Eestlane on tegus inimene ning jõuab igale poole. Kõikidesse maailma sadamatesse näiteks, kui üht tsitaati uskuda. Maailmakuulus ameerika kirjanik Ernest Miller Hemingway on kirjutanud, et „igas maailma sadamas võib kohata vähemalt kahte eestlast”. Kas pole vahva? Maailmas on umbes viis tuhat sadamat ja igaühes neist vähemalt kaks eestlast! Mõnes ehk rohkemgi, näiteks Loksa sadamas olla suisa kolme eestlast nähtud.

Eestlane vehib Hemingway kuulsa tsitaadiga igal võimalusel. Eriti siis, kui on vaja oma vägevust kiita. Eestlasi võib olla vähe, aga igaüks on isiksus ning paistab juba kaugelt silma. Koguni nii kaugelt, et kuulus ameerika kirjamees meid oma legendaarsetel rännakutel tähele pani.

Aga seal, kus keegi eestlast kiidab, leidub alati mõni viriseja. Ta teatab eestlase meelehärmiks, et too Hemingway tsitaat on tegelikult negatiivse tooniga ja eestlane ei peaks seda ilmtingimata kogu aeg kasutama. Kuidas siis nii, imestab eestlane, ja saab vastuseks, et tsitaat on originaalis mõnevõrra pikem ja hoopis teises kontekstis.

Ega ei jää eestlasel muud üle, kui oma silmaga üle vaadata. Ta vantsib raamatukokku ja avab teose, mille kaanele on kirjutatud „Kellel on ja kellel pole”.

Seal see on: „Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all „Meie kartmatute rännumeeste saagad”. Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu sama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees.”

Noh, natuke pikem tsitaat tõesti, aga kust otsast see siis negatiivne on? Hemingway kirjutab ju Marko Matverest ja Jaan Tättest, kahest kartmatust merekarust! Need panid alles hiljuti jahiga mööda maamuna ringi ja Delfis ilmusid kogu aeg fotod sellest, kuidas mehepojad järjekordses eksootilises sadamas ankrut vette lasevad. Päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega olid nad igatahes, eriti Tätte. Delfi võiks poistele ühe reisiloo eest muidugi rohkem kui dollari maksta, aga ega Matvere ja Tätte raha pärast purjetamas käi.

Nii et suu kinni, viriseja! Hemingway tsitaat on positiivne ja edaspidi kasutab eestlane seda senisest veel suurema enesekindlusega. Ja täies pikkuses, kui see ükskord meelde jääb.

Mihkel Raud "EESTLASE KÄSIRAAMAT. 100 ASJA, MIDA ÕIGE EESTLANE TEEB"

Link raamatule: