Kui Eestisse esimesed pangad tekkisid, olid onudel eesti nimed. Onu Hannes, onu Jüri, onu Olari ja nii edasi. Tänapäeval on onudel hoopis teistsugused nimed: Fredrik, Jonas, Nils ja Per! Tahad automaadist ränga tööga teenitud raha kätte saada, pead onu Peerule selle eest maksma.

Ükskõik, millist pangatoimingut eestlane ei teeks, koorib rootsi pankur selle pealt kümme nahka ja võtab üheteistkümnendagi, kui võimalus avaneb. Maksad poes saia eest – kling!, onu Ingvar on jälle sendikese võrra rikkam. Saadad eksabikaasale alimente – kling!, onu Håkani nägu läheb rõõmust roosaks. Tasud liiklustrahvi – kling!, onu Bossel tuju jälle hea. Ostad lapsele lutsukommi ja isegi selle tehingu pealt saab Peeru-onu tillukese, ent vältimatu kopika.

Rootsi onudele tuleb obrokit maksta ja sellest ei pääse, sest seaduses on kirjas, et kui eestlane tahab ettevõtet luua, peab ta rootsi onule kuuluvas pangas konto avama. Ühest küljest ettevõtlusvabadus, teisest stiilipuhas pärisorjus. Uskumatu, kui vähe kõigi nende aastatuhandete jooksul muutunud on! Hakkad juba arvama, et ristisõdade aeg on läbi, aga siis tuleb onu Emil ja tõstab vanaema Helmi oma kodust välja, sest too on lolli peaga lapselapse õppelaenu käendajaks hakanud.

Selline asi eestlasele ei meeldi ja nii läheb käsi tema kitsas taskus iga päevaga aina enam rusikasse. Vägivallani pole asi õnneks jõudnud, sest ega eestlane mõni globaliseerumise vastane pole, et pangahoone fassaadiaknaid puruks peksta. Aga sotsiaalmeedias võtab eestlane rootsi pankuri jutuks küll.

Eriti närvi ajab teda asjaolu, et onu Magnus kogu eestlase tagant varastatud papi koju Stockholmi viib. Eesti majandusse ei jäta ahne pankur veeringutki! Isegi maksud lähevad Rootsi, või vähemalt nii keegi Facebookis teadis. Mõelda vaid, mitu uut lasteaeda saaks ehitada, kui onu Olle nii ahne poleks!

Teha pole aga midagi. Sukasääres ei julge raha hoida, sest kunagi ei tea, millal vargad sinu ukse taha jõuavad. Pealegi tahab eestlane aeg-ajalt (loe: kogu aeg) midagi osta ja sellistel puhkudel on onu Jesperist isegi abi. Nimelt annab ta külmutuskapi ostmiseks lahkesti laenu. Võtab sellegi pealt küll julma protsenti, aga mis on olulisem – kas rõõm abikaasa silmis, kui tuliuus kodumasin kööki tõstetakse, või kolmkümmend kaheksa eurot kuus?

Mihkel Raud "EESTLASE KÄSIRAAMAT. 100 ASJA, MIDA ÕIGE EESTLANE TEEB"