Mart Laar Landesveeri sõjast: kuperjanovlased olid Valgast otse peolt lahingusse kamandatud ning vihased kui kuradid

 (37)

Mart Laar Landesveeri sõjast: kuperjanovlased olid Valgast otse peolt lahingusse kamandatud ning vihased kui kuradid
Kuperjanovi partisanipataljoni raskepatarei haubitsameeskond Landeswehri sõja ajal.Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta ei pane meid loodetavasti unustama, et peagi tähistame ka 100 aasta möödumist Eesti vägede võidust Saksa Landeswehri üle. Mart Laar võtab oma uues raamatus: „Vabadusrist. Meenutusi Landesveeri sõjast“ kokku selle perioodi olulised lahingud ja sündmused. Lisaks sellele lastakse raamatus rääkida neis võitlustes osalenud meestel – reameestest ohvitserideni, linnarahvast Asutava Kogu saadikuteni. Igaüks neist andis oma panuse, et peagi 100. korda võidupühal sinimustvalge all seista.

21. juunil 1919 avanes Lode jaama juures põrgu. Lätlaste 2. Võnnu polgu teelt pühkinud enesekindel saksa Landeswehr tungis sügavalt eestlaste rindesse. Ajalugu tundus korduvat. 700 aastat tagasi, aastal 1211 oli rüütliratsavägi praktiliselt samadel väljadel Turaida juures lõiganud eesti malevast läbi nagu nuga võist. Nii tundus minevat ka praegu. Rindesse tekkinud kuuekilomeetrist auku kasutades pöördus osa sakslaste löögikiilust Lode jaama peale, teine asus kokku rullima eestlaste 3. polgu tiiba, tuumik jätkas aga edasitungi Valmiera (Volmari) peale, jõudes sellest seitsme kilomeetri kaugusele. Kaitset raudteel hoidsid eestlaste soomusrongid, mis sakslaste surve all aegamisi tagasi tõmbusid. Sakslased olid soomusrongide hävitamiseks kohale vedamas ning positsioonile seadmas suurtükke. Eestlaste viimased reservid olid lahingusse paisatud. Lahingut nende poolt juhtiv 3. diviisi staabiülem Nikolai Reek on meenutanud, et tol hetkel pöörlesid tema peas enam kui sünged mõtted.

Loe veel

Seotud lood:

Just sel hetkel jõudis Lode jaama ülemjuhataja reservist kohale saadetud Kuperjanovi pataljon. Kuperjanovlased olid Valgast otse peolt lahingusse kamandatud ning vihased kui kuradid. Nende rong sõitis sakslaste tule all otse lahinguväljale, vagunite uksed tõmmati lahti ning mehed paiskusid rünnakule. Landeswehri tuli koondus nüüd vagunitele, kuulid vihisesid nende õhukestest seintest läbi. Kui mõni mees kõhkles tulemöllu tormamast, siis 22-aastane Jakob Lõhmus tõmbas kaaslased endaga kaasa, ise esimesena välja hüpates. Maailmasõja puhkedes Valgas koolipoiss olnud, nüüd aga kaprali paelu kandev Jakob Lõhmus oli teeninud juba 1. eesti polgus, nii et tema jõudmine Kuperjanovi pataljoni ridadesse oli tegelikult enesestmõistetav. Lõhmus oli silma paistnud mitmes lahingus ning tõusnud rühmaülemaks. Jõukatsumine parunitega oli tema jaoks põhimõttelise tähendusega – oli temagi „Tasuja” ning „Villu võitluste” vaimus kasvanud. Mehi kukkus ümberringi, ka Lõhmus sai pihta, kuid püsis rivis. Nii ka mitmed teised. Midagi sellist polnud paljukogenud sakslased näinud ning lõid sedavõrd hullumeelse rünnaku all vankuma. Eestlased tormasid edasi järgmise sihtpunkti poole. Nüüd tabas Lõhmust juba mitu kuuli ning ta varises kokku. Rünnak läks aga peatumatult edasi. Sakslastel ei jäänud muud üle kui tagasi tõmbuda. Jakob Lõhmus seda enam ei näinud, ta suri haiglas 25. juunil 1919 lahingus saadud haavadesse. Talle polnud määratud kunagi vanaks saada. Lode all osutatud vapruse eest omistati Lõhmusele postuumselt Vabadusrist.

