Millest me tunneme ära emotsionaalselt ebastabiilse inimese?
„Me kõik võime olla vahel tujukad, kergesti ärrituvad või erutatud, kuid nende ohtlike isiksustega juhtub seda kindlasti liiga sageli.“ Üle 40 aasta FBIs kurjategijate profiili- ja käitumisanalüüsi spetsialistina töötanud Joe Navarro analüüsib raamatus „Ohtlikud inimtüübid“ kõige ohtikumaid isiksusetüüpe, kellest üks on emotsionaalselt ebastabiilne tüüp.
Sellise isiksusetüübiga inimestel esineb sedavõrd palju erinevaid käitumisviise, et neid on sageli raske kindlaks teha ja ära tunda. Mõned neist elavad vaikses valus ja meeleheites. Mõned otsivad pidevalt võimalust kellegagi vaielda või võidelda, eriti aga oma partneriga, kelle elu nad kibedaks teevad, kasutades selleks vahel ka vägivalda.
Ja siis on veel olemas kirgliku võrgutaja tüüp, kes on küll seksuaalselt ahvatlev, kuid sedavõrd nõudlik, et tema pidev klammerdumine peletab igaühe eemale. Ja nende tüüpide vahele jääb veel terve hulk teisi.
Sõltumatult sellest, kuidas ebastabiilsus väljendub, on sellele tunnuslikud emotsionaalsed kõrg- ja madalseisud. Me kõik võime olla vahel tujukad, kergesti ärrituvad või erutatud, kuid nende ohtlike isiksustega juhtub seda kindlasti liiga sageli. Neil võib olla ka häid päevi, nädalaid või isegi kuid. Kuid ajapikku saavad nende põhiliseks maailmale reageerimise viisiks ikkagi emotsionaalne ebastabiilsus ja äkilised tundetulvad.
Sellest poleks midagi hullu, kui nad elaksid üksi keset metsa omaette onnikeses, kuid enamasti tabavad nende käitumisest tulenevad mõjud kedagi nende lähedastest: lapsevanemat, õde-venda, armsamat, abikaasat, last või kaastöötajat. Siin ongi konks. Selle isiksusetüübi olemuslik ebastabiilsus raputab ka teisi emotsionaalselt, psühholoogiliselt ja isegi füüsiliselt. Kui teismelised on tujukad ja katsetavad erinevaid riskikäitumise mooduseid, siis nemad kasvavad sellest east välja. Emotsionaalselt ebastabiilne isik aga on püsivalt ebastabiilne ja see mõjub inimsuhetele halvavalt.
Kuigi paljud emotsionaalselt ebastabiilsed isikud on teadlikud traumeerivatest minevikukogemustest, mis nende käitumise vaheldumisele kaasa aitavad, näivad nad olevat võimetud oma emotsioone ja käitumist kontrollima. Isegi terapeudid leiavad, et neid on raske aidata. Te võite üritada neid toetada nii hästi kui võimalik, kuid sellest pole kunagi küllalt. Sellise inimtüübiga lävimist on kirjeldatud kui sõitu emotsioonide Ameerika mägedel: ühel hetkel te olete tema superkangelane ja teisel hetkel närimiskumm tema talla all. Paljud selliste meelemuutustega kokkupuutuvad inimesed on öelnud, et nad tunnevad ühtaegu umbusklikkust ja meeleheidet, kui nad endalt küsivad: „Kust see nüüd veel tuli?”, „Kas seda ikka oli vaja?” ja „Huvitav, millal see jälle pihta hakkab?”
Selliste vanemate laps õpib kiiresti tunnetama vanemate meeleolu. „Mis tujus ta täna on?” saab korduvväljendiks, mida ikka ja jälle üksteisele sosistatakse.
Mind teeb kurvaks teadmine, kui varakult õpivad ebastabiilsete vanemate lapsed iga oma sammu jälgima, sest nad teavad, et ühe ja sama magamistoa uksest võib ühel hommikul välja astuda pühak ja teisel koletis, kes paneb kõik ümberolijad kannatama. Kui me loeme lastest, kes soovivad oma vanemate lahutust (ja neid on palju) või kes tahavad varakult iseseisvuda (enne 18-aastaseks saamist), siis on nende soovid sageli põhjustatud sellest, et neil on isu täis niisuguste emotsionaalselt ebastabiilsete inimestega kemplemisest. Ainult radikaalsed sammud saavad nende mentaalset heaolu veel päästa – mis on liig, see on liig.
Töö juures me käime ebastabiilsete inimeste ümber kikivarvul samamoodi nagu nende lapsedki: „Kas bossil on täna hea päev või ta karjub ja pillub asju samamoodi nagu eile?” Inimesed peidavad end sõna otseses mõttes tualetti või jäävad haiguslehele, et vältida sääraste muutlike inimestega kokkupuutumist. Nende mõju ettevõttele või ärile on muserdav ja just see on põhjus, miks üha enam ettevõtteid taunib emotsionaalselt ebastabiilseid isikuid, kes end tööl välja elavad.
Mõned ettevõtted on jõudnud välja selleni, et nad on juurutanud nn Suttoni reegli ehk siis loonud töökohas „sitapeavaba” keskkonna või tsooni. Nagu Robert Sutton oma New York Timesi ja Wall Street Journali poolt bestselleriks kuulutatud raamatus „The No Asshole Rule: Building a Civilized Workplace and Surviving One That Isn’t” („Ei sitapeadele”-reegel: tsiviliseeritud töökoha loomine ja ellujäämine töökohas, mis seda ei ole”) märgib, toovad sellised inimesed rohkem kahju kui kasu – seetõttu on parem neist lihtsalt vabaneda, selle asemel et oma ettevõte ohtu seada.
Emotsionaalselt ebastabiilsete isiksuste puhul on kohtingusuhted tulvil intensiivsust. Eriarvamused võivad kiiresti kasvada raevukateks vaidlusteks, millele järgneb – nende pealekäimisel – kiire nii-öelda leppimisseks. On hämmastav, kui kiiresti nad suudavad liikuda vihastest vaidlustest kirgliku seksini. Emotsionaalselt ebastabiilse isiku jaoks ei ole see mingi küsimus. Ent ülejäänud inimestel, nagu paljud inimesed on mulle kaevanud, saab sellistest Ameerika mägede tüüpi suhetest peagi isu täis, ja mida rohkem teravusi neis esineb, seda vähem lähedust ja koosolemist niisuguste inimestega soovitakse, seega on säärane vildakas suhe peagi määratud hukule.
Joe Navarro, Tony Sciarra Pointer „Ohtlikud inimtüübid“, kirjastus Varrak 2016
