarkoosi alla, eemaldad kasvaja ning paar tundi hiljem on ta siin maailmas tagasi. Ei mingeid peavalusid. Ei mingeid probleeme teadvusega. Näiliselt on see kõik väga lihtne.
Ma jumaldasin seda lihtsust – teaduse absoluutset ausust ja puhtust. Ma teadsin, et siin pole ruumi ei fantaasiale ega lohakale mõtlemisele. Kui fakt on tõestatav ja usaldusväärne, siis seda aktsepteeritakse. Kui mitte, siis heidetakse see kõrvale.
Selline lähenemine jättis väga vähe ruumi hingele ja vaimule ning ideele, et isiksus võib jääda kestma ka pärast seda, kui aju, mis seda toetab, töötamise lõpetab. Veelgi vähem ruumi jäeti sõnapaarile igavene elu, mida ma kirikus ikka ja jälle kuulsin.
Just seetõttu toetusin ma eelkõige oma perele – Holleyle, meie poegadele ja kolmele õele ning muidugi emale ja isale. Ilma nende armastuse ja mõistmiseta poleks ma väga praktilises mõttes olnud võimeline oma erialal töötama – päevast päeva neid asju tegema, mida ma tegin, ja neid asju nägema, mida ma nägin.
Ja just seetõttu otsustas Phyllis (pärast seda, kui ta oli meie õe Betsyga telefonis rääkinud) sel ööl mulle terve pere eest lubaduse anda. Kui ta seal istus, minu lõtv ja peaaegu elutu käsi peos, lubas ta mulle, et mis iganes ka sellest hetkest peale ei juhtuks, keegi on alati siin ja hoiab minu kätt.
„Me ei lase sul minna, Eben,“ ütles ta. „Sul on vaja ankrut, mis sind siin selles maailmas hoiaks, kus me sind vajame. Ja just seda me sulle pakumegi.“
Vaevalt ta sel hetkel teadis, kui tähtsaks see ankur järgnevate päevade jooksul osutus.
Järgneb
