Mida eestlased endast arvavad?

 (6)

Mida eestlased endast arvavad?
Foto: Eero Vabamägi

Lauri Vahtre raamat „Eestlane seest ja väljast“, mis äsja ilmus inglise keeles, pakub humoorika koondpildi eestlasest, mida on huvitav lugeda välismaalasel, aga ilmselt ka eestlasel, et teada saada, kuidas teda välismaalastele kirjeldatakse. Niisiis teema, mida eestlased endast arvavad.

Eestlastega suheldes on mõistagi oluline teada ka seda, mida nad iseendast arvavad. Jätame kõrvale loomulikud erandid ja äärmused ning püüame esile tuua midagi üldist, mis läbib kasvõi mingil määral kõigi või vähemalt suurema osa eestlaste enesepilti.

Üldiselt arvavad eestlased, et eesti rahvas on haritud, töökas ja aus, ka rahulik, kuid ühtlasi kinnine ning reserveeritud. Vähemalt kaine peaga. Mis aususse puutub, siis näib seda mingil määral kinnitavat ametlik korruptsiooninäitaja, mis on vaieldamatult madal. Seda võib koguni skandinaavialikuks nimetada. Samas võiks mõni soomlane, kes on lehest lugenud Soomes eesti pättide poolt sooritatud järjekordsest vargusest, selle aususe-jutu peale suure häälega naerma hakata. Kuid nagu öeldud, üritame kõnelda mingist ähmasest keskmisest.

Haritus võib samuti enam-vähem tõele vastav olla, kui pidada silmas PISA statistikat. Eestlased on uhked oma põlise kirjaoskuse üle, mis on tõepoolest õige mitusada aastat vana. Töökuse kohta on raske midagi kindlat väita. Eestlaste enda (eneseiroonilise) arvamuse kohaselt on igatahes nii, et sellal kui venelane lõõtspilli mängib ja viina joob, laob eestlane vaikselt nohisedes puid riita.
Venelase arvates vaikib eestlane sellepärast, et ta on (mingil teadmata põhjusel) vihane, aga tegelikult eestlasel lihtsalt ei ole parajasti midagi öelda.

Loe veel

Seotud lood:

Rahulikkusega on nii ja naa. Eestlane on alguses rahulik, seejärel sunnib ennast rahulikuks ja lõpuks plahvatab. Seepärast ütleski vene(-juudi) kuulus kirjanik Sergei Dovlatov, kes 1970ndail mitu aastat Eestis elas, et eestlase rahu on tankitõrjemiini rahu.

Eestlase kinnisus on õige vaid osaliselt. Kinniseid eestlasi on tõepoolest palju, kuid leidub ka joviaalseid ja avatuid. Tüüpiline eestlane ei hüppa võhivõõrastele kaela ja harjub lõunaeuroopaliku kallistamisega, mis tänapäeval isegi diplomaatideni ulatub, väga pikkamisi. Nõukogude ajal oli kommunistlike partei- ja riigijuhtide innukas musutamine Eestis üldise irvitamise objekt. Hea küll, kerge kaisutuse võib veel üle elada, aga musutamine – no andke andeks. Eestlase kinnisus võib aga täielikult hajuda, kui ta ülemäära napsu võtab. Siis ta muutub jutukaks ja kõige lõpuks hakkab laulu jorutama.

Laulmisega on eestlasel erisuhe. Nimelt peavad eestlased ennast suureks laulurahvaks. Mis jällegi on ühest otsast tõsi, teisest otsast täielik eksitus. Eestlased nimelt julgevad laulda ainult hulgakesi koos. Kus on kolm eestlast, seal tõenäoliselt on ka laulukoor. Ja koorilaulus on eestlased tõepoolest suurepäraseid tulemusi saavutanud, nagu tõendavad grandioossed laulupeod ja vähemalt üks koorimuusika eest saadud Grammy. Kõla poolest – palju vokaale – sobib eesti keel koorilauluks hästi. Aga üksinda, nii nagu itaallane, eestlane naljalt ei laula. Jällegi täpsustame: vähemalt mitte kaine peaga. Jättes loomulikult kõrvale need, kes sellega leiba teenisid või teenivad, nagu näiteks Georg Ots või Ott Lepland.

Eestlane peab ennast seaduskuulekaks ja kohusetundlikuks. Sageli üleliia. Nõukogude ajal ütlesid eestlased ise, et Eestis täidetakse lolle vene seadusi saksa täpsusega. Selles tähelepanekus sisaldub ühtlasi tubli annus eneseirooniat, mis on eestlastele samuti omane. Nagu juutidelegi. Viimastega analoogselt ei soovi eestlane seda irooniat kuulda võõra suust. Eestlaste üle ironiseerimine on töö, mida eestlane ei raatsi kellegi teise hooleks jätta.

Mis aga seaduskuulekusse puutub, siis selle tõelevastavus sõltub sellest, kelle silmadega eestlasi vaadata. Kairost tulles tundub näiteks Eesti liiklus distsiplineerituse ja viisakuse etalonina. Helsingist tulles näib Eesti liiklus jõhker, toores ja reegleid eitav. Niisiis taas nii-ja-naa olukord. Erinevalt Lätist ei tõmba teie ees aeglasemalt sõitev auto kõrvale, et teid mööda lasta, vaid sõidab nii, nagu talle meeldib, ja see, et ta korjab endale sappa kilomeetripikkuse kolonni, teda ei huvita. Samas võite vabalt sattuda juhi – ja isegi suure kaugsõiduauto juhi peale –, kes teile viisakalt parema suunatulega märku annab, et tee on vaba, anna minna. Kui te pakutud võimaluse ära kasutate ja uuesti oma ritta rivistute, on kohane öelda ohutulede ühekordse vilgatusega „aitäh”. Vöötrajal teed või tänavat ületavale inimesele antakse üldiselt teed, valgusfoorist peetakse kinni – ehkki viimasel hetkel ja juba süttinud punase tulega läbilipsajaid on rohkem kui tarvis.

Reguleerimata olukordades ja sõidurida vahetades ei anta teile just lahkesti teed, aga kokkuvõttes antakse siiski.

Foori all esimesena rohelise tule süttimist ootav autojuht ei pea eriliselt kartma, et kui ta sekundi murdosa jooksul paigalt ei saa, siis hakkab tagumine auto tuututama. Reeglina ei hakka, vaid kiristab niisama omaette hambaid. Tuututama hakkab ta alles siis, kui te tõesti magama olete jäänud, näiteks ennast mobiiltelefoni otsa unustanud. Siis võib sedagi juhtuda, et tuututaja tõmbab teist esimesel võimalusel unnates mööda ja näitab rusikat või koguni keskmist sõrme.

Mis jalakäijatesse puutub, siis punase tule ja tühja tänava puhul eestlane kõigepealt natuke ootab ja läheb siis üle. Kui ta üle on jõudnud, süttib fooris roheline tuli. Sõltub tegelikult foori asukohast. Suuremate linnade tihedama liiklusega tänavail võib juhtuda, et jalakäijad peavad fooritulest kinni otsast lõpuni ja ootavad ka hõreda liikluse korral rohelise tule ära. Vaiksemates kohtades on suhtumine keelavasse tulesse „loovam”.

Lauri Vahtre „Eestlane seest ja väljast“, kirjastus Pilgrim

https://pilgrim.ee/raamatud/varske/estonians-inside-out.html

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised