Tänapäeval on ühiskonnas väga tugev pedofiilidevastane meelestatus. See pole üllatav, nähtus on tõesti košmaarne. Oma karistamatust tunnetavate üleküllastunud inimeste kõlvatuse tulemus.

Nagu alati, kasutavad poliitikud suvalisi situatsioone oma reitingute tõstmiseks. Kuid reaalse kohtukaitseta kriipsusüsteem tekitab tagajärgedelt kohutavamaidki kuritarvitamisi.

Tundsin noormeest, kes kandis karistust pedofiilia paragrahvi alusel, kellele öeldi järjest ära kõikidele palvetele tingimisi vabastamise või karistuse vähendamise kohta.

Aleksei sattus vanglasse 19-aastaselt (nimed ja mõned detailid, mis võivad juhtida konkreetse inimeseni, on arusaadaval põhjusel muudetud). Praegu on ta 22-aastane. Noor, sümpaatne, tätoveeringute ja teiste vanglatunnusteta. Töömees, teeb vanal treipingil imesid.

Tema lugu on lihtne: noorukieas sai ta tingimisi karistuse. Röövi eest. Tegelikult ei olnud seal midagi erilist: purjus peaga võttis tuttavalt mobiiltelefoni ära, tunni aja pärast peeti kinni. Mõisteti neli aastat tingimisi.

Tal on siiani väga piinlik, kui teda röövliks nimetan, ja palun seletada, miks.

Selle loo pärast on tal ilmselgelt häbi. Isegi jutustada ei taha.

Möödus kaks aastat, ta käis õppimas. 18-aastaselt tutvus diskol tütarlapsega – alaealisega. Nad hakkasid koos elama. Neiu vanemate kodus. Plaanisid abielluda, kui lubatakse. Kuid algas pedofiiliavastane kampaania. Asula oli väike, kõik teadsid kõiki. Piirkonnainspektoril oli „kriipsu“ vaja ja ta lasi asja käiku. Asjata kirjutasid pöördumisi neiu vanemad, asjata lahistas kohtus nutta tulevane pruut. Kohtunik „mõistis kõike“, kuid ka temal oli kriipsusüsteem ja kampaania.

Tulemus – viis aastat, arvestades kandmata tingimisi karistust.

See oli miinimum, mille kohtunik võis määrata, arvestamata asjaolu, et kohtuotsus oli põhimõtteliselt ebaõiglane.

Kaks aastat ootas Ira Alekseid. Nad lootsid, et kohus vaatab asja uuesti läbi, et vabastatakse tingimisi. Paraku sai selgeks, et keegi bürokraatidest ei julgenud õigluse eest vastutust võtta.
Isegi kohtumisi ei lubatud.

Kahe aasta pärast kirjutas Ljoša Irale: „Ära oota!“ Ning lõpetas tema kirjadele vastamise.

Ma vaatan tema silmadesse. Ei, seal ei ole niiskust – seal on juba juurdunud, sügavalt varjatud ahastus.

Tugev, heasüdamlik poiss − just sellised on tugevad ja lihtsad inimesed. Ta jäeti ilma nii vabadusest kui ka õnnest. Ta ei protesti, võtab neid, kes on vanemad, kes on ülemused, kui loodusjõudu. Tuli laine ja viskas ta kaldale üksi, ilma pereta, ilma koduta.

Mida siis teha?

Kuid mina tunnen kibedust selle lootusetuse pärast, meie süsteemi halastamatuse pärast, inimeste karjete pärast, kes ei soovi teada tõde ja nõuavad vaid ühte: „Risti lüüa!“

Inimesed, peatuge, vaadake ringi! Mitte kõik ei ole nii lihtne ja üheselt mõistetav.

Ainuüksi oma teel kohtasin selliseid õnnetuid mitmeid. Mõnda neist oodatakse. Oodatakse kaua. Nad peavad pulmi. Vanglas. Peredesse sünnivad lapsed. Aga isad istuvad kinni kui pedofiilid.

Mis inimesed me oleme, kui seda lubame?

Allikas: Mihhail Hodorkovski "VANGLAS", Ajakirjade Kirjastus AS

http://www.raamat24.ee/vanglas/