Marilyn Monroe ja Arthur Milleri abielu: mees teadis, et Marilyn on nõudlik ja isekas nagu hellitatud laps

 (2)

Marilyn Monroe ja Arthur Milleri abielu: mees teadis, et Marilyn on nõudlik ja isekas nagu hellitatud laps
Marilyn filmis "Seitse aastat kihku" 1954.Wikipedia

Ebausutav paar – Hollywoodi sekspomm ja Pulitzeri preemiaga pärjatud näitekirjanik – andis ainest paljudeks legendideks ja jõudis loendamatute ajalehtede esikülgedele üle terve maailma. Suhe oli aga määratud katkema, sest kumbki ei leidnud teisest seda, mida oli otsinud. Gill Paul annab raamatus "Hollywoodi armastuslood" ülevaate USA meelelahutustööstuse kuulsatest abieludest.

Arthur Asher Miller
sünd: 17. oktoobril 1915 New York City
surn: 10. veebruaril 2005 Roxbury, Connecticut

Norma Jeane Mortenson
sünd: 1. juunil 1926 Los Angeles, California
surn: 5. augustil 1962 Los Angeles, California

abiellunud: 29. juunil 1956 White Plains, New York

Pulm Arthuriga 29. juunil 1956. Foto Wikipedia

Norma Jeane’i emal Gladysel oli selja taga kaks purunenud abielu ja ta oli saanud juba kaks last, kes kasvasid eksabikaasa peres, kui ta jäi rasedaks põgusast armusuhtest naistekütt Stanley Giffordiga. Mees kadus ja Norma Jeane sündis sohilapsena vaimsete häiretega naisele, kes oli täiesti võimetu tema eest hoolt kandma. Usklik abielupaar nimega Bolender võttis lapse enda juurde, kuni ta sai seitsmeseks. Lühikest aega elas ta ka emaga ja oli tunnistajaks Gladyse
hirmuäratavatele hullumeelsushoogudele. Üheksa-aastaselt võeti Norma Jeane paariks aastaks lastekodusse ja seejärel rändas ta ühest asenduskodust teise.Polnud sugugi üllatav, et juba kuueteistkümneselt abiellus ta naabripoiss Jimmy Doughertyga.

Loe veel

Seotud lood:

Marylini ja Jimmy pulm. Foto Wikipedia

Ta igatses stabiilset kodu ja see kena sportlik poiss paistis seda pakkuvat. Aga 1944. aasta kevadel läks Jimmy sõtta ja tagasi tulles pidi tõdema, et naine on muutunud. Teda oli märganud üks fotograaf, ta oli asunud tööle modellina ja tegi ka üksikuid pisirolle Hollywoodi filmides. Tohutult auahne Norma Jeane oli valmis magama igaühega, kellest ta lootis kaasabi omatähelennule, ning arusaadavalt ei jäänud tema abielu püsima.

Stuudiobossidele ta meeldis. Tal oli suurepärane naiselik figuur ja vetruv kõnnak, mis pani tema puusad liikuma nagu „kaks lina all mänglevat kutsikat”, kui kasutada ühe Hollywoodi kolumnisti võrdlust. Tema suu oli pooleldi avatud ning hääl kõlas mahedalt ja hingestatult. Paistis ka, et ta on nõus pakkuma seksiteenust enam-vähem igale küsijale. Järgnesid suuremad filmirollid ja tema lavanimeks pandi Marilyn Monroe. Lõpuks saabus läbimurre kurjategija kallima rollis John Hustoni filmis „Asfaldidžungel” (1950). Ta mängis seal hästi ja sai samal baastal veel ühe kallikese rolli filmis „Kogu tõde Eevast”.

Sisimas oli ta aga murdumas kõigi nende haide keskel, kes tahtsid temast tükki napsata, rääkisid temast kui tühipaljast lihakehast ja käperdasid avalikult ta lopsakaid rindu. Kui ta kohtus 1951.
aastal Arthur Milleriga, esmalt Foxi võttepaviljonis ja mõni päev hiljem ühel peol, siis arvas ta, et see mees on samasugune nagu kõik teised. Kuid selle asemel rääkis Arthur talle teatrist ja soovitas
siirduda New Yorki, et õppida näitlemist ja arendada oma annet. Nad lobisesid varahommikuni ja isegi pärast seda ei üritanud mees teda voodisse meelitada. „Ma oleksin nagu puuga pähe saanud,” rääkis Marilyn hiljem. „Teate, nagu jahe jook, kui sul on palavik.” See kohtumine muutis nende mõlema elukäiku – paremaks ja halvemaks.

Tärkav talent

Arthuri isa oli Poola immigrant, pikka kasvu vähese jutuga mees, kes pidas New Yorgis edukat õmblusvabrikut, kus valmistati kasukaid ja ülikondi. 1929. aasta börsikrahhi järel läks äri pankrotti ning Arthuri glamuurne ema oli sunnitud oma karusnahksed kasukad ja ehted maha müüma, siunates oma meest selle eest maapõhja. Arthur sai sisse Ann Arbori ülikooli Michiganis, kus ta õppis ajakirjandust ning läks seejärel üle inglise keele ja kirjanduse peale, kui tema kirjutatud näidend pealkirjaga „Pole kurikael” võitis auhinna.

Ülikoolis kohtas ta ka oma esimest naist, tõsise ellusuhtumisega intellektuaali, kelle nimi oli Mary Grace Slattery. Neiul jäi ülikool pooleli, kuna ta läks pärast Arthuri lõpetamist noormehega New Yorki ja nad elasid seal koos kaks aastat, enne kui 1940. aasta augustis abiellusid.

Mary oli veendunud Arthuri andes ning töötas ettekandjana ja seejärel ajakirjatoimetajana, et mehele toeks olla, kui too püüdis kirjandusvaldkonnas läbi lüüa. Pärast laste sündi – tütar
1944. aastal ja poeg kolm aastat hiljem – oli neil eriti raske. Õnneks ilmus teise lapse sünniaastal 1947 Arthuri esimene menutükk „Kõik minu pojad” – see kõneleb lennukitöösturist, kes kokkuhoiu huvides tarnib lennuväele sõjaajal praak-toodangut ning see toob kaasa traagilised tagajärjed. Näidend võitis Ameerika draamakriitikute peaauhinna ja tegi autori nime Broadwayl tuntuks.
Ebastabiilsest ja kehval järjel Willie Lomanist ja tema perekonnast kõnelev „Proovireisija surm” tõestas, et autor ei saanud menukaks sugugi juhuslikult.

Selle näidendiga võitis Miller 1951. aastal Pulitzeri preemia ja sai jõukaks. Tema abielu oli aga selleks ajaks juba lõhki minemas. Mary oli küll toetav, kuid tusane ja suhtest oli kadunud
säde. „Kolmekümne viie aastaselt tundsin, et olen terve elu ainult tööd teinud,” rääkis Arthur hiljem. „Mõtlesin siis, et huvitav küll, millal loobutakse töötamisest ja hakatakse
elama.”

1951. aastal sõitis ta koos režissöör Elia Kazaniga Los Angelesse, lootes leida rahastajaid enda kirjutatud stsenaariumile pealkirjaga „Konks”. Nad jälgisid, kuidas Marilyn osales filmi „Kui
noorena sa ennast tunned” võtetel, ja siis tehti neid omavahel tuttavaks. „Kui me kätlesime, siis tulvas minust läbi tema kehaliigutuse elektrilöök,” meenutas Arthur. Paar päeva hiljem peol kuulis ta juhuslikult kedagi lausumas, et kohal viibivad mehed „pistavad [Marilyni] elusast peast nahka”. Ta tundis soovi naist kaitsta ja istus temaga juttu ajama. Marilyn tundus õrn ja tundeline, sooja huumorimeelega ning üldsegi mitte juhmivõitu blondiin, keda ta ekraanil enamasti kujutas. Marilyni
liigutas Arthuri aupaklik hoiak. Keegi polnud varem tema näitlemist tõsiselt võtnud, ammugi mitte tema arvamust küsinud ega innustanud ennast täiendama. Pärast nende kohtumist läks Marilyn California ülikooli kirjandus- ja kunstiajaloo kursustele ning Arthur saatis talle lugemisnimekirja. Neli aastat nad ei kohtunud ning selle aja jooksul jõudis Marilyn veel korra abielluda ja lahutada,
teineteist nad aga ei unustanud.

Intellektuaal ja sekspomm

1954. aasta jaanuaris abiellus Marilyn pärast kaheaastast tutvust pesapallistaari Joe DiMaggioga, Itaalia päritolu Ameerika spordikangelasega.

Pulm Joega. Foto Wikipedia

Ta oli tubli mees, kes tahtis Marilyni eest hoolt kanda, aga peagi tekkis tal filmitööstuse vastu vimm. Talle ei meeldinud, et tema naist kogu aeg libuna esitatakse ja ta peab nägema, kuidas Marilyn ekraanil teiste meestega suudleb. Seepärast käis ta peale, et naine tööst loobuks. Ta ise oli loobunud pesapallist, kui nad abiellusid, soovides elada vaikset pereelu ja veeta aega sõprade seltsis. Marilyn püüdiski ennast koduperenaise rolli suruda, kuid tüdines sellest peagi ja nende abielu purunes kõigest üheksa kuud pärast pulmi. 1954. aasta detsembris otsustas Marilyn minna idarannikule New Yorki ja näitlemist õppida, nagu Arthur oli soovitanud. Ta registreerus näitekursustele Paula Strasbergi juurde, kellest sai tema mõjukas mentor ja sõber, ning võttis ühendust ka Arthuriga, et teatada oma kohalolekust. Arthur tõttas temaga kohtuma ja terve 1955. aasta nad nägid teineteist tihti, käisid koos rattaga sõitmas või veetsid aega Marilyni luksuslikus apartemendis Waldorf Astoria hotellis. Paratamatult arenes nende vahel armusuhe ja see oli mõlema elus idülliliselt ilus periood, kui nad aina vestlesid ja armastasid ja vestlesid taas. Marilynile meeldis Arthuri intellekt ja ta ihkas ennast harida, et olla mehele vääriline vestluspartner. Arthurit kütkestas naise seksikus ja süütus, ta nimetas Marilyni „kõige naiselikumaks naiseks, keda võib ette kujutada … Ta on selline magnet, mis tõmbab igas isases esile tema meheliku olemuse.”

Arthur oli kolledži ajal olnud uje noormees ja Maryga polnud ta kunagi seesugust kirge tundnud, nii et armusuhe Marilyniga oli ilmutus ka tema jaoks. 1955. aasta oktoobris sai Arthuri naine sellest teada ja sattus raevu. Ta viskas mehe majast välja ja keeldus teda tagasi võtmast. Märtsis 1956 andis Arthur tema tahtele järele ja läks Nevadasse lahutust vormistama. Tingimused olid Maryle soodsad – ta sai mõlema lapse hooldusõiguse, Brooklyni maja, kopsaka valuraha ja alimentidena teatud protsendi Arthuri sissetulekutest elu lõpuni.
Aga Arthur oli nüüd vaba mees.

29. juunil 1956 nad abiellusid. Ajakirjandus oli täis pealkirju stiilis „Intellektuaal abiellub sekspommiga”. Marilyn võttis üle proua Milleri rolli ning võlus ka mehe vanemaid ja lapsi, tehes
süüa, koristades tube ja mängides Arthuri jaoks koduperenaist. Aga see osa polnud talle kunagi hästi istunud ja juba varsti siirdusid nad Inglismaale, kus Marilyn pidi mängima järjekordses filmis ning Arthur nägi naises seda poolt, millega ta seni tuttav ei olnud.

Lahkuminek

Marilyn polnud võtteplatsidel kunagi professionaalselt käitunud, sest tal tekkis seal suur stress. Ta jäi hiljaks, polnud oma repliike pähe õppinud ja palus vahetpidamata võtted katkestada, et konsulteerida oma guru Paula Strasbergiga, kuidas üht või teist stseeni kõige paremini mängida. Nii sattus ta konflikti kõigi režissööridega, kes sellega ei nõustunud. Arthur sai tema käitumisest aimu „Printsi ja tantsutüdruku” (1957) võtetel koos Laurence Olivier’ga, samuti nägi ta, et naine püüab oma ebakindlust peita ohtrate tablettide ja alkoholiga. Ta kirjutas oma päevikus: „Marilyn oli
nagu purunenud vaas. Tervena on see ilus ese, aga katkised tükid võivad sind lõigata ja tappa.” Ta jättis päeviku vedelema ja Marilyn nägi seda sissekannet. Teda tabas see suure šokina, et mees oli temas juba pettunud.

New Yorki jõudes hakkas Marilyni igavus vaevama ja ta kurtis, et mees veedab tunde järjepanu töötoas suletud ukse taga. Arthur teadis, et Marilyn on nõudlik ja isekas nagu hellitatud laps, kuid
lootis ikka, et saab teda oma armastuse ja pühendumusega paremaks muuta. Kahjuks sai varsti selgeks, et ükskõik kui palju tähelepanu ta naisele ka ei pööraks, tahab naine alati rohkemat. Marilyn jäi nende abielu jooksul kaks korda rasedaks, kuid üks rasedus lõppes nurisünnitusega, teine osutus emakaväliseks. Samuti võttis Marilyn vähemalt kaks korda ravimite üledoosi ja Arthur pidi ta kiiresti haiglasse maoloputusele toimetama. Mees oli alahinnanud Marilyni vaimseid häireid ja ülehinnanud oma võimeid nendega toime tulla.

Küllap oli see Arthuri jaoks alandav, kui Marilyn alustas täiesti avalikult armusuhet Prantsuse näitleja Yves Montand’iga filmi „Armastagem!” (1960) võtete ajal. Naine mõistis, et ta abielu on purunemas, ning otsis meeleheitlikult uut meest Arthuri asemele, kuid Yves oli juba abielus ega kavatsenud oma naist sugugi maha jätta. Arthur kirjutas vahepeal stsenaariumi filmile „Kohanematud” ja Marilynile oli selles määratud roll, mis pidi tegema temast tõsiseltvõetava draamanäitleja. Võtted Nevada kõrbes kulgesid aga üle kivide ja kändude ning Marilyn halvustas ja solvas Arthurit avalikult teiste ees. Võtete lõpuks ei rääkinud nad teineteisega enam üldse ja Marilyn oli rohkem meeleheitel kui kunagi varem. „Kurb on asja juures see,” rääkis Arthur, „et ma kirjutasin selle Marilyni enesetunde parandamiseks. Aga talle tõi see kaasa täieliku kokkuvarisemise.” Abielu lõppes koos filmivõtetega. Arthur oli andnud oma parima, et teda päästa, kuid sellest ei piisanud ja ta otsustas, et tal on vaja päästa iseennast. Marilyn oli vihane, öeldes, et Arthur püüdis teda oma ideaalkuvandiga sobitada ega talunud teda sellisena, nagu ta tegelikult on. Ta otsis Arthurilt kaitset, aga Arthur võttis nõuks temasse üleolevalt suhtuma hakata. „Ta on külm nagu kala,” ütles Marilyn. „Ei mingit huumorimeelt.”

Arthur oli lahkuminekust küll löödud, kuid juba mõne kuu pärast armus fotograafi Inge Morathisse, kellest sai 1962. aasta veebruaris tema kolmas naine. Marilynil oli armusuhe Frank Sinatra, president John F. Kennedy ja siis tolle venna Robert Kennedyga, kuid taas tundis ta, et teda koheldi nagu lihatükki, mida mehed käest kätte ulatavad. Ta vallandati filmist „Midagi peab juhtuma” omavolilise võtetelt puudumise pärast ning ta kartis, et on hakanud vanaks jääma ja töö leidmine muutub järjest keerukamaks. Teda lõi 1962. aasta kevadel rivist välja ka uudis, et Arthuri uus naine on rase, kuna ta ise polnud suutnud last ilmale tuua. Ta kartis, et lõpetab samamoodi hullumajas nagu tema ema, sest ta vaimne seisund oli muutunud kontrollimatuks.

Marilyni kodu, kust ta surnuna leiti. Foto Wikipedia

4. augusti hilisõhtul 1962. aastal leidis toatüdruk Marilyni surnuna voodist. Lahkamisel tuvastati, et ta oli võtnud surmava annuse barbituraate. Kiri, mille ta maha jättis, andis mõista, justkui lootnuks ta uuesti DiMaggioga abielluda, sest nad olid omavahel kogu aeg kontakti hoidnud.

Arthur reageeris teatele Marilyni surmast külmalt, öeldes stuudio pressiesindajale, kes uudise tõi: „See on teie probleem, mitte minu.” Ta ei läinud ka matustele, mille korraldas Joe DiMaggio.
Hiljem kirjutas Arthur oma autobiograafias, et kulus kakskümmend aastat, enne kui ta suutis selle üle pisara poetada. Paljudes tema hilisemas elus kirjutatud näidendites figureerivad Marilyni-sarnased murtud hingega tegelaskujud, justkui püüdnuks Arthur lahti kirjutada nende suhte taga peitunud tõde.

----------------

"Hollywoodi armastuslood“ sisaldab 14 tõestisündinud lugu kõigis dramaatilistes üksikasjades ning pakub võimaluse osa saada 20. sajandi rikaste ja kuulsate elust ja tunnetest.

Gill Paul "Hollywoodi armastuslood. Tõelised armastuslood teisel poool suurt ekraani"", kirjastus Koolibri

https://www.rahvaraamat.ee/p/hollywoodi-armastuslood/806395/et?isbn=9789985037737

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised