Miks Sulev Nõmmik kutsus Ervin Abeli filmi „Mehed ei nuta“ ja kuidas filmi tehti

 (9)

Miks Sulev Nõmmik kutsus Ervin Abeli filmi „Mehed ei nuta“ ja kuidas filmi tehti
Endel Pärn ja Ervin Abel "Mehed ei nuta" võtetel.Anton Mutt/ERR

On aasta 1968. Ervin Abel tutvub stsenaariumiga enne võtteid ja ütleb: „Ega ju veel tea, mis tast välja tuleb. Aga lool ei ole viga. On ikkagi võimalik mängida.” Nii algas Eesti ühe kõigi aegade menukama filmi lugu. Kirsti Vainküla kirjutab sellest raamatus „Ervin Abel. Siin ma olen”, mis nüüd Maalehe sarjas taas ilmub.

Ühel kuumal suvepäeval lähevad Sulev Nõmmik ja Ervin Abel randa. Et Ervin pelgab vett, siis kõnnib ta kohale oma tavapärases riietuses: seljas must ülikond ja valge särk, lips ees, kaabu käe otsas. Rannalised on Ervinit nähes imestunud: „Kas ta teeb siin nalja või?”
Täpselt nii mõtleb ka Sulev Nõmmik, kui ta kutsub Abeli 1968. aastal oma esimesse telefilmi „Mehed ei nuta” ehk „Tere tulemast, haigutus”.

Ma nõuan viivitamatult, et see loom pandaks lühema keti otsa!
Igatahes, teie ärge igatahes agiteerige, igatahes!
Isegi surnuid siin ei austata. Oleks võinud vähemalt silmadki kinni suruda. Nahaalid!
Sanatoorium – see on puhkus, baar, naised, muusika! Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!
Minu elulaulul on ilusaid salme olnud, aga refrääniks jääte ikkagi teie!

Seotud lood:

Vladimir Sanini jutustuse „Lõbusate robinsonide saar” idee järgi kirjutavad Sulev Nõmmik ja Enn Vetemaa stsenaariumi algse nimega „Somnolentsia ehk unetute meeste uniseks muutumine saladuslikul saarel või vastupidi”, mida nimetatakse „väga suureks kunstilis-muusikalis-populaarteaduslikuks poolpanoraamfilmiks”.

Loe veel

Filmis viiakse kuus täiesti tervet, kuid enda meelest väga haiget meest Keinastu laiule unetust ravima. Stsenaarium on kirjutatud konkreetsetele näitlejatele ning omanimelisi unetuid mängivad Ants Lauter, Leo Normet, Endel Pärn, Kalju Karask, Richard Peramets ja Ervin Abel.

Abeli osa filmis on olla tõsitõbine sukakuduja, kes on lisaks lusikavoolija ning kunstnikerdustega esmaabikappide valmistaja ehk teisisõnu – suureandeline vabakunstnik.

5. mail 1968 tutvub Telefilmi kunstinõukogu filmi stsenaariumiga. Üldiselt usutakse, et filmist tuleb hea komöödia. Kirjanik Lilli Promet: „Naeru see film füüsiliselt muidugi esile ei kutsu, kuid kas seda ongi vaja. Naer on ju ka suhteline asi…” Hardi Tiidus usub, et film tuleb siiski parem, kui paberil tundub. Valdo Pant annab fi lmistsenaariumi kohta kirjaliku hinnangu: „Lugu ise meeldib ideekavandist alates, olen veendunud, et kui filmi teostusfaasissäilib seesama kunstilise tinglikkuse aste ja samad mõtestatud vallatused, on kordaminek väljaspool kahtlust.”

Abel tutvub stsenaariumiga enne võtteid ja ütleb: „Ega ju veel tea, mis tast välja tuleb. Aga lool ei ole viga. On ikkagi võimalik mängida.”

Filmivõtted algavad 4. juunil 1968 Saaremaa ja Muhumaa vahel asuval Keinastu laiul ning kestavad augusti lõpuni.
Sanatooriumiosa fi lmitakse Narva-Jõesuus.

Kaadrid lambaga võtavad rohkelt aega. Kaadris nr 158 ajab lammas taga trussikutes ja sokkides Abelit, kel on riidepamp käes. Esimene duubel ebaõnnestub. Kõik läheb justkui hästi, kuid lammas kipub jääma meeleheitlikult põgeneva Abeli varju ehk „ei ole objektiivselt võttes palju nähtav”. Duubel 2: Abel ja lammas jooksevad, kuid lammas keerab äkki kõrvale ja läheb oma teed. Kulub tükk aega, enne kui loom üles leitakse. Selleks ajaks on lammas juba õige närviline ega taha sugugi Abeli kannul joosta.
Duubel 3: Abelil on käes soola sisse kastetud leib, et lammas jookseks tema järel. Võte õnnestub, kuid Abel ei jää rahule. „See lammas oli nii jäärapäine,” ütleb ta pärast.

Sellest filmist saab alguse Ervin Abeli koostöö Lia Laatsiga. Filmi 262. kaadris sammuvad meditsiinitöötaja Laats ja unetu Abel läbi mere tõelise sanatooriumi poole. Viisaka ja püüdliku kavalerina pole Abel isegi püksisääri üles keeranud ega sokke ära võtnud. Mõlemad on korralikult riides, ainult kingad on käes. Abel räägib Laatsile punastest sipelgatest, millega ta end olevat ravinud. Neid on nii raske hankida, eriti talvel. Äkki kaob Abel õndsa muheluse saatel vee alla, ainult juuksetutt ja kingad jäävad paistma.
Kui õnnetu ja tilkuv Abel jälle pinnale kerkib, on tema esimene liigutus elegantselt lipsu kohendada. Filmis kaob Abel vee alla vaid sekundiks, kuid selle stseeniga nähakse suurt vaeva. Veepelgurina keeldub Ervin vabatahtlikult vee alla libisemast. Stsenarist Enn Vetemaa meenutab: „Selleks pandi merepõhja võrkvaip, mis kinnitati trosside abil mootorpaadi külge. Ervin tõmmati pahinal läbi vee. Meile tegi see muidugi nalja. Ervin oli kaks päeva nii vihane, et ei rääkinud sõnagi. Teisiti ei saanud! Kui inimene ei julge üle põlve vette tullagi, mida siis teha?” Keegi trupist ei tea, et Ervini veepelgus on seotud lapsepõlvetraumaga.
Abikaasa Tamaral on samuti meeles just see stseen: „Kuidas sa madalas vees lähed niimoodi vee alla? Auku kaevata oleks olnud raske, sest see oleks kohe liiva täis valgunud. Ma ütlesin, et kaevaku nii sügav auk, mis ei läheks kiiresti täis. Nad tegidki nii, mehed kindlustasid seda äärt veel kividega. Filmis vaatan seda kohta – ainult hetk. Milline eeltöö ja nuputamine seal enne olid!”
Filmis mängib ka Ervin Abeli kursusevend Kalju Karask, kes saab osa tänu heale ujumisoskusele. Linateoses Kalevipoja kombel metsa laastaval ja ujumisrekordeid purustaval kursusevennal on Ervinist ainult soojad mälestused: „Ervin oli täielik paipoiss, absoluutselt. Üks toredamaid inimesi üldse.”

Kord lähevad Karask, Abel ja Nõmmik Orissaare poodi, kus ostavad seljakotitäie viina. Külarahvas imestab, kas rahvakunstnikud siis tõesti nii palju joovad. Veidi hiljem tuleb Abel tagasi poodi, sammub leti juurde, sobrab häbelikult taskutes ja ütleb: „Ma siin mõtlesin, et ostan endale ka ühe pudeli...”

Filmi administraatori Peeter Peetsalu sõnul toimub väljaspool filmimist kogu aeg „meeletu sõu ja situatsioonikoomika”. Ühel võttepäeval küsib administraator kõigilt, mida nad lõunaks soovivad. Ervin Abel teatab Kalju Karaskile: „Pea meeles, et sa ei vaata, mida ma endale lõunaks tellin!” Abel paneb käe varjuks ette ja kirjutab paberile: „2 leiba ja 1 viin.” Kui on Karaski kord, siis kirjutab tema: „2 viina ja 1 leib.”

Ühel võttepäeval on Karask nii purjus, et Sulev Nõmmik sõimab ta läbi. Karask ei andesta ja maksab Nõmmikule kätte. Enn Vetemaa: „Karask vihastas ja tassis võsast ühe kuulipilduja Nõmmiku auto pagasnikusse. Nõmmik rääkis, et ta pole kunagi näinud nii ehmunud nägu kui sellel piirivalvuril, kes avas pagasiluugi…
Nõmmik pääses kergesti, sest kõk tundsid teda.

Abel ei teinud seltskonnas kunagi nalja, Nõmmik siiski tegi. Nad olid väga head kamraadid, teistmoodi ei saanudki olla. Kui Abel hakkas vinti jääma, siis lahkus ta alati lauast.”
Peeter Peetsalu: „Ervin oli väga tagasihoidlik. Teda võis küll sinatada, kuid keegi ei laskunud nii madalale, et öelda: „Kuule, Ervin...!” Ta oli väga seltsiv ja sõbralik. Mul on meeles kaks tema lauset. „Nii kui saab juhiks, läheb krampi,” ja ta näitas ette, kuidas juhil läheb kael kangeks. „Katsume aga meie oma aganate peal rõõmsaks jääda,” pidi näitama, et meil on viletsus ja nõukogude aja vennasrahva elu. Ta oli absoluutselt eestimeelne inimene. Milline töömees ta oli! Abel täiendas oma teksti seni, kuni see oli talle suupärane. Abel lubas ka enda üle nalja heita, aga Nõmmik sai siis vihaseks.”

Võtetel viibib ka Enn Vetemaa abikaasa Eve. Ta meenutab: „Ervin oli nii vaikne ja viisakas, väljapeetud, soliidne. Kui Nõmmik tegi kogu aeg lolli nalja, jooksis ringi, dressipüksid jalas, tegi midagi ebasündsat, et naisi närvi ajada, siis Abel oli küll täiesti rahulik.”

Auväärseim näitleja võtteplatsil on 74aastane Ants Lauter, kes mängib gigantse ettevõtte juhti ning võitleb unetusega aas-käokinga otsides. Tõreda olemisega Lauter liigub ringi, kepp käes, kaabu peas ja helekollased ketsid jalas. Ühel päeval on Lauteril vaja kuhugi sõita ning ta sätib end auto tagaistmele istuma. Võtab ilmatu aja, kuni ta sisse saab. Vanahärra liigesed on haiged ja jalgu peab tõstma ettevaatlikult. Juhi kõrvalistmel võtab koha sisse Richard Peramets. Ervin teeb autojuht Peeter Peetsalule silma, vaatab kella ja kummardub Richardi poole: „Kuule, Riks, tund on jäänud, ma pritsin su Pärnusse ära!”

Pärnusse on ligi 60 kilomeetrit ja pole mingi saladus, et Abel ei oska autot juhtida. Lauter paiskub seda kuuldes autost välja nii kiiresti, et haiged jalad ei tule meeldegi.

Filmi maksumus ületab eelarvet suurelt, peaaegu neljandiku. Ülekulu põhjus: võtete alguses on Muhu ja Keinastu laiu vahel kuiv merepõhi. Vesi hakkab tõusma juulikuus – varem kui tavaliselt. Seega on vaja lisatehnikat.

Eesti Telefilmi toimetuskolleegiumi liige Tatjana Elmanovitš annab oma retsensioonis teada, et filmis on mitmeid õnnestumisi. Ta peab väga heaks Abeli ja Lauteri osatäitmist. Eriti õnnestunud episood on Abeli katse „koju ujuda”, millele järgneb lamba jälitamine. „Huvitav ja algusest lõpuni väljapeetud süžeeliin on Abeli-Laatsi hiline ning liigutav armastus.”
Eelkõige peab Elmanovitš oluliseks, et Abel suudab olla filmis täielikult vaba Kiire stampliigutusest. Seda poleks kriitik julgenud isegi loota.

Telefilmi toimetuskolleegium vaatab filmi 16. Detsembril 1968. Endel Haasmaa: „Julgen öelda, et risk, mis selle filmi tegemisel oli, on end õigustanud. On mõnusat huumorit. Abelil hiilgav roll. Andekas leid, mis stsenaariumile juurde on tulnud – on lõpp.” Sulev Nõmmiku debüütfilmi kohta võiks öelda: „Vale oleks, igatahes, rahulduda saavutatuga.”
1. juunil 1969 saab „Mehed ei nuta” diplomi V Balti vabariikide, Valgevene ja Moldaavia telefilmide ülevaatusel, kus seda näidatakse väljaspool konkurssi. 1971. aasta detsembris pälvib film meditsiinifilmide festivalil Varnas kuldmedali.
Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised