Ellujäämisstrateegiale toetuvad mõningal määral kõik inimesed. Igaüks on mingitpidi tunda saanud puudulikku vanemahoolt. Täiuslikku kodu ei ole olemas ja seepärast on iga inimese hing valulik. Kuid mitte iga valuga ei kaasne sümptomeid. Paljud inimesed peidavad valu nii oskuslikult, et nad võivad pealtnäha terved paista. Sageli ongi niisuguses perekonnas olulisem, kuidas siseelu välja paistab, mitte see, kuidas on lood tegelikult. Paistab, et meis kõigis on varjul mingisugune valemina. Oluline on aga see, kui kaugele me ainult tollele valeminale toetudes läinud oleme. Kui täielikult me temaga samastume ja kui suured on meie võimalused teistsuguseid elamise malle valida?

Perekonna eluolu ja vanemate vajadused mõjutavad laste rolli valikut

Strateegia valikut mõjutavad mitmed asjaolud. Eriti see, mida vanemad perekonnalt vajavad. Mäletan, kuidas minu ema armastas korrata, et ma olen intelligentne ja varaküps laps. Ta ütles, et võib minuga vestelda teemadel, millest ta oma mehega, see tähendab minu isaga rääkida ei saa. Tollal ei mõistnud ma õieti, mida ta varaküpsuse all silmas pidas. Kuid ma taipasin, et ma pean niisuguseks saama. Ema vajas minu näol endale tuge, et ta saaks jagada seda, mida ta ei saanud jagada minu isaga. Tal oli vajadus näha mind niisugusena, nagu temal tarvis oli. Minust sai varaküps vestleja. Minu õega oli teisiti. Teda ei vajatud kuulajana, vaid sellisena, kellega pole muret ja kes oma vajadustega kedagi ei vaeva. Nõnda siis pakuti talle teistsugust strateegiat. Teda vajati nähtamatuna ja nähtamatuks ta ka muutus.

Toimetulekustrateegia valitakse niisiis selle järgi, mida perekond lapselt nii-öelda tellib. Laps tajub seda vaistlikult üsna varakult ja hakkab tegema seda, mida temalt oodatakse. Kui perekonna eluolu näiteks abielulahutuse, haigusjuhtumi või mõne pereliikme surma tõttu muutub, võivad vajadused muutuda. Ka lapselt oodatakse muud. Ta vahetab ühe rolli teise vastu, tema identiteet teatud mõttes teiseneb.

Rollivalikut mõjutab ka lapse sugu. Tütardelt oodatakse vastutust koduste asjade eest sagedamini kui poegadelt. Tütrest saab kergemini pereema. Sageli tõmmatakse ta vanemate hooldajaks niivõrd, et tal pole enam üldse oma elu. Poeg astub kergemini puuduva isa jälgedesse. Kui isa sureb, võib vastutus perefarmi käekäigu eest järsku tema peale langeda.
Seda, mida lapselt lõppude lõpuks oodatakse, mõjutavad ka tema loomupärased kalduvused. Enamasti tajuvad vanemad vaistlikult, millise ülesande ühele või teisele lapsele saab panna. Võib ka juhtuda, et lapselt oodatakse midagi, mida temas lihtsalt ei ole. Nõnda hakkab ta rakendama talle täiesti võõrast strateegiat.
Kirjeldan nüüd peamisi toimetulekustrateegiaid. Selles peatükis vaatlen, kuidas need strateegiad tekivad, ning järgmises peatükis on minu eesmärgiks uurida, kuidas lapsepõlves tekkinud rollid täiskasvanuikka ja eriti töökollektiivi üle kanduvad.
Viiel rollil on igaühel oma nimi, milles kajastub ka peamine strateegia. Allpool tuleb juttu järgmistest rollidest:

• valesangar
• taagakandja
• patuoinas ehk probleemne laps
• nähtamatu ehk unustatud laps
• naerutaja

Valesangar kogub kangelastegusid

Valesangar on tavaliselt andekas laps. Ta on see, kellelt hakatakse ootama saavutusi. Valesangar samastatakse tema andekusega. Ta ei tohi olla nõrk ega saamatu. Valesangarit ei õpetata, vaid temalt oodatakse oskusi ilma õppimata. Tavaliselt aktsepteeritakse perekonnas seda, et teatud ajal laps üht või teist asja veel teha ei oska. Kui ta veel ei oska ja alles õpib, siis aktsepteeritakse teda mitteoskajana. Teda toetatakse ja juhendatakse. Temalt ei nõuta midagi, mida ta veel osata ei saa.
Valesangar sellist mõistmist ei koge. Sellal, kui ta tuge ja kannustust vajaks, jäetakse ta tavaliselt üksi. Ta kõlbab alles valmis kujul. Valesangarit on mugav sugulaste ja külaliste ette nihutada – näete, meie poeg! Tavaliselt on see laps pandud isa või ema auahneid plaane ellu viima. Tema ülesanne on teha seda, mida isa teha ei suutnud. Isa või ema pole võimelised nägema lapses teda ennast, nad näevad temas oma vajaduste ja unistuste elluviijat. Valesangari ülesanne on toita vanemate eneseväärikus-soovi.

Sageli pannakse laps tegema midagi, mis ei tarvitse talle omane tunduda. Muusikust tehakse insener või insenerist muusik ning keegi ei hooli sellest, mida laps ise soovib. Laps seda ei taju, sest tema ette seatud peegel ei näita, mida laps olla tähendab.
Valesangari identiteediks on teoks teha mingi kangelastegu, või teda ei ole olemas. Kangelasteoks võib olla ükskõik mis, näiteks maksimaalne hinne matemaatikas või põhiründaja koht mõnes teisejärgulises spordiliigas. Kangelasteoks võib olla jäähokimeeskonna maailmameistri tiitel. Väravad lüüakse isa jaoks, kes seisab, nägu karjumisest punane, väljakuserval ja puhkeb nutma, kui tema poeg lõpuks ometi saavutab, mida temalt oodati. Keegi ei märka, et poeg ei soovigi enam mängida, sest kogu asi on liiga tõsiseks muutunud.

Äärepealt oleksin valesangari rolli oma pojale edasi andnud

Ma ise olen kogu elu valesangari strateegiat rakendanud: jahtinud maksimumhindeid, püüdnud ületada kõiki klaverimängus, võtnud sõna kohalikes ajalehtedes. Vastasel juhul ei olnud ma mitte keegi.
Kui mu noorem poeg mõni aasta tagasi jalgpalli vastu huvi tundma hakkas ja kohaliku klubiga ühines, sain mitu head õppetundi selle kohta, kuidas ma oleks äärepealt valesangarlust oma pojale edasi andnud. Märkasin üsna varsti, et mu poeg on tõeliselt andekas mängija. Ma ei olnud kunagi jalgpalli vastu erilist huvi tundnud, kuid pojale otsustasin siiski toeks olla ja aidata tal võõras meeskonnas algust teha. Nii ma siis veetsin loendamatuid nädalalõppe sügistormis ja lumelörtsis väljakuserval värisedes ning kirusin, et ma üldse olin niisuguse asja ette võtnud. Kuid vähehaaval hakkasin huvi ja koguni vaimustust tundma. Õppisin mängust ning erinevate mängijate nõrkadest ja tugevatest külgedest aru saama. Julgesin koguni treeneritega rääkida, kuulata nende arvamusi mängu käigust ja meeskonnast ning ka oma seisukohti avaldada. Mu poeg arenes meeskonnas hästi ning peatselt sai temast ründaja, koguni kesktormaja.

Treeningud muutusid sagedasemaks. Meeskond treenis kolm korda nädalas ja kui olid võistlused, siis ka nädalavahetusel. Me analüüsisime iga mängu, poeg ja mina. Märkasin, et ta kuulas mind ja võttis mu tähelepanekuid arvesse.
Aeg läks. Vaimusilmas nägin, kuidas poeg järk-järgult parematesse meeskondadesse pääseb, hea ettevalmistuse saab ja ausalt öelda vilksatas peas ka mõte temast kui jalgpallitähest. Minu meelest oli ta juba veidi Järi Litmaneni (Soome päritolu maailmatasemel jalgpallur – tõlk.) moodi. Olin erakordselt uhke, kui ta värava lõi või tulemusliku söödu andis. Ja olin pettunud, kui treenerid või teised mängijad teda teenetele vastavalt ei kohelnud. Vahel tabas mind masendus, kui kõik ei läinud nii, nagu oleks minu meelest minema pidanud. Olin poja edust nii kaasa kistud, et mu häirekellad hakkasid lööma. Sundisin ennast asja neutraalsemalt võtma.
Siis ühel päeval ütles poeg, et soovib jalgpallimängu lõpetada. Ma ei saanud temast aru. Üritasin selgust saada, mis võiks põhjuseks olla. Ta ütles ainult, et mängimine ei ole talle enam tükk aega lõbu pakkunud. See oli muutunud liiga tõsiseks. Olin väga pettunud. Kuid ma jäin seda pettumust kuulama. Milleks peaksin mina pettunud olema, kui mu poeg soovib mingi harrastuse lõpetada? See on tema harrastus, tema elu. Andsin pojale vabaduse ise otsustada ja panin tähele, et ta reageeris tervemini kui tema isa. Ta oli soovinud oma harrastuses lõbutseda ja end hästi tunda. Talle oli olnud oluline kuuluda meeskonda ja kogeda meeskonnavaimu. Tema eesmärgiks ei olnudki eriliselt edukas olla või täheks saada.
Olin erakordselt rõõmus, kui ma seda valesangarluse ootust endale teadvustasin. Küsisin pojalt, kas ma tema meelest olin sundinud teda jalgpallist innustuma. Ta vastas, et ei olnud sundinud. Nüüd on lõpetamisest pool aastat möödas ning see ei olnud mingi hetketuju, sest ta on oma otsust õigeks pidanud ega ole seda kahetsenud.

Saavutustega kerjab laps armastust

Oma last valesangariks tehes me esemestame teda. Temast saab vanemate vajaduste täitmise vahend. Seepärast puudub valesangaril tõeline identiteet. Ta ei ole human being, vaid human doing. Ta ei ela, vaid sooritab elamist. Ta ei saa kunagi seda, mida ta taotleb, ega jõua kunagi pärale. Ta taotleb oma vanemate tingimusteta heakskiitu ja kujutleb, et saavutab selle kangelasteoga: Kui ma ei kõlvanud matemaatika testi eest kümme punkti saades, ehk kõlban siis, kui ma ka järgmise eest kümme punkti saan. Kui ma saan kahe testi eest kümme punkti, siis mind armastatakse. Valesangar otsib võimalust tunda, et teda armastatakse tema enese pärast. Seda võiks ta saavutada ainult pingutusest loobudes ja armastust vastu võttes. Kui aga armastust ilma pingutuseta ei saa, siis tuleb seda hankida pingutustega.

Lapse valesangariks tegemine näitab vanemate sisemist tühjust. Neil ei ole anda seda, mida laps kõige rohkem vajaks. Põhjuseks, et neil ei ole kõige vajalikumat anda, on see, et nad ise ei ole seda saanud. Armastusest ilma jäänud laps kohtleb ennast samamoodi, nagu teda on koheldud. Ta kohtleb ka oma lapsi nagu ennast. Nõnda kandub armastuse puudus ühelt sugupõlvelt teisele. Väljakuservas karjuv isa ja tema poeg, kes iga hinna eest väravat lüüa üritab, kannatavad mõlemad armastuse puudumise käes. Et isa saaks oma poega armastada temalt saavutusi nõudmata, peaks ta ise armastatud olema. Tingimusteta armastamine on see, kui last aktsepteeritakse koos tema nõrkuste ja vajadustega. Nõrkus peaks äratama soovi toetada ja kannustada, peaks äratama lähedust ja hellust. Tingimusteta armastus on omakasupüüdmatu. See tähendab, et ollakse isana või emana oma lapse jaoks, mitte et laps on vanemate jaoks.

Taagakandja võtab enda peale vastutuse vanemate ülesannete eest

Mõnikord paisuvad perekonna probleemid nii suureks, et vanemate jõust igapäevaeluga toimetulekuks enam ei piisa. Siis astub isa või ema rolli mõni lastest.
Minu perekonnas langes mulle ülesanne oma alkohoolikust isaga hingehoiu teemadel vestelda. Tulemuseks pidi olema see, et isa lõpetab joomise ja ema saab oma mehe tagasi. Niisiis hakkasin ka oma vanemate kooselu eest vastutust kandma. Kui olukord aastatepikkuse joomise tagajärjel ikkagi väljakannatamatuks muutus, küsisid vanemad minult, kas nad siiski ei peaks lahku minema. Vastasin, et peaksite küll. Nad läksidki lahku. Olin tollal kuueteistkümneaastane ja uhke oma perenõustaja võimete üle, kuid ma ei teadnud ei siis ega ka veel aastaid hiljem, millist hinda nõudis minult vastutus selle eest, milleks mul sisemisi eeldusi ei olnud.
Lapse ülesanne perekonnas on olla laps. Vanemate ülesanne on anda lapsele vabadus olla laps. See toimub nii, et vanemad vastutavad pere-elu eest ja hoiavad selle korras. Nõnda paneb laps tähele, et teda ei vajata mitte millekski muuks kui selleks, et ta saab rahulikult keskenduda oma põhiülesandele, see tähendab laps olemisele, mängimisele ja muretusele.
Kui aga perekonnas on ema või isa ühel või teisel põhjusel võimetu täiskasvanuna toimima, siis jäävad kodus laokile ülesanded, mille eest keegi hoolt peaks kandma. Näiteks koristamine, väikeste laste toitmine, poes käimine, isa äratamine enne tööleminekut, mähkmete vahetamine. Äärmuslikel juhtudel võib laps koguni ööde kaupa üleval olles muretseda, kas isa või ema üldse enam koju tuleb ja kui tulebki, siis millises seisundis. Taagakandja laps võib ka vaistlikult tajuda ema kaitsetust ja hirmu oma vägivaldse mehe ees. Laps hakkab ema lohutama ning üritab talle turvalisust pakkuda.

Tommy Hellsten "Jõehobu töötoaas", Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu