Meie tunded räägivad meie vajadustest

 (1)

Meie tunded räägivad meie vajadustest
Unsplash.com

Meie tunded räägivad sellest, kuidas meie vajadused rahuldatud saavad. Kui mingi vajadus ei saa rahuldatud, siis kogeme tunnet, mida üldiselt peame negatiivseks. Sellised tunded on muu hulgas hirm, ängistus, üksildus ja viha. Kui meie vajadused saavad rahuldatud, kogeme positiivseid tundeid, näiteks rahulikkust, rõõmu ja innustust. Kimmo Takanen analüüsib raamatus „Tundelukud“ inimese tunnete kujunemist.

Vaatleme kõigepealt füsioloogilisi vajadusi, näiteks puhkuse ja toidu vajadust. Väsimus- ja näljatunne ütlevad meile, et meie vajadusi pole rahuldatud ja me jääme puhkuse või toiduta. Kui need vajadused rahuldatakse, kogeme positiivseid tundeid, oleme puhanud või küllastunud. Kui vajakajäämine on kestnud kaua ja me oleme vaevelnud unevõla käes või olnud näljas, võime oma vajadusi võimaluse korral üleliiagi rahuldada, nii et ahmime end kõrini täis või magame liialt.
Lootusetuse tunne räägib sellest, et lootuse vajadus ei ole rahuldatud. Ebakindluse tunne räägib sellest, et kindluse vajadus ei ole rahuldatud. Ärevuse tunne räägib sellest, et tasakaalukuse või turvalisuse vajadus ei ole rahuldatud. Rahutuse tunne räägib sellest, et rahulikkuse vajadus ei ole rahuldatud.
Sageli on meil õige raske mõista oma emotsionaalsete vajaduste ja tunnete vahelist seost. Ometigi on nende vahel sama otsene side nagu füsioloogiliste vajaduste juures. Tunded on keha viis anda märku sellest, et me peame oma vajadustele tähelepanu pöörama.

Loe veel

MIKS ME KARDAME?

Hirmu-, pinguloleku-, paanika- või ohutunne räägib sellest, et meie turvalisuse vajadus ei ole rahuldatud. Kehas tekib hirmu­tunne, kui keha aistib ümbruskonnas midagi ähvardavat. See on nagu hoiatussignaal, mille ülesanne on tuua esile olukorraga kaasnev oht. Just nagu on suitsuanduri häire­signaali mõte väljendada võimalikku ohuolukorda. Olgugi et signaal hakkab tööle, ei ole siiski alati tegemist tõelise ohuolukorraga. Suitsuandur võib anda häiret, kui toiduvalmistamisel miski kõrbeb, tingimata pole tegemist tulekahjuga.
Häiresignaali mõte on pöörata meie tähelepanu ümbruskonnale: kas on toimumas midagi ähvardavat? Siiski ei mõista me sageli oma tundeid sedalaadi signaalina. Vastupidi, me kogeme signaali ehk hirmutunnet häirivana ja tahame seda summutada ka siis, kui tegemist on tõelise ohuga. Tahame sulgeda oma kõrvad ja silmad, kui ei suuda signaali summutada. Kui me ei pööra signaalile tähelepanu, siis see vaid võimendub, et oma teadet kohale viia. Kui me ei kuula oma hirmu, siis see üksnes võimendub.
Me laseme oma tunnetel ennast valitseda, kui ei mõista nende otstarvet. Hirm sunnib meid põhjuseta kõrvale hoidma või põgenema, alla andma või ründama, olgugi et me ei pruugiks seda teha, kui võtaksime hirmu omaks signaalina oma kaitsetusest. Hirm vajab rohkem lähedalolekut, kaitset, turvalisust ja kindlust. See ei vaja tõrjumist, alahindamist, eitamist või vaenulikkust. Kummal viisil suhtud sina oma hirmudesse? Kust oled sellise suhtumisviisi õppinud?

MIKS TUNNEME ÄNGISTUST?

Ängistus võib olla märk sellest, et meie eneseteostuse vajadused ei ole rahuldatud. Tunneme ängistust, kui ei saa oma vajadusi ja tundeid väljendada. Tunneme ängistust, kui meil puudub vabadus, oma ruum ja aeg, mida vajame. Meie enese­väljendust või vabadust võib piirata väline tegur või siis piirame neid ise, kontrollides oma tundeid ja käitumist.
Sa tunned ängistust, kuna su vajadus ei ole rahuldatud. Küsimus pole selles, kuidas vabaneksid sellest tundest, vaid selles, kuidas saaksid juurde seda, mida vajad. Kuidas võid tegutseda praegusel hetkel või pikemas perspektiivis nii, et saad oma vajadused rahuldatud?
Üksilduse ja kõrvalejäetuse tunne põhjustavad ängistust ja räägivad sellest, et meie kokkukuuluvuse vajadus pole rahuldatud. Igatseme kontakti teiste inimestega. Võime põgeneda üksilduse eest televiisori seltsi, kuid see ei rahulda meie vajadust, vaid summutab seda. Küündimatus- ja alaväärsustunne on ängistavad ja räägivad sellest, et meie väärtustamise vajadus ei ole rahuldatud. Kui me mõistaksime neid tundeid oma vajaduste tõlkidena, võiksime meenutada iseendale seda, et me oleme väärtuslikud inimesed ja meil pole vaja püüda seda heade tulemustega tõestada.
Siiski ei väljenda kõik tunded otse, millise vajaduse rahuldamatusega on tegemist. Masendus räägib laiemalt sellest, et meie vajadused pole rahuldatud ja me ei loodagi, et need võiksid rahuldatud saada. Ängistus on sageli omalaadne üldine tunne, mis võib endas varjata allasurutud kaitsetuse-, üksilduse- või kurbusetunnet, nii et need ei pääse esile ennast väljendama. Me hoiame neid sisimas ja see tekitab ängistust. Kui kõik meie vajadused saaksid rahuldatud, poleks meil mingit põhjust tunda masendust või ängistust.

MIKS ME SOLVUME?

Viha- või tigedustunne räägib sellest, et keegi teine inimene tegutseb nii, et meie vajadused ei saa rahuldatud. Teine inimene ei anna meile seda, mida vajame, kas siis teadlikult või kogemata. Kui me ei saa endale aega, mida igatseme, siis pettume ja mingil hetkel solvume ning ütleme teisele halvasti. Kui me ei saa tunnustust, mida igatseme, muutume tigedaks. Kui teine inimene kohtleb meid alavääristavalt, tõmbume vihaselt endasse. Kui teine inimene käitub ebaõiglaselt või ülekohtuselt, on meie viha õigustatud.
Vihatunde taustal on alati meie oma haavatavus. Kui keegi teine meid haavab, olgu tahtlikult või tahtmatult, on viha loomulik reaktsioon. Vihatundes ei ole midagi väära, see on signaal, mis räägib sellest, et meie vajadused ei ole rahuldatud. Viha võib viia agressiivse tegutsemiseni, mis on kahjulik nii endale kui ka teistele. Viha alla surudes lämmatame ka oma vajadusi. Kui kõik meie vajadused saaksid rahuldatud, poleks meil mingit põhjust olla vihane.

MIKS OLEME RÕÕMSAD?

Positiivsed tunded räägivad sellest, et meie vajadused on rahuldatud. Rõõmus meel, heatujulisus, enesekindlus, rahulikkus, tasakaalukus ja rahulolu räägivad sellest, et meie vajadused on rahuldatud. Mitte tingimata kõik meie võimalikud vajadused, vaid need, mille rahuldamist oleme igatsenud. Kui oleme väsinud ja saame puhata, oleme puhanuna rahul. Kui oleme näljas ja saame süüa, oleme täis kõhuga rahul. Kui saame igatsetud tähelepanu, muutume rõõmsaks. Kui oleme igatsenud rahu ja saame seda, tunneme rahulolu. Me ei saa olla siiralt rõõmsad, kui meie vajadused pole rahuldatud. Tõeline õnnelikkus sünnib vajaduste rahuldamise kaudu.

VAJADUSED TAHAVAD RAHULDATUD SAADA

Vajadused tõusevad ikka ja jälle esile. Me ei saa korraga ühtegi vajadust lõplikult rahuldada. Me peame sööma, jooma ja magama iga päev, ikka uuesti. Samamoodi on emotsionaalsete vajadustega, vajadused tõusevad korduvalt tunnete vormis esile, selleks et neid rahuldataks. Kui olukord muutub, muutuvad meie vajadused. Kui emotsionaalsed vajadused saavad rahuldatud, lähevad need mõneks ajaks peitu, et siis uuesti rahuldamist otsides esile tulla.
Kui me ei teadvusta oma tundeid, ei saa me ka teadvustada oma vajadusi. Kui me alahindame oma tundeid, siis alahindame samas ka oma vajadusi. Tundelukud takistavad meil oma tundeid ja vajadusi kindlameelselt teadvustamast ja väljendamast, nii et meie vajadused ei saa rahuldatud. Tunde­lukud on tõkked vajaduste rahuldamisel. Kui tundelukud hakkavad avanema, saavad meie tõelised vajadused leida rahulduse.
Kui tunned midagi, peatu ja uuri oma tunnet. Mida püüab tunne sulle teatada? Mida su tunne igatseb, mida soovib, mida salaja su sisimas loodab? Kas su tunne igatseb heakskiitu, tähelepanu, mõistmist, ärakuulamist või lähedal­olu? Oma tunnete tagant leiad oma vajadused.

Kimmo Takanen „TUNDELUKUD. Vabane tunnete võimusest“, kirjastus Varrak 2017

https://www.rahvaraamat.ee/p/tundelukud-vabane-tunnete-v%C3%B5imusest/1009613/et?isbn=9789985341278

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised