Täna kipuvad need mõisted õnneks hajuma, kuid palju jääb endiseks. Vangla on väga konservatiivne.

Vabaduses arvatakse, et sellisesse olukorda satuvad vaid homoseksuaalid ja inimesed, kes on sooritanud kõige jälgimaid kuritegusid, nagu vägistamised, kallaletungid lastele jms.

See ei ole ammu nii. Kohtuid ei usu enam keegi ning iga inimene võib selgitada oma kohtuotsust kellegi tavalise ärilise huviga. Kontrollida alati ei õnnestu, kommertskohtuotsuste osakaal on aga suur.

Reaalselt on vanglas vähe homoseksuaale, nii et hädavareste kategooriasse satuvad tavaliselt need, kes ei ole võimelised enda eest seisma, ilmutavad nõrkust. Neid sunnitaksegi igasuguseid ebameeldivaid töid tegema.

Kuid juhtub ka teisiti.

Ostap (nimed ja üksikasjad on muudetud, ka ei ole see Karjala tsooni kirjeldus) on üks kümmekonnast meie barakis elavast hädavaresest. Barakk on üks suur ühisruum, nii et kõik on näha. See poiss ei eristu millegi poolest. Väikest kasvu, rahulik; tegeles ta, nagu ka kõik teised tema kasti esindajad, koristamisega, viis prügi välja, pesi teiste riideid. Tõsi küll, täna on selliste teenuste eest tavaks maksta tee, sigarettide ja teiste pisiasjadega.

Kuidas keegi sellisesse olukorda sattus, ei ole kombeks küsida.
Endast lugupidavad vangid püüavad hädavarestega suhelda tasakaalukalt, jämedusteta, kuid häiritud, ambitsioonide küüsis vaevlevad inimesed püüavad end tihti selle kaitsetu kategooria arvel kehtestada.

Ostap sahmerdas koiku all, kui mööduv huligaanitüüpi noormees teda demonstratiivselt allapoole vööd patsutas, saates äärmiselt solvavat tegevust sama solvava kommentaariga.

Situatsioon oli tavaline ning reeglina hädavaresed kannatavad. Nii ka Ostap, kes selga sirutamata ja midagi vaikselt pomisedes aeglaselt lähimasse nurka suundus.

Kaugemal seisvad krantsid kukkusid itsitama. Võis ju ainult päris lähedal seistes kuulda, mida nimelt Ostap pomiseb. Pomises ta aga ühe sõna – tapan.

Kui Ostap end poole minuti pärast sirgu ajas, oli tal käes kuskilt välja tõmmatud hirmuäratav relv – 30-sentimeetrine tükk kinžallina teravaks ihutud viili.

Ma lausa hüppasin kõrvale, mingit soovi sellist tükki karastatud terast endale külge saada mul ei olnud.

Ostap sammus kiirustamata, kuid sihikindlalt, ning tema kiusaja hakkas ulguma. Teisiti ei oska nimetada seda jubedat venivat karjet inimeselt, kes elab oma viimaseid sekundeid.

Vabanesime tardumusest. Keegi hakkas samuti karjuma, keegi, külmaverelisem, lükkas voodid kokku, et Ostap sihtmärgist eraldada. Ligi hüppasid tema sõbrad, haarasid kätest, tirisid eemale…

Ebaõnnestunud ohver rabeles lõpuks barakist välja. Tagasi ta ei tulnud – „keeldumine rühmast ohutuse tagamise eesmärgil“. Vangilaagri jaoks häbiväärne sõnastus…

Järgmisel päeval koristas Ostap jälle barakki, kuid teda vaadati juba teisiti. Aga kui tsooni tuli kontrollkäigule piirkonnaprokurör ning kutsus soovijaid isiklikule vastuvõtule (see aga võib tuua kaasa tagajärgi), ei üllatunud keegi, et ainsaks pöördujaks, kes marssis läbi otsekui väljasurnud vangilaagri, osutus Ostap.

„Meie Ostap“, nagu teda nüüd rühmas uhkusevarjundiga kutsuti.

Allikas: MIHHAIL HODORKOVSKI "VANGLAS", Ajakirjade Kirjastus
http://www.rahvaraamat.ee/p/vanglas/671731/et?isbn=9789949390687