Jakob Lõhmus polnud ainus, kellele Vabadusrist postuumselt anti. Landesveeri sõda moodustab Eesti Vabadussõjast küll vaid viivu, olles see-eest keskmisest julmem ja verisem. Võnnu väljadel teeniti välja ohtralt Vabadusriste, õige mitmed said selle Lode lahingu eest. Huvitaval kombel kuulub Landesveeri sõjas Vabadusristi saanute hulka mitugi järgmises sõjas Saksa armees silma paistnud meest. Lemsalu all sakslasi hulljulgelt rukkipõllult rünnanud leitnant Paul Lilleleht purustas paljuski samal viisil 1941. aasta suvesõjas Kilingi-Nõmme Liivamägedes punaste karistussalga, 1944. aastal juhtis ta aga 6. piirikaitserügementi. Lode lahingu eest sama ristiga autasustatud Johannes Soodlast sai aga Saksa armees kindralmajor ning Relva-SS Oberführer’ina Eesti Leegioni kindralinspektor. Landesveeri sõjas teenis Vabadusristi välja ka üks kahest selle saanud naisterahvast, Salme Bergmann-Ilmet, kes tõi Salacgrīva lahinguväljalt tule alt välja raskelt haavatud sõdureid, kuigi oli ise eelnevalt pihta saanud. Landesveeri sõja lühidust arvestades sai Vabadusristi selles osutatud vapruse eest arvukalt sõdureid, erakordset ohvrimeelsust ilmutasid tegelikult kõik Võnnu all võidelnud üksused, mõni neist kandis just Landeswehri vastu võideldes Vabadussõjas suurimaid kaotusi.

Landesveeri sõja juured ulatuvad kaugesse minevikku – muistse vabadusvõitluse ning ristisõdades Eesti alistamiseni välja. Kuigi eestlased üritasid veel aastasadu sirge seljaga käia, oli midagi neis katki murtud. Raudmeestele allajäämine osutas eestlastele, et nad on kuidagi alaväärtuslikud või ebatäielikud. Aja jooksul süvenes alaväärsuskompleks veelgi, andes eriti Vabadussõja alguses end valusalt tunda. Vastuhakkamisele kiputi eelistama käegalöömist, et ah, mis nüüd meie. Võit ajaloolise vastase üle ravis suure hulga eestlastest sedalaadi kompleksist terveks. Landesveeri sõja
mõju oli sedavõrd tugev, et ei lasknud sel unustusse vajuda isegi aegadel, kui seda olnuks targem unustada. Teise maailmasõja ajal 1944. aastal saatis Landeswehr Riiga linna omaaegse vabastamise pidustustele kaks esindajat Eesti Leegionist: Harri Renti ja Riigiküla sangari Oskar Männiku. Landeswehri peole sattunud eestlased viskasid viina ja heitsid parunite üle nalja, kuni sattusid eesti keelt oskava paruni otsa, kes nad Saksamaa mõnitamise eest sõjakohtusse ähvardas anda. Nõukogude ajal jäi Landesveeri sõda ühelt poolt keelatuks muu iseseisva Eestiga seotu kombel, kuigi veel 1944. aasta suvel oli võitu Landeswehri üle nõukogude ajakirjanduses ülistatud. Suhtumine Landesveeri sõtta jäigi veidi vastuoluliseks. Teaduste Akadeemia raamatukogu Baltika osakonnas oli teadjatel võimalus lugeda Georg Leetsi uurimust Landesveeri sõjast. Kui ajalooõpetajatele anti 1980. aastatel õigus ise õpilastele osa eksamiküsimustest koostada, panin nende hulka ka „Landesveeri sõja”. Lätimaal püsis aga mälestusmärk Lode jaama lähedal, mille juures ajalootudengid palverännakul käisid.

Mart Laar " VABADUSRIST. MÄLESTUSI LANDESVEERI SÕJAST"

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare