Miks Kihnu Virve 1944. aastal välismaale ei põgenenud

 (19)

Kihnu Virve esitles raamatut
Kihnu Virve Foto: Andres Putting

Kihnu Virve elas Manijal vanematekodus, kui 1944. aastal algas paatidega põgenemine sõja ja Vene vägede eest. Kuna minejaid oli suur hulk, tekkis ka Virvel ja tema vennal Eeril plaan koos teistega paati istuda. „Mõtlesime, et kõik lähevad, mis meilgi viga, lähme kah,” kirjeldas Virve oma toonaseid tundeid Tiina Laanemile raamatus „KIHNU VIRVE. Nagu linnukene oksal“ mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub.

Enne Kihnu saarele jõudmist elas Virve naabersaarel Manijal. Kui alustada päris algusest, siis sündis Virve Elfriede Havik 1928. aasta 30. jaanuaril Pärnu linnas. Just seal sai tema tikuvabrikus töötanudema Liisi (Elisabet Havik, 1900–1961) tuttavaks vabrikutöölise Karliga (Karl Havik, 1897–1971), kellesse ta armus ja kellega abiellus. Kui Liisi oli Kihnust pärit tüdruk, kes tuli linna tööle, siis Karli juured ulatusid Saaremaale.

Vahepeal juhtus aga selline lugu, et kihnlastel hakkas Kihnumaal kitsaks jääma. Lapsi sündis muudkui juurde ja inimesi sai rohkem, kui saar mahutanuks. Seetõttu otsustas Eesti riik tükeldada 1933. aastal Manija saare kahekümne kaheks kalurikohaks ja jagada selle maata jäänud kihnlastele välja. Teiste hulgas said krundi ka Virve emapoolne vanaema, keda kutsuti Tuõma Riedaks (Irina Eppen, 1874–1961), ja vanaisa, keda kutsuti Tuõma-Vanaks (Toomas Vesik, 1872–1940). Nad kinnitasid Manijal kanda ja aasta hiljem tulid noored ehk Virve ema Liisi ja isa Karl neile järele.

Seotud lood:

„Mede pere väikest talukohta kutsuti vanaisa järgi Tooma taluks. See asus keset saart, seuke ilus lilleline heinamaa ümber ja natuke nigu mäe peal. Need kohad jagati loosi teel välja ja mede omadele sattus hea õnnega ilus koht. Päris alguses elasime seukses aida moodi väikeses majas. Seal oli kõik naa tilluke nigu nukumajas – väike pliit ja ahi, mõned voodid ja üks laud akna all.”
Hetke järele mõeldes kinnitab Virve, et ei tundnud lapsepõlves millestki puudust. Tal olid oma nukud ja vankrid ja lauamängud ning õues sai palju joostud. Aga jõukas pole nende pere kunagi olnud, pigem aeti kitsamalt läbi.

Loe veel

„Manijal elas üks rikas moor,” räägib Virve naeru pugistades. „See tundis, et tal on tervis kehv, ja kartis ää surra. Kogu varandus läheb ju raisku! Kuidas sa jätad oma kirstud maa peale, kui seal on hunnikute viisi riidi sees? Potid ja pajad ka, need ju kuhjaga toitu täis. Siis tuligi ta mede eite appi paluma. Ütles, et sa, Tuõma Riet, oled eluaeg vaene inimene olnd, võta nüüd kätte ja sure minu eest ää, sul ei lähe ju mingit kraami raisku. Aga mede eit vastas, et tema võib ju vaene olla, aga kellegi eest surema tema sellepärast kah ei hakka. Ja elaski kaheksakümne seitsme aastaseks!”
Manijale paikseks jäänud Liisil ja Karlil sündis kokku neli last: kõige vanem oli Helju (Helju Hildegaard Havik, sünd 1925), siis tuli Virve, pärast teda Eeri (Erich Arved Havik, sünd 1934) ja pesamuna Eedi (Eduard Harald Havik, sünd 1939).

Zeusi pärast klassi kordama!

Manijas oli elu teistsugune kui Kihnus. Seal ju seuke lage maa, et näed kõik mere peale ää, kui paadid tulevad ja laevad lähevad. Ega seal polnd puid kah, mõni üksik, nüüd on rohkem. Aga ikkagi ilus koht, kõik need karjamaad ja põllulapid. Seal sai ikka naa palju joostud, et varbad villis. Ja rahvusepalli mängisime õhtud otsa. Meil polnd kaptenid, vaid kuningad. Mõnikord sain palliga naa kõvasti vastu nokka, et nina oli seuke nigu hapukurk peas. Jah, kõiksugu mänge sai mängitud. Aga siis tuli aeg kooli minna, ei saand ju koju jääda. Esiotsa läksin Pärnusse, olin tädi juures kostil. Õppisin kaks aastat saksa koolis (Pärnu saksa gümnaasiumis), aga kui läks sõjaks, pandi koolid üksvahe kinni ja pärast viis mamma mind Kihnu kooli. Seal käisin kolmanda klassi ja elasin mamma õe juures. Endal hing igatses kogu aeg koju. Ja mul läks õnneks! Manijas tehti kool lahti, sest seal saadi viisteist last kokku, mis oli vaja. Õppisime kõik Kibuse talu kambris.

Aga Manija koolil oli ainult neli klassi, nii et ma pidin jälle mandrile minema. Läksin Pootsi kooli, elasin seal internaadis. Viies klass läks mul hästi, aga kuuenda lõpus jättis õpetaja mind klassi kordama. Ja tead, miks? Selle pärast, et tema küsis minu käest, et kes on põrgus väravavaht. Mina ütlesin, et Zeus. Aga põlnd tuhkagi Zeus! Ja õpetaja ütles, et nüüd istud veel ühe aasta kuuendas, siis jääb ehk meelde, kes on põrgus väravavaht. Aga ma ei jäänd! Läksin koju Manijasse. No kus ma selle Zeusiga siis läind oleks, ah? Tead, see käib mul niimoodi ihust läbi, kui ma kuulen kuskilt seda Zeusi nime, mõnes filmis või jutus. Ma lähen kohe teise tuppa ää. Ma ei taha seda Zeusi kuulda, see on nii vastik sõna.

Sinna kooli ma rohkem ei jäänd. Tulin koju ja hakkasin tööle. Noores põlves oli mede peamine töö nahkade parkimine. Suure maa rahvas tõi meile parkida lambaja vasika- ja lehmanahkasid. Sellega sai raha teenitud. Lamba- ja vasikanahka oli kõikse mõnusam parkida, lehmanahk on seuke raskem ja kõvem. Mamma õpetas meid välja, tema ise parkis rebaseid ja jäneseid kah.
Ja õhtuti oli Manijas seuke komme, et tüdrikud tulid kokku ja kooti vardu. Kõigil olid vardad ligi ja muudkui kooti. Ja kui vardad said kootud, siis hakati koos sööma. Tehti lihakartulast või pannkooke või miskit muud. Kui poisid juhtusid mede kookidest haisu ninna saama, olid kohe platsis ja tahtsid neid ise nahka pista. Aga eks meitel oli Manijas õhtuti kõiksugu pidusid kah, suvi otsa käis üks murutants.

Kui sõda tuli, siis paistis Manijale ikka ää, kui kuskil lähikonnas suuremaks madinaks läks. Isegi seda nägime, kui venelased 44ndal Tallinna pommitasid. Esiotsa mõtlesime, et rüüstajad on Pootsi põlema pannud. Läksime mammaga asja uurima ja saime kohe selgeks, et see polnd mingi Pootsi. Ikka Tallinn mis Tallinn. Hirm tuli ka, viisime kõiksugu asju majast sügavasse kraavi, et kui pommi viskavad ja maja põlema läheb, siis jääb vähemasti riidi, mida selga panna. Õnneks ei juhtund meil midagi. Aga siis toodi venelased Manijasse sisse ja meie juurde pandi kuusteist grusiinlast koos ohvitseriga elama. Isegi minu voodi võeti ää ja ohvitser nõudis iga päev sauna.

Kui tuli kadripäev, hakkasime kadride riidi tegema, et õhtul jooksma minna. Päeval tuli kaks vene soldatit meile koju. Ajasid silmad suureks ja küsisid, et mis munderid me nüüd teeme. Mamma siis seletas, et on seuke komme. Ja oli õnn, et seletas. Kui me õhtul ringiga majaka juurde jõudsime, kargasid soldatid sealt välja nigu keravälgud ja suunasid püssid meie poole. Muudkui karjusid: „Maskeeritud neemets, maskeeritud neemets!” Täitsa õnn, et need kaks soldatit kohale jõudsid, kes päeval meitel käisid. Need karjusid omakorda: „Ne streljaju, ne streljaju, eti malenkije deti!” Pääsesime noatera pealt, peaaegu oleks maha tõmmatud.

Aga kadripäevad olid muidu vahvad. Jooksime talust talusse ja seal anti kõiki värki: liha, kartulast, kapsast, raha, moosi, õuni... Ükskord tapeti ühes talus parasjagu lehma, kui meie sinna kadrit jooksma tulime. Ja tead, mis meile anti? Lehma udaras! Nad ise ei tahtnud ja andsid meile. Me võtsime tüdrukutega kätte ja keetsime selle ää, panime soola kah juurde. Kas sa tead, kui hea see oli! See oli kohe momendiga otsas.

Vaata, ega Manijas polnd ju poodi kah. Ikka pidi paati istuma ja mandrile minema. Ja ükskord juhtus seuke lugu, et jõudsime paadiga juba Liu nina juurde, masin töötas ilusti, kui üks mees võttis kätte ja tõmbas purju üles. Me ütleme ikka purju, mitte purje. Ja nii kui ta selle purju üles sai, tuli üks tuulenutsakas ja viis mede paadi sedasi minema, et purju kukkus platsti vette. Saad sa aru? See pole miski anekdoot, see on tõestisündind lugu. Paat oli külje peal upakil ja vesi uhas kahinal sisse. Aga ma ei tea, mis ime see juhtus, et tuul viskas purju uuesti püsti tagasi. Sel oli veel õige vähe kuiva kohta jäänd. No kui surm pole sel päeval määratud, siis ta ei tule kah. Võtsime selle purju kiiresti maha, aga paat oli nii kuhjaga vett täis, et ainult pardakriips paistis. Hakkasime seda vett siis välja heegeldama, mehed pumbaga ja naised pangidega.

Me ütleme ikka pangid, mitte ämbrid. Tead, meitel olid isegi põrsad kastiga paatis. Kartsime, et need upuvad ää. Aga puukastid ei vajund põhja, sest põrsad olid veel naa väiksed ja kerged. Ujusid, ninad vee peal. Lõpuks saime paadi veest tühjaks. Hirm oli naha vahel, aga kellelgi polnd aega karjuda. Ja ega seal polndki midagi karjuda, kõik käis nii kiiresti. Ega ma purjuga paatis enam eriti sõita ei taha, kuidagi rabe tunne poeb sisse.

Kui paadipõgenikud läände läksid...

Virve elas Manijal vanematekodus, kui algas paatidega põgenemine. Ikka selleks, et pääseda sõja ja venelaste käest. Paljud läksid Rootsi, teised jälle Soome ja sealt omakorda kuhugi kaugemale. Kuna minejaid oli suur hulk, tekkis ka Virvel ja tema vennal Eeril plaan koos teistega paati istuda ja kusagil kaugemal oma õnne otsida. Oli tuulevaikne septembrikuu päev, kui rannas seisis jälle hulk paate. Kõik olid minekuvalmis. Esialgu mindi Kihnu ja sealt juba suuremate paatidega edasi.
„Mõtlesime, et kõik lähevad, mis meilgi viga, lähme kah,” kirjeldab Virve toonaseid tundeid. „Mamma ütles, et kui teie tahate minna, siis minge. Olete juba naa palju suured küll, et ise otsustada. Aga meie ütlesime, et kui tema ei tule, siis meie ei lähe. Mamma raputas pead, et tema ei saa tulla, sest temal jääks ema Manijasse maha. Me püüdsime talle rääkida, et ega siis vanaemal tema üksinda pole, tal ju teisi lapsi kah. Aga mamma ütles, et tema ei saa oma vanemaid vanas eas maha jätta. Eks meil oli Eeriga natuke kahju ka, et minna ei saand. Aga ilma mammata poleks me ilmapeal kuskile läind. Kuidas sa teed vehkat, kui mammat enam ei näegi? Seda ei suutnud ma mitte mõeldagi!”

Maalehe raamatusarja „Eestile elatud elud" saab tellida

http://raamatud.maaleht.delfi.ee/

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised