Seal kohtusin ühtlasi esimest korda filmi stsenaristi, lavastaja ja režissööri Vladimir Karasjoviga. Karasjov oli revolutsiooniteemaliste dokumentaalfilmidega endale juba varem nime teinud ning hiljem „akvaariumis” istudes seletas mulle, et revolutsiooniline aines sobib selle olemusliku dünaamikaga ideaalselt põnevike tegemiseks. Seekord oli ta nõuks võtnud ekraniseerida Jaan
Anvelti, kirjanikunimega Eessaare Aadu oletatavasti 1923. aastal kirjutatud romaani „Linnupriid”.
Raamatu tegevustik toimub 1920. aastate Eesti Vabariigis ja käsitleb põrandaaluste elu oma ohtude ja hirmudega, psühholoogiliste kriiside ja valusa armastuse ning priiuseunistusega. Viimane ei tundunudki tollal neile nii utoopilisena. Olid ju näiteks Ungari kommunistid eesotsas Béla Kuniga 1919. aastal välja kuulutanud Ungari Nõukogude Vabariigi, mis, tõsi küll, eksisteeris vaid mõned kuud. Samal aastal oli ka Baierimaal kehtestatud lühiajaliselt Nõukogude Vabariik. Ju loodeti,
et revolutsiooniline situatsioon võib ka Eestis korduda. Kuid need lootused ei vastanud kujunenud reaalsusele. Seda aga polnud lindpriidele (illegaalidele) mõista antud. Ja nii rullubki vaataja ees lahti hirmu ja lootuste vastuoluline tume maailm, mis selles olijaid psüühiliselt ruineerib ja vaimselt sandistab. Filmi usutavust võimaldab tegelaste prototüüpide ja tegelikult aset leidnud sündmuste äratundmine.

Põrandaaluste juhti mängib Veljo Tormis, kelle osatäitmine oli minu arvates usutav. Just selliselt, saladuslikult vaikiva ja kindlameelsena ma juhti ette kujutasingi. Ka filmi õnnestunud muusika on temalt.

Kandev roll oli siiski täita Mikk Mikiveril. Samuti tegid filmis kaasa sellised tuntud näitlejad nagu Ada Lundver, Aarne Üksküla, Tõnu Aav, Ene Rämmeld jt. Võtetega alustati 1970. aastal ja valmis sai see 1971. aasta sügiseks. Töö oli olnud pingeline, kuid näitlejate arvates huvitav. Kõik eeldas õnnestumist, mis tegelikult juhtuski. Muidugi aitas sellele kaasa hoolikalt valitud võttegrupp eesotsas peaoperaatorlavastaja Rein Marani ja operaator Enn Sädega. Tänased filmikriitikud leiavad, et „Lindpriid” on 20. sajandi Eesti mängufilmide tippu kuuluv teos, mis oli tollal uudne oma kinematograafi lise keele ja vormi otsingute poolest.

Filmi neli osa järjest ära vaadata võttis tükk aega, kuid seejuures ei tundnud ma hetkegi igavust ega märganud mängulisi vajakajäämisi.
Möödunu ajapilt koorus silme ees lahti „hirmu maailmana”, mida asjaosalised igapäevaselt tajusid. Nende pelgupaik soode ja rabade vahel võidi varem või hiljem avastada. Lisaks tekkisid probleemid toidu hankimisel, enda varjamisel, omavahelised lahkhelid jm. Ja nii see peitus ükskord lõpebki, kuni nad üles leitakse. Filmis näidatakse jubedaid stseene, mida sõdurid naislindpriidega ette võtavad. Need on läbinisti naturalistlikud: peksmine, karjed ning jõhker vägistamine.
Sellele aitab kaasa ka suures osas tegevustiku toimumine pool pimedas, teksti nappus ja lakoonilisus, vaid näitlejate näoilmete ja nende toimingute kujundlikkus.
Ada Lundver ja Ene Rämmeld on oma mälestusteraamatutes kirjeldanud, kuidas Karasjov laseb neil kõike seda dokumentaalsuse ja pildi kujundlikkuse huvides taluda. Muhud ja sinikad ei jää tulemata.
Ene kõrvulukustav karje lausa vapustab. Kes oli aga nende lõksulangemises otseselt süüdi? Mängu tuuakse litsid ja salapärased kohtumised linna kortermajade uberikes ning pidevad jälitamised.Neis oludes üks põrandaalune, keda kehastab Mikiver, lõpuks murdubki.

Film lõppes. Olime kõik nagu nõiutud. Tehti väike vaheaeg. Ja seejärel algas nõupidamine, millest peale filmitegijate võtsid osa ETV juhtkond (eesotsas Leopold Piibuga), loomeliitude ja ajalehtede ning ka partei keskkomitee ja linnakomitee esindajad. Olin kindel, et film kiidetakse heaks ja mul ei tule sõna võtta. Kuid nii see ei läinud.

Vaatamata sellele, et paljud pidasid filmi õnnestunuks (Vovka näitas mulle hiljem meeldetuletuseks selle stenogrammi), olid mõned keskkomitee esindajad kõhkleval seisukohal. Võib küsida, miks siis nii?

Seda selgitab filmi hiljem isiklikult üle vaadanud Vello Ranne arvamus. Tema argumentatsioon oli ligilähedaselt järgmine: põrandaalused on üksteisele jäägitult ustavad ja oma tões kindlad. Seepärast ei saa ka filmis murdumist ja reetmist nii veenvalt lavastada (Mikk mängis Veljo üle) – see võimaldab reeturile inimlikult kaasa tunda. Revolutsionääri sellist seesmist alistumist ei saa aga aktsepteerida. Teda saab murda vaid surm.

Kuna otsustamise jäme ots oli keskkomitees tollal Ranne käes, siis lubati seda esialgu näidata vaid kord heliloojate liidus, hiljem aga kästi panna riiulile. Leopold Piip oli keelule kategooriliselt vastu. Siis otsustati keskkomitees, et film tuleb ümber teha ja lühendada kaheosaliseks.
Seda oldi sunnitud vastu tahtmist ka tegema, kuid too film polnud enam võrreldav esialgsega. Karasjov oli masenduses, millest ta ei suutnudki vabaneda. Ilmselt oli see ka üheks põhjuseks, miks ta võimalust kasutades Prantsusmaale emigreerus. Ja kuigi mul õnnestus tänu kinoliidule nende perele korralik korter muretseda, ei suutnud see Vovka solvumist kompenseerida. Ta oli oma otsuses kindel. Maha jäid abikaasa Ene ja väike Tarah. Olen sellest kõigest hiljem Sirbis ja Vasaras kirjutanud (A. Laanemäe. Vabastada süütud. – Sirp ja Vasar, 27. jaanuar, 1989). Seda draamat on üksipulgi lahanud ka Enn Säde, Küllo Arjakas jt.

Mõni sõna ka ETV toonase juhi Leopold Piibu (1916–1996) kohta.
Kolleegide arvates oli ta julge mees, kes ei kartnud näiteks tööle võtta varem Saksa sõjaväes olnud ja vanglas istunud Valdo Panti. Tööl edutas ta aga neid, kes kõik varasemad ametipostid olid läbinud. Saime temaga lähedasteks siis, kui Lohusalus järelravil viibisime. Igapäevased pikad matkad mererannas ja metsas andsid hea võimaluse ka „Lindpriide” aegu rahulikumalt meenutada. Tema oli peamiselt just selle filmi pärast maha võetud ja arhiivide valitsusse pagendusse saadetud. Lohusalu päevil töötas ta küll juba usuasjade valitsuses.

Mulle jättis ta siis rahuliku ja muheda mehe mulje, kes võis aga ootamatult ka ärrituda. Eks ebaõiglane kohtlemine elus andis end tunda.
Vovka kunagine unistus teha oma lemmikteemal täismahus mängufilme kahjuks ei täitunud. Elu tegi oma korrektiivid ka teisel pool „raudset eesriiet”. Olgu lisatud, et uuesti jõudis „Lindpriid” kaheosalisena ekraanile alles 1989. aastal. Kuid see polnud enam meid kunagi vaimustanud esikfilm. Aeg oli oma töö teinud.

Aare Laanemäe „Kümme aastat valges majas“, kirjastus Argo

http://www.rahvaraamat.ee/p/k%C3%BCmme-aastat-valges-majas-ausalt-ja-avameelselt/47648/et?isbn=9789949466955

Raamat on Apollos müügil soodushinnaga 7.79

Vladimir Karassev-Orgusaar pöördus 21. mail 1976 Cannes'i filmifestivali külastava NSV Liidu kinematografistide grupi liikmena Prantsusmaa võimude poole palvega poliitilise varjupaiga saamiseks. Ta hakkas nõudma ka oma abikaasa Ene Rämmeldi ja poja Tarahi väljapääsu NSV Liidust, mis sai teoks alles viie aasta pärast.
Prantsusmaal ta filme enam ei teinud, vaid töötas vabadusraadio - Raadio Vaba Euroopa toimetuses. 2011. aastal sai ta presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Karassev-Orgusaar suri 27. jaanuaril 2015.